OHMYGOSSIP — Kui ka sina oled ema, siis tead suurepäraselt, et ühte päeva mahuvad erinevad tunded samaaegselt. Ema rollis elamine on täis väljakutseid ja vahel võib tunduda, et muud justkui enam ei eksisteerigi maailmas. Emade kannatlikkus näib olevat lõputu.

Heather Duckworth on ema, kes teab ülalmainitut liigagi hästi. Heather´il on kõigile üks sõnum, mida ta soovib, et kõik vanemad meelde jätaksid. Kahjuks pidi ta ise enne selle mõistmiseks läbi kogema ühe kohutava tragöödia.

Heather Duckworth on ema nagu kõik teisedki, aga üks asi eristab teda. Nimelt kaotas ta aastaid tagasi oma poja ja soovib seetõttu jagada oma lugu teistelegi. Heather on jaganud oma lugu Facebookis pealkirjaga “See sinine laik.” Kui loed selle loo läbi, saad aru, miks see on nii paljude inimeste südant puudutanud.

Kõik algas, kui Heather puhastas maast limapalli jäänuseid, mille ta tütar oli maha kukutanud. Ta tütar andis endast kõik, et see lima maast kokku korjata, aga peagi pidi Heather appi minema. Heather oli keskendunud lima puhastamisele ja pomises omaette. Peagi sai ta aru, et väike plekk polnud mingi põhjus endast väljaminemiseks.

Ta rändab ajas 14 aastat tagasi. Ta oli tollal 2-aastaste kolmikute ja ühe 4-aastase laste ema.

Ta nägi vaeva, et kõik pojad sel samal õhtul voodisse magama saada. Aga 4 väikest last majas tähendas mõnikord kaost, millel ei näivat lõppu. Ta ajas suurem osa ajast lapsi taga ja tundis, et on justkui kolmanda maailmasõja tandril.

14 aastat tagasi sel õhtul käisid lapsed vannis ja sõid õhtusöögi. Heather´il oli vaja teha veel viimane samm, et päevale punkt panna. Lapsed kuulasid raadiot, tantsisid ja laulsid – nad nautisid olemist ja mängimist nagu seda alati teinud olid. Siis nad seda veel ei teadnud, et sellist tüüpi lõbusad noodid kostusid selles majas kahjuks viimast korda.

Keset möllu märkas Heather ühtäkki vaibal midagi. Sinna oli tekkinud suur sinine laik. Üks kolmikutest, Jacob, seisis keset põrandat ja hoidis käes purunenud pastapliiatsit, millest oli tint vaibale peale voolanud. Tinti oli ka öösärgil, tema kehal ja kõikjal. Nähes, kui palju kõik määrdunud oli, hakkas Heather´il mõõt täis saama.

“Ma olin nii vihane ja võtsin pojal käest kinni ja viisin ta vannituppa pesema. Mees hakkas pesema vaibale tekkinud laiku. Silmad olid pahameelest pisaraid täis. Olin nii väsinud. Ja vihane. Tõsiselt vihane. Ei olnud vihane poja peale – kes oli sinine nagu smurf- olin vihane enda peale, et olin pastaka laste käeulatusse jätnud,” kirjutab ema ja jätkab:

“Olime selles majas elanud alles vaid 6 kuud ja nüüd oli vaip täiesti rikutud. Me hõõrusime plekki üle kuu aja, aga see ei tulnud kuidagi maha.”

Heather ja tema mees palkasid ka koristaja, aga polnud sellegipoolest lõpptulemusega rahul. See plekk lihtsalt ei tulnud maha ja paistis koguaeg silma.

“Tundsin end vihaselt ja ärritunult, et olin pastaka jätnud laste käeulatusse ja tundsin end ebaõnnestunud emana. Sinine plekk tekitas palju negatiivseid mõtteid. Ma vihkasin seda,” ütleb Heather. Heatheri´i pahameel sinisest plekist aina kasvas, aga kogu pettumus hajus ühe silmapilguga.

Pastapliiatsi lõhkunud pojal avastati vähk. Jacob lahkus 2 aastat peale diagnoosi.

Jacob oli läinud, aga sinine laik oli maas ikka veel edasi. “See on ikka veel vaibal…ja nüüd…on see igavene mälestus pojast. See on ka pidev meedetuletus, kui mõttetult närvi ma läksin…millegi nii ebaolulise pärast.”

Heather soovib, et iga vanem teadvustaks endale väikelastega seotud probleeme. Need probleemid jätkuvad ka laste vanemaks saades. Tänasel päeval on see sinine laik nende vaibal mälestus väljakutsest, aga samas ka suurepärane märk sellest, et sellised olukorrad muudavad elu elamise vääriliseks.

See on pidev meeldetuletus, et tühiste asjade peale ei pea endast välja minema. See on püsiv meeldetuletus, et “asjad” ei ole tähtsad, vaid inimesed.
See on püsiv meeldetuletus, et õnnetusi juhtub.
See on püsiv meeldetuletus, et väikeste asjade pärast ei tasu muretseda, vaid keskenduda kõige olulisemale.

Heather peab väikeste asjade all silmas seda sinist laiku vaibal, mida ta oleks nõus nägema oma kodus veel miljoneid, kui vaid saaks oma armsa poja tagasi.

Ta soovib kõikidele vanematele meelde tuletada, et nad ei peaks stressama tühja-tähja pärast, kui see ei mõjuta otseselt heaolu. Vastasel juhul unustad nautida neid asju, mis on päriselt oluline.

Tänasel päeval ei muretse Heather enam sassis tubade, pesemata pesu ja vastulöökide pärast, sest ta mäletab aega, kui Jacob oli haiglas ja võitles oma elu eest. Selle kõrval pole argimured mitte midagi väärt. Elu on lühike ja habras, seega tuleb sellest võtta kõik, mida saab, hoolimata, et aegajalt tuleb tagasilööke.

Määrdunud riided, plekid ja räpane söögilaud ei ole asjad, mille pärast endast välja minna.

Jaga Heather´i lugu Facebookis edasi, et ka teised emad ja isad tuletaksid endale meelde, mis on tegelikult elus oluline!

Avafoto on illustratiivne/Rawpixel.com

Loe lisaks:
14-aastane tüdruk suri une pealt: lahang paljastas kohutava põhjuse

End nutiseadmetesse unustavad vanemad jätavad lapsed hooleta

Väikesed lapsed juba maast madalast liikuma! Loe, mis on soovituslik päevane liikumisnorm