“Mulle meeldib lugeda. Raamatuid ostes mõtlen, et kui mitte praegu, siis kunagi vanaduspõlves on mul nendega kirglike ööde veetmiseks aega,” räägib kaunis TV3 saate- ning PRjuht Annely Adermann Gossip.ee’le.
“Lemmikud on elulood ja neist omakorda kunstnike-kirjanike omad. Klimt, Modigliani, Rodin, aga ka eestlastest näiteks Adamson, Viiralt. Väga meeldivad Elo Tuglase päevikud…kuidagi inspireerivad. Üleüldse paneb kunst ja kirjandus ümber hindama asju, mis tänapäeval on puhtalt mugavuse ja lolluse pärast valepidi. Loed, kuidas vangilaagri tuleriidalt eluga pääseti ja mõistad, mis mõista vaja. No ei hakka ju enam mõne mahamagatud telesaate või presidendiproua soengu pärast ilmaaegu soiguma?!” räägib Adermann, et hindama peaks rohkem tegelikke ja tõsiseid asju aga et mugavus ja lollus on maailma pahupidi pööranud.
“Ja kududa meeldib,” paljastav Annely oma naiselikumat poolt. “Eelmisel talvel leiutasin põneva lumemarjatehnika mütsidele. Praegugi on käsil üks projekt, mis sõltub otseselt mu näppude nobedusest. Eks näis, kui uhkelt see lõpeb. Austan sügavalt kõiki, kel käed kuldsed – tavaliselt on neil ka süda soe.”
Tulevikust rääkides ütleb Annely, et soove ja unistusi jagub. “Mul on palju plaane, veel rohkem unistusi ja soove ning ma olen täiesti kindel, et need, mis mulle tõeliselt vajalikud, täituvad. Senise kogemuse baasil ütlen, et selles pole kahtlustki. Samas olen ka praegu õnnelik. Mul on olemas kõik, mis vaja ja enamgi, tänu Jumalale! – muide, ma mõtlen seda Jumala-asja täiesti tõsiselt.”
Kirjastaja ja blogija Epp Petrone usub, et kui kuu mõjutab ookeane, miks ei peaks arvama, et se ka inimesi mõjutab. “On mõned asjad, mille suhtes ma taevaga arvestan. Tähtsat asja alustan alati kasvava kuuga – näiteks ootasin Petrone Printi kirjastuse registreerimist äriregistris, et saaks kuu toetama. Kas see on ebausk? Muidugi on. Aga kui see on sobinud toetama inimesi sajandite jooksul enne mind, siis sobib mulle ka. Ja täiskuuöödel üritan ma kirjutada. Kui kuu mõjutab ookeane, miks me peaks arvama, et see inimesi ei mõjuta, eks,” pajatab kaunis blogija Gossip.ee-le.
Kiirabiarst Mare Liiger, 23. mail on tulekul üks põnev üritus kultuurikeskuses “Kaja”, rääkige palun täpsemalt sellest. 23. mail kulmineerub üritus, mille juured ulatuvad kahe aastakümne taha. Ühel kiirabi konverentsil, kus kurdeti kiirabi kehvade elustamistulemuste üle jõuti ühiselt järeldusele, et nadide saavutuste taga ei ole mitte niivõrd kiirabide ettevalmistus kuivõrd tavainimeste soovimatus midagi enne kiirabi teha. Südameseiskuse tingimustes määrab esimese 5 minuti jooksul tehtu absoluutselt kõik, sest hiljem ajurakud hukkuvad ja sotsiaalselt elavat inimest tagasi ei saa. Kui tollel konverentsil hakati nurisema, et meie esmaabikoolitus ei ole ikka see, mis olema peab ja seetõttu kiirabide elustamise efektiivsus ka kehvakene, ütles Suur Valge Pealik Kõrgvee, et tehke siis parem koolitus. No ja meie kolleeg Margitiga hakkasime tegema, sündis Rahvakoolitus ELU MTÜ. Alguses üritasime lihtsalt väga hästi esmaabi õpetada, kuid ikkagi kuulsime sageli õpilastelt lauset, mida teised koolitusfirmad kuulevad siiani: „ No, jah! Eks ülemus käskis meil siia tulla ja huvitav oli ka, aga kui tegelikult ikka inimene pikali maas on, siis.. Ei, tänan väga!“.
Erinevalt teistest koolitajatest ei veeretanud me süüd inimestele vaid küsisime endalt: „ Järsku on midagi lahti esmaabiõppe metoodikaga?“. Naljakas, esmaabi on ala, kus koolitajalt ei nõuta pedagoogilist pädevust. Täiskasvanu- või laste õpetamisega seonduvat ei peeta vajalikuks anda ka arstiteaduskonnas või meditsiinikoolis. Nii koolitavad inimesi suurepärased spetsialistid, kuid kehvakesed õpetajad.
Nii alustasime õpingutega. Lõpetasime magistratuuri Tallinna Ülikoolis ja kolleeg Margit täiendas ennast pedagoogika aastasel täiendkursusel, mina natuke meedia ja kommunikatsiooni alal Tartu Ülikoolis. Pika mõttetegevuse, eksperimenteerimise ja elupraktika viljana tekkiski uus esmaabiõppe metoodika — väärtuspõhine esmaabikoolitus ehk laste koolitamisel on selle nimetus Hea Inimese koolitus.
Lühidalt, kuulajatele muudetakse ihaldusväärseks hea ja inimliku inimese kuvand, mille saavutamiseks on neli üldinimlikku reeglit. Üks nendest on teadmine, et Hea Inimene õpib teisi aitama ja teeb seda rõõmuga. Koos teiste reeglitega, millega saab tutvuda ürituse kodulehel, seotakse inimeseks olemine oskusega teist hädas aidata. Selle metoodika viljad hakkasid avalduma juba mõne aastaga. Edukad elustamised, elupäästev traumahaige aitamine, pisikeste inimeste ennastsalgav vabatahtliku töö ja eriliselt südamlikud teod. Tõenäoliselt teame me vaid killukesi nendest suurtest ja südamlikest tegudest, mida väikesed Valu Vennaskonna Liikmed korda on saatnud.
Ja nüüd tegime me hulljulge ettevõtmise, kaasa on haaratud kahe linnaosa, Mustamäe ja Nõmme kõik lasteaiad. Esialgu said õpetust kasvatajad, kes on selle projekti suured tegijad. Praegu käib ettevalmistus lasteaedades, kus meie konsultantidena abistame ja räägime oma sõnumit heast, empaatia- ja samastumisvõimega inimesest kui kõige olulisemast siin elus üldse. On alanud töö, me õpime aitama vigastatud kaaslast ja mitte mängult vaid nii nagu seda teha tulebki. 23 mail näitavad lapsed, mida nad õppinud on. Toimub Hea Inimese Gala, kus lapsed natuke võistlevad, kuid rohkem veel arendavad oma hingeoskusi. Kõik projektis osalevad pisipõnnid panevad kokku näituse, kuidas nad on õppinud ELU hoidma. Kuigi üritusel on esindatud parimatest parimad ja neid on veidi alla saja, haarab tegevus sadu lapsi. Kutsume vaatama ja osa saama täiskasvanuid nii vanemaid kui lihtsalt huvilisi. Kohe kindlasti ei ole see raamidega jooksmine nagu mäletavad esmaabivõistlusi need, kes said hariduse nõukogude koolist. See on midagi hoopis suuremat. Üritusel on võrratu konferansjee ja patroon, kelle nimi jäägu praegu üllatuseks, aga tegemist on suure üllatusega.
Kas soovite seoses selle üritusega ka midagi eraldi välja tuua või öelda? Lapsed õpivad usinalt, täiskasvanud õpetavad kogu hingega. Meie anname parima mida suudame. Tublid pingutajad vajavad nii väga tunnustust ja meie sõnum Heast Inimesest levitamist. Järsku soovid õla alla panna, et seda kõike toetada. Ootame abiks sponsoreid, kes aitaksid panustada meie auhinnafondi. Teeme kõik selleks, et kõik tublid elupäästjad lahkuksid ürituselt sära silmades. Head inimesed on panustanud juba, et sõnum hoolimisest jõuaks Eestimaa igasse otsa t särkidel. Tahame igale lapsele kaela saada medalid. Just nii, igale lapsele, sest kõik nad sooritavad väikest viisi suurt imet, mitte ainult ei õpi vaid on võimelised juba aitama seal, kus suured tihti ei oska. Tunnustamist vajaksid aga ka põhitegijad – kasvatajad ja mitte vaid selle eest, et nad õpetavad vaid tegelikult koos õpetamisega koguvad julgust aitamiseks. Kümned ja kümned julged esmaabiandjad täiskasvanud puhkavad meie randades, sõidavad autodega ja viibivad avalikel üritustel ja need on inimesed, kes ei suuda kõrvalt vaadata kui on juhtunud õnnetus. Nemad tulevad appi ja tegutsevad. Nii suureneb turvalisus kõikjal meie ümber. Ka nemad vajaksid auhindadega tunnustamist. Millised on hetkel kõige suuremad mured- probleemid meditsiinivaldkonnas teie arvates? Jõhker ükskõiksus nende vastu, kes ennast tappes, mitme kohaga rabades ja selle eest varaselt surres hoiavad vankuvat meditsiinisüsteemi kokku kukkumast. Lootusetus, mida näen enamike oma kolleegide silmades kui nendest sõidetakse üle efektiivsuse teerulliga. Väsimus ja tülpimus kui su tööd ei hinnata. Kurbus, millega tõmbad jälle musta raami ümber järjekordse kursusekaaslase näo oma lõpupildil. Õudus, millega loed neid musti raame kokku ja küsid endalt, millal sina…
Ja uus lootus kui kirjutad alla lepingu vahendusfirmaga, kes vahendab meedikuid teistesse riikidesse. Lämmatavad tingimused ja perspektiivitus on lõpuks juurinud lahti ka need meedikud, kes aastakümneid teenisid alandlikult ja lubasid enda seljas sõita. Märgiline on seegi, et koos minuga õpivad keelt mitte enam noored kolleegid vaid kõik pealt 45 aastased. Pole hullu, meie asemel tulevad teised. Ei, mitte koolidest, sest nemad vuravad kiiresti minema ja kahjuks lähevad parimad. Nõrgad jäävad küll siia ja ida poolt on tulemas suur hulk teisi meedikuid, ainult haigetest on paganama kahju. Need, kes selle äripõhise meditsiini on loonud, kahju ei kannata, sest laevad Soome poole käivad ja kiiretel juhtudel saab raha eest ka helikopteri rentida.
Ma näen, kuidas meie õed ja kiirabitehnikud töötavad ennast surnuks ja see süsteem on targasti loodud, sest ühe koha peal ei saa inimesed nii palju palka, et oma pere eest hoolitseda. 24 tundi Keilas, 30 min sõitu ja siis 24 tundi Raplamaal, uuesti 30 min sõitu ning uuesti 24 tundi Keilas. Muuseas, neid inimesi, kes töötaks vaid ühe kohaga on meie filiaalis kolm inimest ehk 15 % töötajatest. Ülejäänud vehivad ellujäämiseks 2-3 kohaga ja enamik meditsiinis. M&otild
e;ni kuu tagasi nägin oma head tuttavat, kes minu teadmist mööda on töötanud Tallinnas hoopis ühe teise, kauge maakonna kiirabi masinas. Selgus, et mees niiviisi töötabki ja kahe kohaga. Ainult, et see tubli mees oli saanud koos infarktiga äkksurma, edukalt elustatud ja nüüd paneb kahe kohaga tööd, sest muidu jääb pere nälga.
Ja siis näed sotsiaalpoliitika juhtfiguuri esinemas, nägu rasvasest rahulolust läikimas, et kõik on väga hästi ja üha paremaks läheb. Ja miks keegi nendest paduliberaalidest ei ole veel teinud ettepanekut muuta EV põhiseadust, kus väidetakse ekslikult, et igal inimesel on õigus tervisekaitsele. No, kus?? Maal elav inimene, kellel ei ole autot ja kes siis meie poliitilise eliidi klassifikatsiooni järgi kuulub proletaarse lumpeni gruppi, kus on tema õigus tervise kaitsele. See eakas maainimene, kes on kogu elu teinud rasket tööd. Milline on tema õigus?? Perearst koju ei tule, kiirabi tuleb aga õebrigaad ju ei ravi. Hästi, viib haiglasse, aga kui ei ole äge haigus, siis saadetakse koju kohe tagasi ja kamandatakse perearsti juurde. Eks siis tohter telefonitsi väljastab saatekirjad uuringutele, aga transporti ei ole, sugulased on paljudel teistes riikides, osadel juba mulla all, sest nooremad kipuvad minema enne vanu ja omavalitsustel ei ole raha. Käia tuleb aga kordi ja nii need uuringud tegemata jäävad, ravimid väljaostmata, tõbi kulgeb omasoodu ja lõpuks on tegemist kriitilise seisundiga. Nüüd võetaks haige haiglasse vastu ja tihti surema…
Ilmselt oleks vaja muuta põhiseadust ja täpsustada, millises varanduslikus seisus haige omab õigust tervise kaitsele. Ja kus on meie õiguskantsleri silmad?? Jutt läks pikaks, aga oksele ajab see õhuke riik.
Kuidas on lood kodutute kassidega, kas neid on vähemaks jäänud või juurde tulnud? Kasse on piisavalt, kuid halvem aeg – kassipoegade hooaeg alles algab. Noored kassid, kes inimeste poolt välja visatud jooksevad praegu tiinetena ringi. Veel paar kuud ja siis valguvad nad tänavatele, suvilate vahele. Loobitakse „armastavate“ loomapidajate poolt prügikastidesse või sokutatakse lasteasutuste territooriumile. Kui inimesed hoiupaiga loomapüüdjad kohale kutsuvad, on korras, sest tited saavad kohe surmasüsti ja rohkem inimesed nendest enam ei kuule. On kassipoeg- on probleem, pole kassipoega- pole probleemi. Kassiabi üritab igal aastal võidelda sellest surmatsüklist välja võimalikult paljusid, kuid tänavu on see raskem kui kunagi enne. Inimesed on vaesunud, tuhanded lapsed elavad süvavaesuses, aga need kelle kätte kuhjuvad miljonid on üldjuhul väljalõigatud samastumisvõime ja empaatiatundega. Meie annetajad on tavaliselt need, kellel on soe süda ja sellega käib Eestis kaasa liigagi sageli näljapalk ning virelemine ellujäämise piiril. Nii on annetuste arv jäänud samaks, kuid rängalt vähenenud rahasumma. Eks ma siis üritagi välja hõigata, et kõik, kellele lähevad korda need pisikesed ja hädised „puntrad“ prügikastides ja avalikes kohtades. Palun aidake meil aidata! Kuidas teile kiirabiarstina tundub, kas süstivaid narkomaane on vähemaks jäänud või tuleb neid jätkuvalt pidevalt elustama minna? Vähemaks süstijaid vaevalt jäänud on. Vanad surevad, uued tekivad. Sisulist abi saavad üksikud. Õnnetud, surmaminejad. Töötuse, hüljatuse ja abituse mädapaised, millest lihtsalt mööda vaadatakse. See summa, mida vajavad süstijad elule toomiseks on tühine nende summade kõrval, mida arututele asjadele kulutataks. Ülespaisutatud kisa süstijate ümber on tegelikult tähelepanu kõrvalejuhtimiseks probleemilt endalt, sest kordades toob rohkem pikas perspektiivis kahju invaliidistunud amfetamiinisõltlane või nn kivistunud kodanikele puudetoetuste maksmine. Probleem on tegelikult hoopis mujal kui süstijate turgutamises. Kas teil on südamel midagi sellist, mida sooviksite avalikult välja öelda? Sooviksin tarkust meie inimestele. Kuldaväärt vabastava teadmise jagas meile Tallinna Ülikooli külalisprofessor K.Urponen sotsiaalpoliitika loengutes. Kui tudengid kukkusid irisema meil valitseva sotsiaaldarvinismi üle, siis vastas tema: „ Sotsiaalpoliitika pannakse paika valimiskastide juures. See on rahva valik.“
Kui teile ei meeldi konveiersüsteem haiglates, kiirsuretamisteenus hooldushaiglates. Kui te nurisete ravijärjekordade pikenemise üle ja avastate nördimusega, et ka teie perel puudub põhiseaduslik õigus tervisekaitsele, sest teil puudub auto või ei ole raha sinna sisse bensiini osta. Siis, ärge iial valige nende poolt, kes räägivad õhukesest riigist ja lubavad süsteemi efektiivsemaks tegemisega heaolu kehtestada. Mis sest, et sellid on ilusad, ülikonnastatud ja muidu siledapalgelised. Edu ja raha läbi majanduskasvu puudutab vaid ca kümmet protsenti meie inimestest, teistele jääb võimalus kõikuda toimetuleku piiril või kannatades ja aeglaselt hukkuda. Arusaadav on kui see kümme protsenti või äärmisel juhul 15 % rikkast valijaskonnast oma püsiva edu poolt hääletavad, aga teised?? Mõne euro eest pensionile lisaks autot ei osta, et saada priviligeeritud seltskonda, kellele on tagatud õigus tervise kaitsele. Koolide sundlikvideerimine kaotab lõplikult paljudest piirkondadest elu.
Keerakem ometi see laev põhjamaade kursile. Arvata võib, et kohe imet ei sünni, kuid algus seegi. Nii et kui järgmine kord tekib soov ütelda mõnd vandesõna meditsiini, hariduse, hoolekande või muu sotsiaalse institutsiooni kohta, siis tasuks endale korrata, et asja saab muuta vaid valimiskastide juures. Ja nüüd on oodata alljärgnevalt teatud seltskonna klakööride süljepritsimist. Jõudu tööle.
Kunagi oli meedias juttu kiirabiautode kütusega seonduvast ja te olite ühe reporteri peale pahane, et ta olevat asja valesti kajastanud. Ehk räägite täpsemalt sellest teemast? Tegelikult on jutt juba kirjas ühes minu blogis, aga eks ma teen sealt väikses copy; See oli möödunud aasta lõpus kui Reporter kajastas verd tarretamapaneva loo PERH-i kiirabide bensiinibisnessist. Juhuslik mööduja oli talletanud omapärase tegevuse tanklas. Kohutav, milline maksumaksja raha laristamine…. Ainult, kollapunasel masinal oli külgede peale kirjutatud mitte kiirabi vaid meditsiiniline transport. OK, tavalisele kodanikule ei tarvitse selles markeeringus vahet olla, vilkurid on, raam samuti, kuid meediategelinskil oleks võinud ju huvi tekkida, miks selline kiri. Üks kõne asutusse oleks selgitanud tõe, et meditsiiniline transport on omaette allfirma, mis osutab tasulist transporditeenust ja kiirabiga on neil ühist samapalju kui seal ja käol. Aga, noh, saame aru, kiire oli ja asjasse absoluutselt puutumatud kiirabid said Eesti kirjutavas ning näitavas pressis vastu moldi nii et muda läikis. Järgmistel päevadel üritasin nii mina kui ka kolleegid kõikides võimalikes kommentaarides ja FB-is tähelepanu juhtida, et kiirabidele on tehtud räigelt liiga. Eriti valus on teenimatult sopaga üle valatud saada olukorras, kus kiirabi kutsete arv on
tõusnud peaaegu kolmandiku, koormus ületab igasuguse arukuse piiri ja bensiini varastamine on absoluutselt välistatud, sest need minutid, mis sa tanklas viibid jagab häirekeskus juba teist, kolmandat või viiendat kutset ja autos on kogu brigaad k.a brigaadijuht, kes kannab iga teo eest täit vastutust. Iga ravimiampull, sidemerull, bensiiniliitrist rääkimata on nii arvel kui vähegi olla saab ja lisaks kiirabitööle tuleb teha nurisemata perearsti koduvisiite, sotsiaaltöötaja ja lastekaitse tööd ning mängida valvepsühholoogi või vaimulikku, teisisõnu, koristada meie olematu sotsiaalpoliitika oksehunnikuid. Olukorras, kus inimesed üritavad selle metsiku töökoormusega kuidagi veel mõistuse juurde jääda, lajatab sulle neljas võim ehk meedia labidaga pähe ja ei pilguta silmagi, vabandamisest rääkimata.
Olin minagi siis piisavalt naiivne ja nõudsin Reporterilt ametlikku vabandamist kiirabide ees, demonstreerides täielikku võhiklust ning naiivset usku, et selline asi nagu õiglus kasvõi natukene eksisteerib. Asjata. Mõni aeg hiljem teatas Reporter, et juht on lahti lastud, korrumpeerunud “kiirabitöötajad” karistatud, kontrolli tugevdatud, kuid uuesti, ei poole sõnagagi , et süüdistati tegelikult valet institutsiooni, vabandamisest me ei räägigi.
Ja vabandamist pole siiani. Ega ma tõttöelda ei loodagi. Kerge on maaslamajat lüüa ja seda antud hetkel tehtigi, sest kohtusse ei saa kiirabid laimamise eest anda, kuna tegemist on nn riigiastutusega ja riik kiirabide au ja väärikust kaitsma ei hakka. Nii, et jõudu, hüvad meediategelased ! Tulevikuplaanid? Õppida selgeks soome keel ja minna sügisest ära. Pool kuud Soomes arstina ja pool kuud Eestis koolitajana. Arstina saab mul töötatud sügisest kolmkümmend aastat. Loodan, et olen oma koolitamiskulud Eesti rahvale tasunud ja ei ole nende ees võlglane.
“Lapsena unistasin saatepäevadiktori tööst. Ametinimetust siis ei teadnud, kuid Merle Randma-Aru ETV ekraanilt, oli minu absoluutne imetlusobjekt. Tahtsingi saada just selliseks kui tema, ja just sellist tööd teha täiskasvanuna,” räägib Tallinna TV’s töötav Katrin Toome Gossip.ee’le. Katrin Toome, teie sünnipäev ja sünnikodu? Olen sündinud 7. novembril, Tallinnas. Lapsepõlvekodu oli Mustamäe paneelmaja 8dal korrusel. Kelleks te unistasite saada lapsepõlves? Lapsena unistasin saatepäevadiktori tööst. Ametinimetust siis ei teadnud, kuid Merle Randma-Aru ETV ekraanilt, oli minu absoluutne imetlusobjekt. Tahtsingi saada just selliseks kui tema, ja just sellist tööd teha täiskasvanuna.
Millistes koolides te olete õppinud ja kus? Koole on olnud palju. Suurem osa kooliskäimisi olen käinud täiskasvanueas, valdavalt erialastel koolitustel, kursustel.
Milliseid ameteid te olete oma senise elu jooksul pidanud? Alustasin 17-aastaselt õpingute kõrvalt restoranis ettekandjana – nüüd tean kui koormav see töö on ja oskan ettekandjate tööd väärtustada. Ka suures kingakaupluses olen töötanud müüjana. Oma koristusfirma tegevjuhina lõin vajadusel ka ise koristustöödel või akendepesul käed külge. Samuti väga raske töö, füüsiliselt raske, ja tänusõnu ei kuule praktiliselt iialgi. Baaridaamigi ametit on proovitud. Erialalt olen aga kosmeetik-jumestaja, ka selles valdkonnas olen töötanud. Valdava aja oma senisest töökarjäärist, ehk juba üle 17 aasta, olen aga siiski veetnud televisioonis. Esimene töökogemus telemaastikul tuli hoopis aga sekretärina. Meenutage oma esimest tööpäeva televisioonis, millal see oli ja millises telekanalis? Esimene ametlik tööpäev oli Kanal 2s, Kanal 2 ja Ilmar Taska sekretärina. Kuigi kanal 2te läksin saatejuhtide konkursile, jõudes ka lõppvooru, tehti tööpakkumine esialgu Kanal 2 sekretärikohale. Kanal 2 oli küll üks sekretär, kuid töömahu tõttu oli kedagi veel juurde vaja ning minul oli vastav haridus olemas. Mõne kuu möödudes alustasin paralleelselt ka saatepäevadiktorina ning edasi juba ka saatejuhina.
Esimesest tööpäevast meenub kuidas Ilmar Taska mind kolleegidele tutvustas, ikka ühe laua juurest teise laua juurde, ja nii mööda kolm korrust. Loomulikult ei jäänud meelde ei nimed ega ametinimetused. Tunne oli ebamugav, ei osanud midagi öelda, ega kuidagi olla. Nii nagu ikka uues kohas kus kõik on võõras. Esimene töö telekaamera ees ei olegi meeles. Tean vaid, et kaamerahirmu ei olnud ja operaator oli ilus, pikk poiss Andres.
Kuidas meenutate oma diktoriaastaid? Saatepäevadiktor olin palju aastaid Kanal 2s. Esimene töökogemus televisioonis, sestap ka ääretult huvitav. Esimesed kõnekoolitused, esimesed interviuud, fotosessioonid, tänaval äratundmised jne jne. Kolleegidega läbisaamine oli suurepärane, tollase ühe saatepäevarezissööri, Sirje Tennoosaarega lävime aktiivselt tänaseni. Kanal 2s diktoritöö kõrvalt alustasin ka oma esimese saatega, olles nii autor, saatejuht, toimetaja kui produtsent. Kuigi ma algajana ei olnud kindlasti kõige parem saatejuht, tunnen ma uhkust oma julguse üle alustada milegi sellisega, mida senini eesti telemaastikul ei olnud. Aasta siis oli 1996. Edasi suundusin Eesti televisiooni, juhtima koos Peeter Oja ja Urmas Reitelmaniga lotosaadet Topelt Tosin. Aasta pärast taas tagasi Kanal2 te saatepäevadiktoriks ning Seksuaalse Kaamera saatejuhiks. Kuidas te sattusite juhtima aastaid tagasi eetris olnud öist interaktiivset saadet ning kui kaua te seda saadet juhtisite ning mida põnevat sellest ajast meenutate? Kanal 2s kaotati ära saatepäevadiktorid, nii nagu teisteski telekanalites. Mõne kuu pärast tehti pakkumine alustada TV3 öösaatejuhina. Senini seal saates saatejuhti veel ei olnudki, vaid muusika ja sõnumid ekraanil. Esialgu ma pakkumist vastu ei võtnud. Mõne kuu pärast küsiti aga uuesti ning väikese kõhklusega võtsin tööpakkumise vastu. Esialgne plaan oli teha öösel tööd seni, kuni teise töö leian. Öösel töötamine on teadupärast väga kurnav. Lõpuks aga töötasin öösel 8 aastat. Oli perioode kui tuli tööl käia 6 ööd nädalas. Aastatega hakkas paraku selline töögraafik tervisele. Tõsised uneprobleemid vaevavad mind tänaseni.
Enamus Nightchati saateid olid aga minu jaoks põnevad – Aastetega oli välja kujunenud kindel austajaskond kes minu tulekut öösel teleekraanile väga ootas. Oli palju inimesi kel oma elukoha või tervise tõttu puudus igasugune võimalus seltsieluks, kes tõesti üksisilmi ootasid seda öötundi, et minuga ekraanivahendusel suhelda. Igas saates oli vastuvõtt väga, väga soe. Eks see oligi põhjus mis mulle nii paljudeks aastateks jõudu andis seda tööd teha.
Olete nüüd skandaalse Tallinna TV töötaja. Kes teid sinna tööle kutsus ning mida te seal täpsemalt teete? Töövestlusele kutsus mind Jüri Raudsepp. Vestlusel oli ka pearezissöör Artur Grandström. Läksin töövestlusele sooviga saada erialast tööd, uudisteankru kohast ei osanud unistadagi. Jüri Raudsepp aga kohe meie esimesel kohtumisel ütles, et minust saab uudisteankur ja nii saigi. See oli 2010 aasta septembris. Sel ajal ei teatud veel Tallinna Televisioonist suurt midagi, alustasime ametlikult saadetega eetris alles 2 jaanuaril 2011. Mul oli au juhtida esimest Tallinna Televisiooni uudistesaadet. Kogu paanika ja negativist TTV ümber tuli hiljem. Tänaseks on minu tööülesandeks, lisaks uudiste tegemisele, lisandunud ka saate Kaming Suun tegemine. Tegemist on saatega mis tutvustab Tallinna TV nädala jooksul eetris nähtavaid saateid, sarju ja filme. Minu jaoks esmane kogemus olla ise ka rezissööriks. Väga põnev on. Kas teid on ka ähvardatud Tallinna TV- s töötamise tõttu? Ei.
Huvialad? Veedan palju aega tööl. Vabadel hetkedel armastan aga lugeda, eriti elulugusid. Ka pikad jalutuskäigud oma 13 aastase labradoripreiliga kuuluvad igasse nädalavahetusse, kui ilm vähegi lubab. Suveõhtutel armastan istuda vanalinnas välikohvikus ja lihtsalt inimesi vaadata – inimesed on nii põnevad! Suvel on tegemisi palju – suvilakrunt vajab palju hoolt – mulle meeldib paljakäsi mullas olla, kindaid ma ei armasta. Toredate suveürituste ning kontserdite külastused koos sõpradega on midagi millest ma juba unistan.
Südamelt ära? …et inimesed oleksid Tallinna Televisiooni vastu tolerantsemad. Võin kindlalt väita, et TTV töötajad teevad oma tööd südamega. Selle tunnistuseks on just see, et hoolimata negatiivsest vastukajast, arenetakse, tahetakse areneda oma töös. Meile ju eksimisi ei andes
tata. Vaid psüühiliselt tugevad inimesed suudavad tööd teha, sõimust hoolimata. Ma olen veendunud, et nii mõnigi praegune TTV töötaja, teeb veel kunagi telemaastikul ajalugu. Ma armastan ja austan oma kolleege väga. Väga ootan aega, et meie töid ja tegemisi saadaks kunagi ka tunnustus.
Perekond ja lapsed? Mul on 21 aastane tütar Stefi. Minu vanemad lahkusid siit ilmast juba palju aastaid tagasi, ema siis kui olin vaid 11-aastane.
Tulevikuplaanid? …jätkan samal rajal. Telerajal.
Millist muusikat te kuulata armastate ja kes on teie lemmikud? Jumaldan Tõnis Mäge ja ansamblit Ruja. Esimene mälestus lapsepõlvest ongi seotud Rujaga. Mäletan kuidas ma rätsepaistmes istusin must-valge televiisori ees, nina praktiliselt vastu ekraani ja kiigutasin ennast Urmas Alenderi laulude saatel. Kui Tallinnasse satub kontserdi andma läti ansabel Brainstorm, siis alati püüan sellest, läbinisti positiivsust õhkuvast konterdist ka osa saada. Lemmikute hulka kuuluvad ka Agnetha Faltskög, James Blunt, Rod Stewart, Josh Groban, Sara Brightman, Sarah McLachlan.
Millist raadiojaama enim kuulate? Sky Plus ja Star fm on need mida ma enamuse ajast autos kuulan. Millised on teie lemmiksaated telerist? Uudistesaated ja mõned tõsielusaated. Armastan kokandussaateid. Meeleldi vaatan ka loodussaateid. Mainisite, et armastate lugeda?Kes on lemmikkirjanikud? Väga meeldib lugeda. Eelistan elulooraamatuid. Inimeste elukäigud on põnevamad igast kriminullist. Igava elulooga inimest vist ka raamatut ei kirjutata… Kindlat lemmikkirjanikku ei ole. Kas horoskoope usute ja kes te ise tähtkujult olete? Ei usu. Eks ma olen lugenud horoskoope muidugi, kuidpäeva, nädala või aastahoroskoopide vastu huvi ei tunne. Pigem loen isikuhoroskoope. Ise olen sündinud Skorpioni tähtkujus. Mida arvate selgeltnägijatest ja ravitsejatest ning ehk on teil ka endal mõni põnev lugu rääkida antud küsimuse juures? Usun ja pooldan. Olen ka ise päris hea tunnetusega. On olnud aegu kus sõbrannad aina palusid ennustada. Suudan ära võtta ka väiksemad valud. Intuitsioon on samuti mul hästi arenenud, alt veab see mind väga harva.
“Muresid ei ole. Selliste ürituste korraldamine on pingeline 1000-nde asjaga korraga tegelemine, aga see on selline meeldiv pinge, mis teeb elu pigem huvitavaks. Ja kui taas on kõik möödas, on ikka kõigil hea tunne, et jälle on ära tehtud midagi suurt,” pajatabTallinna Lauluväljaku direktor Riho Rõõmus Gossip.ee’le suurürituste korraldamise tagamaid. Tallinna Lauluväljaku direktor Riho Rõõmus, kes välismaistest artistidest kõige rohkem on kassasse raha toonud ning kelle esinemise ajal on enim publikut olnud? 99% juhtudel Laululuväljak ise ei korralda ühtki üritust ja ühtegi artisti Eestisse ei kutsu. Seepärast ei oska me ka vastata kui „kallis“ on ükski mega-artist, palju tema kontserdist korraldaja ja/või Tallinn ja Eesti riik rahalist kasu saab. Seda oskab vastata reeglina iga ürituse korraldaja. Ja eks see ole mõnes mõttes ka nende strateegiline info ja osaliselt ka ärisaladus.
Meie pakume korraldajale omalt poolt väljakut, hooneid, ruume, taristut, erinevaid teenuseid. Ja siin on muidugi lihtne reegel – mida suurema artisti kontsert, seda suuremad on käibed ka Lauluväljakule. Suure ürituse korraldamiseks võetaks reeglina kogu territoorium, mitu päeva toimub montaaz ja ettevalmistus, siis üritus/kontsert ise. Siis ürituse demontaaz ja järelkoristused jms. Suured üritused vajavad ka lavaaluseid ruume, mööblit, tarvikuid jne.
Eks ka rahvaarv on n.ö. „väike saladus“. Täpseid arve teavad ikka vaid korraldajad. Kuulujuttude tasemel võistlevad omavahel M.Jackson, Rolling Stones, Metallica ja Madonna. Aga suurusjärk on kõigil 80 000 inimese kanti. Kuidas meenutate “Vabaduse Laulu” ja öölaulupidusid? Kõige mujetavaldavam sündmus oli ikkagi 1988 aasta „Eestimaa Laul“, mida korraldasid Karskus Liit koostöös Kodamuga ja Rahvarindega. Peakorraldajaks oli sel üritusel Enno Selirand. See on kindlasti ajaloo suurim rahvaüritus Eestimaal. Kuigi skeptikud kahtlevad, aga mina ei hakka igatahes ümber lükkama legendi, et Eestimaa Laulult käis läbi ca 300 000 inimest. Mul endal oli au ja võimalus olla esinejate hulgas. Laulsin tol ajal ansamblis Vanaviisi, kes esines ca 30 minutit. Sellise rahvahulga ees esinemine sellises emotsionaalses õhkonnas on ülim, mis ühe pillimehe elus võib juhtuda.
Ka 2008 toimunud Öölaulupidu oli suhteliselt hästi tehtud ja emotsionaalne, publikut oli väga palju. Minu hinnangul oli ettevõtmine veidi „ülelavastatud“ ja sellega kadus teatud siirus, lihtsus ja ehedus. Aga siiski kõlasid vähemalt kõik olilised laulva revolutsiooni-aegsed laulud ja rahvas oma naudingu lõpuks sai.
2011 aasta 20.augusti „Vabaduse Laul“ oli aga hoopis teist laadi üritus. Enamusele rahvale ei olnud varem ürituse kaasaegne konseptsioon ära seletatud ja seepärast oli paljudel pettumus suur kui laval ei nähtud-kuuldud Ivo Linnat ega Tõnis Mägi`t ega kõlanud tuntud isamaalisi laule. Nooremale põlvkonnale aga üritus meeldis, palju rahvast, head esinejad, pidulik meeleolu, tasuta suurkontsert …. Ise-asi, et jah …. keskmine, lihtne, tavaline eestlane ei saanud seda, mida ta ootas. Kui kaua on Rock Summerit korraldatud ning millised on olnud suuremad rõõmud ja mured ürituste korraldamistega seoses? Rock-Summerit korraldas Jüri Makarov 1988-1996 . Kahjuks, erinevatel põhjustel see unikaalne festival hääbus lõpuks ära.
Aga kui rääkida Õllesummerist, siis Õllesummer sai alguse ühelt poolt suurest vaimustusest Rock Summeri suhtes, teisalt minu kirjutatud õlleluludest, millega tahtsin bändile ja endale kuulsust ja soovist mingi väga suur rahva-vestival-pidu korraldada. 1990 aastal toimusid esimesed katsetamised selle Õllesummeri nime all – Vanaviisi turnee üle Eesti ja pärast 2-päevane mini-festival Lauluväljaku pargiosas. Aastatel 1994 ja 1995 toimus Õ.Summer Eesti Näituste messikompleksis ja 1996-st aastast kolis üle Lauluväljakule. Seni on Õllesummer edukana püsinud Eestimaa suurima rahvapeo ja festivalina. Järjest enam on tõusnud artistide ja erinevate muusika-programmide osakaal. Järjest väiksema osakaaluga on õllekultuuri aredamine ja au sees hoidmine. Õlu on muutunud viimastel aastatel pigem „taustajoogiks“, mida festivalil(-del) ikka juuakse.
Rõõmu teeb see, et vaatamata teatud meedia ja ka ühiskonna silmakirjaliku osa torisemisele ja õelutsemisele, on festival jätkuvalt populaarne. Rahvas annab oma „jalgadega“ ise asjale hinnangu – ta tuleb ikka ja jälle kohale. Teades, et see on üks paremini organiseeritud suurfestival Eestis. Ja muidugi – igal aastal ja igal päeval ( vb ka igal tunnil) on Õllesummeri platsil võimalik leida midagi, mis sulle meeldib – esinejat/artisti , meelelahutust, head sööki-jooki, vanu sõpru, uusi sõpru.
Muresid ei ole. Selliste ürituste korraldamine on pingeline 1000-nde asjaga korraga tegelemine, aga see on selline meeldiv pinge, mis teeb elu pigem huvitavaks. Ja kui taas on kõik möödas, on ikka kõigil hea tunne, et jälle on ära tehtud midagi suurt.
Plaanid selleks suveks? 2012 aasta suvi tuleb Lauluväljakule väga üritusterohke. Võib isegi öelda, et viimaste aastate üks üritusterohkemaid. Meil on põhimõte, et Lauluväljak ei anna varem omalt poolt ühegi ürituse suhtes infot kui korraldajaga on kõik 100% kokku lepitud ja ürituse korraldaja on meile loa andnud ka omalt poolt infot jagada.
Üht-teist siiski : tulemas on artist Inna kontsert, 2 uut festivali – Retrolegend ja 90?dad ( Alphaphille, Rednex jmt.). Õllesummer on välja öelnud ühe välismaise pea-esineja – Mika. BDG firma korraldab Red Hot Chilli Peppersi kontserdi. Turul liigub info võimalikust Lady Gaga kontserdist – meie ei kinnita seda, ega lükka ka ümber. Vene muusika austajatele on tulemas festival Russkij Shanssoon ( enamus esinejaid Moskvast) . No ja üritusi on veel ja veel …
Milliseid ameteid olete siiani pidanud? Ma ise olen kõrgema muusikalise haridusega, lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogika-koorijuhtimise erialal. Elus olen nt. laulnud paar aastat Estonia teatri ooperikooris, olnud ca 20 aastat „bändimees“ ( sellest 15 aastat ansamblis Vanaviisi, kellega tegin kaasa kogu laulva revolutsiooni kõige suuremad sündmused, reisisime kontsertidega Hiinas, Argentiinas, Brasiilias, Moskvas Kremlis, Saksamaal, Soomes, Rootsis jne. ). Mitu aastat tegelesin reklaamitööga (Tallinna Linnahallis ja siis Eesti esimeses reklaamifirmas „Inorek“). Siis tegin oma firma, mis hakkas tegelema tasuta reklaamilehtede välja-andisega ja suurte meelelahutusürituste korraldamisega (90-ndate esimene pool). Siis tuli juba Õllesummer …..
Alates 1995.aastast olen juhtinud Lauluväljakut. Õllesummerit mina ise enam ei korralda juba ammu, selleks on omaette firma.
Huvialad? Suurim hobi on lugemine. Muidugi mulle
meeldib muusika. Seinast seina. Eriliselt lemmikzanrit ei ole. Pea-asi, et muusika oleks tehtud hästi ja südamest. Spordist meeldib mulle tennis ja mäesuusatamine.
Perekond ja lapsed? Peres on mul elukaaslane Marje Hansar ja kasutütar Triin. No ja koer ja kass ka. Ja eriliselt uhke olen ma oma poja üle, kes elab, õpib ja töötab Tartus.
Lemmikud estraadilt? Lemmikud estraadilt ….. Jaak Joala.
Milliseid raadiojaamu enim kuulate? Raadiojaamad – Kuku, Vikkeraadio, Raadio Tallinn, Klassikaraadio, Star FM
Kes te tähtkujult olete ning kas te horoskoope usute? Tähtkujult olen Kalad. Põhimõtteliselt ma usun horoskoobindust. Kas just kõike seda, mida n.ö. iga päev ja nädal „meelelahutuseks toodetakse“. Aga Universumi mõju meie olemusele, loomusele, tervisele, käitumisele, saatusele ma ikka usun. Mida arvate selgeltnägijatest ja ravitsejatest? Kuna kogu mateeria ja ka maailmaruum koosneb aatomitest, molekulidest jt. Aineosakestest, milledel on oma energiaväli(-jad) siis kindlasti on neid energivälju võimalik mõjutada. Ja eriliste ülivõimetega inimesed (n.ö. ravitsejad) seda kindlasti ka suudavad. Tegelikult on meil kõigil mingil määral neid võimeid. Kellel vähem, kellel rohkem. Ja pealegi – me pole õppinud neid võimeid ära tundma ega kasutama. Aga lihtne näide – ema kallistus või paitus haigele lapsele on väga teraapilise ja raviva toimega.
Selgeltnägemisega on asi veidi keerulisem. Arvan, et ka see on võimalik, aga need võimed olemas vist siiski väga vähestel väljavalitutel.
Südamelt ära? Ega olegi sellist suurt asja, mis ängi tekitaks. Kui oled asjad endale korralikult lahti mõtestanud ja selgeks teinud, siis nad ka ei piina sind. Seda enam, et sel juhul näed ja tead ka lahendusi probleemidele, mis su elus parajasti on. Ja reeglina on tarvis ikka ise ennast kätte võtta, laiskusest ja/või rumalusest üle saada. Lahendused on pea alati enda käes.
“Üldiselt ma tahan vastata küsimustele võimalikult täpselt, ja võimalikult ammendavalt, nii sügavuti kui võimalik. Sellepärast mõtlen ma küsimuste üle väga hoolikalt, ja mulle meeldib intervjuusid anda kirjalikult – neid, mis ilmuvad trükis, sest seal ei ole minu häält ega näoilmet juures. Ma kardan olla valesti mõistetud, ma ei taha suurendada segadust ja valesid, mida meie ümber niigi liiga palju on,” räägib Malle Pärn Gossip.ee’le.
Malle Pärn, teid nägime hiljuti Maire Aunaste saates “Mida teie arvate?” ning seal selgus, et te olite kunagi Maire Aunaste õpetaja. Ehk räägite sellest pisut lähemalt? Filharmoonia juures asutati estraadistuudio, kuhu võeti vastu noori, eraldi estraadilaulu ja sõnakunsti osakonda. Olin siis vabakutseline näitleja – muide, esimene Eestis. Mind kutsuti sinna kõnetehnikat õpetama. Sõnakunsti osakonda nimetati Baskini stuudioks. Tegelesin nende noortega päris palju, sest mul oli rohkem aega, ja küllap ka viitsimist, kui Baskinil.
Maire ütles selles saates, et ta visati sealt andetuse pärast välja, aga see pole tõsi. Sõnalise estraadi osakond – seal oli lõpuks üldse ainult viis õpilast – pandi hoopis kinni, sest juht kaotas selle vastu huvi. Maire oli juba siis isikupärane, otsekohene, üpris sarnane sellega, mis ta on praegu. Ütles kõhklemata välja, mida mõtles. Ja polnud ta nii andetu midagi. Loodan, et midagi kasulikku ehk suutsin ka mina temale kuhugi mälusoppi salvestada… Sest ma olen oma õpilasi alati hoidnud ja armastanud, neisse suhtunud tõsiselt ja ausalt. Püüdnud suunata neid ise mõtlema ja ennast mõistma, ning kõige halva eest hoidma.
Millal see saade salvestati ning kui pikk on salvestuse aeg? Saade salvestati kaks nädalat enne eetrisse andmist, salvestus kestis umbes poolteist tundi. Ma arvan, et Maire väärib austust juba sellepärast, et ta istub sinna laua taha ja hakkab rääkima, ilma mingi “spikrita”. Muidugi on ta teema ettevalmistanud, aga ta ei tea ju, mida ta külalised hakkavad rääkima – ometi ei jää ta kunagi hätta. Kõik toimub publiku ees, ilma mingite apsudeta, mõttepausideta. Ja ta salvestab ühe päevaga kolm saadet! Pooletunniste vaheaegadega juhib ta vestlust kolmel teemal, kokku siis viieteistkümne külalisega. Eks ole fantastiline! Muidugi oleneb palju ka külaliste valikust. Andetu inimene sellise asjaga hakkama ei saaks. Ja eks ta ju ole kohati ka natuke nagu estraadinäitleja seda saadet juhtides.
Kas teil on lisamõtteid sellele “Mida teie arvate?” saatele? (et mida me teame, mõtleme ja ütleme ning mida meie ütlemistest edasi antakse. Kui on lisamõtteid, siis ehk jätkame sel teemal natukene edasi?) Oh jaa, mul on alati, igasugustel teemadel, väga palju hilisemaid lisamõtteid, ma ei ole tavaliselt väga tabav ega ammendav hetkevestleja. Seda nimetatakse vist “tagantjärele tarkuseks” – seda on mul küllaga. Aga eks ole hea, kui tarkus tagantjärelegi tuleb. Hullem ju, kui üldse tulemata jääb. Olen kunagi ühes intervjuus öelnud: elu ei ole mälumäng, et igale küsimusele on ainult üks õige vastus. Elus on õigeid vastuseid ikka üpris mitu.
Üldiselt ma tahan vastata küsimustele võimalikult täpselt, ja võimalikult ammendavalt, nii sügavuti kui võimalik. Sellepärast mõtlen ma küsimuste üle väga hoolikalt, ja mulle meeldib intervjuusid anda kirjalikult – neid, mis ilmuvad trükis, sest seal ei ole minu häält ega näoilmet juures. Ma kardan olla valesti mõistetud, ma ei taha suurendada segadust ja valesid, mida meie ümber niigi liiga palju on.
Armastan väga nalja, lapselapsukest püüan aina naerma ajada, sellega saab ka jonnist üle. Ka seltskonnas meeldib mulle lõbus olla, anekdoote rääkida, vaimukusi vahetada. Hea naer on terviseks.
Nali on see, mis ajab inimesed naerma. Hea nali teeb rõõmsaks, annab hea tuju tükiks ajaks. Kellegi üle irvitamine ei ole nali. Kui naljana mõeldud tegu või sõna kedagi solvab või alandab, või paneb piinlikku olukorda, või, mis veel hullem – laimab, siis pole tegemist naljaga. Kui nüüd selle “nalja” tegija koos mõne sõbraga selle üle naerab, siis SEE naer küll terviseks ei ole, see on pigem naerjate tervisele kahjulik. Sest see ei “tooda” rõõmu.
Inimestel on väga suur vajadus rõõmu järele, rohkem, kui me ise taipamegi. Sellepärast otsime nalja, sellepärast teeme nalja. Nali on sõbralik suhtlemisviis. See, missugust nalja keegi teeb, või missuguse nalja üle naerab, näitab, missugune inimene ta on. Kõigega, mida me teeme, räägime, kirjutame, isegi mõtleme – me nagu külvame seemneid. Heade tegudega häid seemneid, halbade tegudega halbu seemneid. Ja seemnetest võrsuvad taimed, või kasvavad suured puud. Vastutustundlik inimene mõtleb, enne kui midagi külvama hakkab. Nagu aednik mõtleb enne külvamist, kas ta tahab hiljem oma aiast lõigata nõgeseid ja ohakaid või lilli ja ravimtaimi. Sest kõik, mida me külvame, tuleb meile saagina tagasi kätte. Aga palju suuremalt, sest siis pole see enam seeme, vaid on juba taim või koguni puu. Ja see külvab omakorda neidsamu seemneid edasi.
Elu on tõsine asi. Nii arvan mina isiklikult. Hiljuti teatasite Facebookis, et teie loomingut ei tahetud avaldada. Palun rääkige sellest lähemalt… See konkreetne märkus oli seotud ühe kirjastuse plaanide kokkutõmbamisega. TEA kirjastus lubas mu lastejuttude raamatu avaldada sellel aastal, aga nad pidid kärpima oma plaane. Ja muidugi kärbiti välja mind, ja jäeti alles paljud teised. See tegi meelehärmi küll. Pealegi pole ma veel leidnud kirjastust, kes tunneks huvi mu teiste käsikirjade vastu. Peale luuletuskogu, mis on juba kujundatud ja küljendatud, tänu ühele suurepärasele inimesele, luuletajale ja kirjandusteadlasele Ülo Alole. Sellele raamatule ootan siis nüüd Kultuurkapitalilt toetusraha – viiendat korda, muide. Loodan, et seekord nad ometi annavad mulle selle raha. Minu kaks eelmist luuletuskogu (Tuulte meelevallas” ja “Läbi kõrbe”) on ammu läbi müüdud. Erinevalt paljudest kulka poolt toetatud raamatutest, mida poodides aina alla hinnatakse.
Aga ega näiteks ka päevalehed, peale Õhtulehe, ei taha minu ühiskonnakriitilisi artikleid avaldada. Eesti Päevaleht vastas ühe mu artikli peale: “seda me küll avaldada ei soovi.” Portaal Terve Mõistuse Sündikaat avaldas ära. Viisin kevadel ühe jutu ja mõned luuletused “Loomingusse” ja “Vikerkaarde”. Mõlemad vaikivad.
Ma pole just trafaretne autor. Ei mahu vist meie ajakirjanduse (ja kirjanduse) kitsastesse raamidesse. Minu jaoks on oluline aus ja tõsine sõnum, mitte mingi tühi veiderdamine. Ja loomulikult ei sobi ma kohe kuidagi postmodernismi sildiga purki. Ma ei kipu ise endale uut jalgratast leiutama, ma hindan inimkonna parima osa poolt loodud sajanditepikkust tarkuse ja kogemuse ajalugu. Ma ei pea ennast targemaks mineviku suurvaimudest, ma usald
an neid rohkem kui ülbet naabripoissi või vindist kõrtsikaaslast. Ma vastutan oma sõnade eest. Ma püüan mitte teha ega kirjutada selliseid asju, mille pärast ma hiljem, targemaks saades, peaksin häbi tundma. Tulevikuplaanid? Maikuu alguses mängib Tartu Uus Teater Tallinnas, Salme klubis, veel kolm viimast etendust muusikali “Raudmees” (Gunnar Grapsist, Robert Annuse lavastus) – mängin seal nelja rolli – see ongi üks konkreetne helge majakas mu lähitulevikus. Siiani oleme mänginud seda 14 korda. Eelmine sügis oli minu jaoks imeline just sellepärast, et sain jälle päris-näitleja olla – toreda lavastaja käe all proove teha, näha lavastuse valmimist, nautida suurepäraste entusiastide hästiklappivat koostööd, ja uue teatrimaja sündimist Tartus Laial tänaval, mis oli omaette ime! Ja – muidugi – etendusi mängida. Toredate partneritega, toredale publikule. Olin jäägitult õnnelik, ja sõnulseletamatult tänulik selle kõige eest. Eks väikesed lõivud tuli maksta, aga selline on elu – igal asjal on omad vistrikud. Aja märgid. Näiteks kostab lavalt paar roppu sõna, ja muusika on loomulikult liiga valjuks keeratud. Aga muidu – soovitan vaadata kõigil, keda see ei häiri. Sest Grapsi muusika väärib meeldetuletamist. Minule meeldiks seda muidugi kuulata suure orkestri saatel, normaalse valjusega, nii et kõik muusikalised nüansid mõjule pääseksid.
Muidugi tahaksin ma veel midagi teatris mängida. Praegu tegelen pikkamööda oma käsikirjadega, tahaksin neid näha trükitud raamatutena. Juba eelmise aasta alguses panin oma loomingust kokku kaheksa käsikirja: lisaks luulekogule üks laste luulekogu, laste juturaamat ja kaks artiklite kogumikku, ja kolm vaimuliku sisuga raamatut: jutluste kogumik, Usuteaduse Instituudi diplomitöö, ning kogumik kommentaare ja vastuseid ajakirjanduses ilmunud usuvastastele artiklitele. Diplomitöö, milles kaalusin Piibli põhjal naistele vaimuliku ameti lubamise poolt- ja vastuargumente, sobiks soolise võrdõiguslikkuse riiulile vundamendikiviks, saatsin volinikule lugeda, aga tema vaikib. Tal muudki teha. Ja käsikirju tuleb juurde, peaaegu valmis on üks jutukogumik. Panen praegu kokku veel üht artiklite raamatut – nendest, mis on ajakirjanduses ja netis avaldatud. Üks mälestusteraamat on üsna suureks paisunud, vajab ületoimetamist. Alustatud on veel paar tükki. Kohe võiks kokku panna ka teise jutlusteraamatu. Kui palju see kokku teeb? Kaksteist vist? Peaks nagu ise endale kirjastuse tegema. Alustatud käsikirju on veel. Ja sorteerimata kirjatöid on meeletu hulk.
Vajaksin hädasti abilist – toimetajat ja agenti. Poleks paha ka sekretär. Võtan ilmselt paar käsikirja tõsisemalt ette, ja korraldan trükivalmiks. Muidugi plaanitsen veeta võimalikult palju aega koos oma armsa lapselapsega (või lapselastega). Ja nautida kevade, suve ja sügise sooje ilmu. Lilli, päikest ja vett. Ennekõike.
Kui teile tehakse näiteks ettepanek hakata juhtima mõnd meie telemaastikul olevat või tulevat lastesaadet, kas võtaksite pakkumise vastu? Küllap võtaksin, kui saade oleks põhimõtetelt mulle vastuvõetav ja sobiv. Ma olen suurema osa oma elust olnud üsna kollektiiviväline, tegutsenud omaette. Päris tore oleks vahelduseks mingisse kollektiivi, meeskonda kuuluda, kus midagi tehakse koos, ja igaühel on oma kindlad ülesanded. Ma ei ole põhimõtteline erak, see on kuidagi nii kujunenud. Võimalik, et mu vaated ja mõtted on liiga iseseisvad ega lähe kokku kaasaja trendimõtlemiste ja moodidega. Mitte kõik ei suuda seda mõista ega hinnata. Ega see nõndanimetatud “ajaga kaasas käimine” polegi alati ja kõiges arukaim valik. Pigem võiks seda lastehaiguseks pidada. Puu ei ela ju, kui ta juurtelt maha saetakse ja teise kohta seisma pannakse. Oleks ju üpris narr, kui ma praegu hakkaksin noore inimese kombel trendide ja moodide järgi elama. Siis poleks mul neile ka midagi õpetada. Neile, kes õppida tahavad.
Kuna te olete andekas ja armastatud näitlejanna, siis kas võtaksite pakkumise vastu kui teile mõnes telesarjas rolli pakutakse ning millises sarjas te näiteks oleksite nõus meelsasti kaasa mängima? Tänan komplimendi eest. Muidugi võtaksin vastu, olen aeg-ajalt ka paaris sarjas mänginud. Mängiksin meelsasti “positiivset” tegelast – paljudele näitlejatele tunduvad positiivsed tegelased igavatena, mulle mitte. Mulle meeldivad head ja arukad tegelased, – niisugused, kes intriige punuvad ja teistele kurja teevad, ei meeldi mulle. Neid mängides ma ju toidan sedasama kurjust ja salakavalust tegelikus elus.
Tahaksin mängida niisuguses sarjas, kus näidatakse arukaid inimesi, mitte rumalaid. Viimasel ajal näidatakse rohkem rumalaid, ma ei tea, miks. Mulle ei meeldi see, kui inimesed pannakse väga rumalatesse või piinlikesse olukordadesse. Vaatan vahel natuke aega seda Waterloo “lahingut”, mida näitab ETV – seda inglise koolisarja – aga üle poole tunni ei õnnestu vaadata. See külvab vihkamist, ja ma ei taha endas kultiveerida vihkamist. Nii rumalaid inimesi pole olemas, nagu seal näidatakse. Või kui on, siis ainult need, kes seda sarja kirjutavad ja lavastavad. Kurb on, kui koolisarja peamised märksõnad on seks ja vägivald. Nii räpane tunne jääb, kui olen seda natuke aega vaadanud. Ma ei usu, et üheski päris-koolis niisuguseid olukordi ette tuleb, et lapsed on nii lollid, ja õpetajad nii saamatud laste lollusi lahendama. Või et nad oma isiklikes suhetes nii labased ja rohmakad on. Kõige ilmsemateski rumalustes ei oska nad lapsi õpetada ennast hoidma, samuti ei oska nad ilmselgele lollusele või kurjusele vastu astuda. Nad on arad ja abitud. Kardan, et see sari pakub meiegi koolikiusajatele uusi ideid, ja annab jõudu.
Mida annab selline sari vaatajale? Ma saan aru, et me elame globaalse genotsiidi tingimustes, aga kunst peaks sellele vastu astuma, mitte seda kaasa tegema. Õieti kunst ju ongi ainult selline looming, mis inimlikkust kaitseb, ülendab ja hoiab, kõik muu on vaid hale haltuura või koguni tahtlik rünnak inimlikkusele. See sari näib olevat justkui vandenõuteooria ere illustratsioon. Huvitav on see, et näitlejad seal aina vahetuvad – usun, et nad loobuvad ise, sest nad ei taha nii rumalaid inimesi mängida.
Televisioonil ja filmikunstil on tohutu võim inimeste üle. Usun, et nad saaksid inimesi palju targemaks ja paremaks arendada, kui nad tahaksid ja suudaksid. Kui sarju teeksid ausad ja targad kunstnikud, ja näitaksid neis häid, ausaid ja tarku inimesi, siis muutuksid ka nende vaatajad paremateks ja targemateks. Inimene vajab eeskuju, ja joondub meelsasti selle järgi.
Kommertskultuuri eesmärk on lõhkuda inimese väärikus, ja teha inimene oma madalaimate instinktide orjaks. Mul on kohutavalt kahju, et nii paljud inimesed lasevadki seda endaga teha. Nad ei oskagi kunstilt enam muud oodata.
Millist meie kodumaist telesarja vaatate te ise heameelega ning mis selles sarjas enim meeldib? Ma ei vaata ühtegi sarja pidevalt, ma vaatan üldse väga vähe televiisorit. Mul pole selleks aega. Ma pole enam noor, pean olema ajaga kokkuhoidlik. Lugusid olen ma oma elu jooksul juba kuulnud ja näinud toh
utult palju. Mind ei huvita lood, vaid sõnumid, tähendused, seosed, inimsuhted. Ma tahan kogu aeg midagi õppida. Et maailmast ja inimesest ja iseendast samm-haaval rohkem aru saada.
Mulle meeldib vaadata häid kunstilisi filme. Sarjad on alati teatud mõttes petukraam, nagu seltskondlik mäng – tehakse neid ju selleks, et vaatajaid teleka ees hoida. Teatud mõttes manipuleeritakse vaatajaga, ja mulle ei meeldi, kui inimesega manipuleeritakse. Ma pean inimesest lugu. Ma ei vaja ajaviidet, vaid ajatäidet. Mitte meelelahutust, vaid meelearendamist. Ma tahan, et mulle räägitaks olulisi asju, mitte tühja loba.
Sarjad on ohtlikud ka näitlejale. Isegi hea näitleja võib vaataja ära tüüdata, kui teda liiga tihti, muudkui ühest sarjast teise, näidatakse. Eestis on nii palju häid näitlejaid, meie sarjategijad võiksid oma tegelasi natuke hoolikamalt otsida, mitte “sõita juba kord saduldatud hobuste seljas”, ei ole hea alustada uut sarja nende näitlejatega, kes mängivad juba ühes populaarses sarjas, mis üsna tihti ise veel eetris on. Ükski asi, mida tehakse liiga palju ja liiga sageli, ei saa olla ühtlaselt heal tasemel. See on nagu mahla lahjendamine – veeni välja… Kusjuures lahjendama ei hakata kogu mahla korraga, kindlaks koguseks, vaid alguses antakse peaaegu lahjendamata mahla, ja mida edasi, seda lahjemaks märjuke läheb.
Ma ei tahaks mängida mingis igapäevases sarjas. See ajaks mul vist endal ka õige pea südame pahaks… Shakespeare’il on niisugune mõte: Seepärast harva hümn mul hõõgub huimaks, et sa mind kuuldes ei jääks laulust tuimaks. Eelistan head (klassikalist) raamatut telesarjale. See arendab mind, ning ärgitab mind elu ja inimeste üle mõtlema. Ma armastan eesti keelt, ning tahan lugeda ja kuulda mõttekat, head ja ilusat eesti keelt. Telesarjades räägitakse rohkem igapäevakeelt, sageli ka primitiivset uulitsakeelt, ja enamasti mitte just kaunilt.
“Kaevutee” sarja algne mõte oli selline, et justkui “elada ette” ja pakkuda lahendusi noortele peredele. Ma arvan, et meil oleks praegu aeg hakata looma niisuguseid sarju, mis õpetaksid inimesi elama ja raskustega toime tulema. Kus oleksid tegelasteks arukad ja head, sõbralikud, kokkuhoidvad, üksteist aitavad ja üksteisest hoolivad inimesed. Kus hea alati võidaks kurja, ja tark valitseks rumala üle, nii et rumalgi saaks targemaks. Ärge öelge, et “elus ju nii ei ole”! Esiteks: ei peagi olema! Elu näidatakse ekraanil dokumentaalfilmides. Lavastused on alati lavastused. Elu ja kunst on kaks ise asja.
Teiseks: on küll! Meil on väga palju häid ja tarku inimesi. Miks nende elust sarju ei tehta? See on tegijate valiku küsimus. Jällegi: nad külvavad ju seemneid, mille viljad neile endile kätte tulevad!
Rentslikultuuri aeg on läbi, rahvas tahab jälle kangelasi näha, et oma mahatallatud väärikust ja au uuesti üles ehitada. Et saada väärikateks inimesteks, ja väärikaks rahvaks, kes oskab endast ja teistest lugu pidada. Kes oskab ja suudab armastada. See on meie ainuke lootus ellu jääda.
Paroodiameister Pille Pürg räägib Gossip.ee’le, et töö ongi tema hobi. Loe ankeeti peamiselt Anne Veski kloonina tuntud Pürgi kohta!
Pille Pürg, teie sünnipäev ja sünnikodu ning millega tegelesid teie vanemad? 09.03.1972 Tartu linn Ema: meditsiiniõde TÜ Lastekliinik Isa: metsatööstusinsener AS Tarmeko haldusdirektor. Mõlemad vanemad on surnud.
Perekond ja lapsed? Vallaline, lasteta.
Kelleks unistasite saada lapsepõlves? Algklasside õpetaja, näitleja. Millistes koolides te olete õppinud ja kus? Tartu 5. Keskkool Helsingi Ülikool teatrikateeder. Milliseid ameteid olete siiani pidanud ning millist ametit hetkel peate? Näitleja.
Olete tuntud ja armastatud näitlejanna kes parodeerib ka lauljatar Anne Veskit. Kuidas see parodeerimisega seonduv teile meeldima hakkas ning ehk meenutate ka oma esimest etteastet parodistina? Meeldis näitlemine tervikuna, esimene etteaste avalikult 1993.a.
Mängisite kaasa kunagi ka “Wigla shows” ja “Wremjas”. Mida põnevat selllest ajast meenutate? Pikad võttepäevad, super kolleegid ja võrratu Ivar Vigla. Kes on teie lemmikud estraadilt? Möldre, Baskin, Laats, Nõmmik, Abel…
Kes näitlejatest kuuluvad teie lemmikute hulka või on teile ehk ka eeskujuks? Ever, Üksküla, Taylor, DeVito, Nicholson.
Kas meenub ka mõni põnev seik mõne fänniga seoses? Umbes 10 aastat tagasi kingiti sokid Häädemeestel.
Kui tihti teid lauljatar Anne Veskiga segi aetakse? Väga tihti.
Huvialad? Huvialaks ongi minu töö. ‘ Südamelt ära? Südameasjad jäävad enda teada.
Tulevikuplaanid? Õppejõutöö Helsingis.
Kas te horoskoopidesse usute ning kes te tähtkujult olete? Kala ja loen horoskoope, vahel usun, vahel ei.
Mida te arvate selgeltnägijatest ja ravitsejatest ning ehk on teil mõni põnev lugu pajatada antud küsimuse juures? Ei arva neist midagi, pole eriti abi saanud.
Kas te raamatuid armastate lugeda ning milline raamat ja kes kirjanikest kuulub teie lemmikute hulka? Victor Hugo.
Millist raadiojaama te enim kuulate? Elmar, Vikerraadio, KUKU.
Millised on lemmiksaated televiisorist? Ringvaade, Reporter, Pealtnägija, Kolmeraudne
8.märtsil avas kunstnik Olja Raag Lauluväljaku Klaassaalis oma esimese maalinäituse nimega “Vikerkaar”. Olja Raag (varasemate nimedega Stankevitš ja Kender) on lõpetanud Lilleküla Gümnaasiumi ning õppinud Õigusinstituudis. Olja hakkas kunsti vastu huvi tundma juba noores eas, kui lisaks kunstiringile tegi hobikorras maale sõpradele.
10. märtsil valiti Eestile uus miss — “Vaikne kaunitar 2012”, kelleks sai Tartust pärit Kristiina Saare. Juba sellel suvel sõidab Kristiina rahvusvahelisele kurtide missivõistlusele Tšehhi Eestit esindama. Kristiina oskab rõõmu leida pisikestest asjadest ning ütleb, et on ka loomult väga rõõmsameelne. “Ma olengi niisuguse iseloomuga, et peaaegu alati on suu naerul,” räägib Kristiina Gossip.ee’le.
“Eestlased peavad end targaks ega usu, et nad on meedia poolt mõjutatavad. Tegelikult nii on! Tegemist on balansseeritud propaganda tilgutamisega. Mõnikord usuvad inimesed ikka lauslollusi, näiteks põhjendusega: „Ma ise telekast nägin!!!“ – mõistmata, et ta mitte „ise ei näe“, vaid talle näidatakse seda, mida vaja, ja lõigatakse välja see, mida vaja ei ole – et ta ikka valimistel valiks neid „õigeid“! Vene ajal me ju ei uskunud kommunistlikku propagandat ja tundsime „eesti asja“ kohe ära, nii vähe, kui seda oligi,” räägib Urmi Reinde Gossip.ee’le.
“Ma käin Eestis väga tihti, mu töö ja looming on kõik Eestiga seotud. Ma vean siin Võtikvere raamatuküla projekti, 4. aprillil esinenen keskraamatukogus Eesti Film 100 raames. Mulle on Eesti ja Soome mitmes mõttes ühinenud liitriik,” räägib põhikohaga Soomes elav kirjanik ja filmitegija ning kahe Valgetähe medaliga tunnustatud Imbi Paju Gossip.ee’le.
Kuulus naistearst ning mitmete erakliinikute omanik Andrei Sõritsa räägib Gossip.ee’le kuidas temast arst sai, kuidas toimub kunstlik viljastamine, mismoodi valitakse spermadoonoreid ja palju muud huvitavat!
Laulja Sulo Tintse räägib Gossip.ee’le, et lisaks muusikale on tal suureks kireks autod ja sukeldumine. Sulo on olnud aktiivselt Mercedes-Benz Eesti Klubi loomise juures ning omab sukeldumislitsentsi. Lähiajal kavatseb ta aga tegeleda oma uue plaadi materjaliga: “Hetkel kirjutan uusi lugusi ja ongi plaanis minna ja “sukelduda” mõneks kuuks stuudio seintevahele!”
Eelmine nädal saabus Filipiinidelt läbi aegade üks kauneim ja armastatuim Soome miss — Linnea Aaltonen! Ohmygossip.ee uuris kaunitarilt, kuidas ta puhkus möödus ning kõigi Ohmygossip Couture fännide rõõmuks avaldame ka eksklusiivse Filipiinidel tehtud seksika ja rõõmsa suvise fotogalerii!
Arnold Rüütel ja Ingrid Rüütel olid esimene paar, kes praegust preisidenti ja presidendiprouat kätlesid. Kui mõned paarid jäid presidendiga pikemalt vestlema, siis endine presidendiproua seda ei poolda. “Tervitasime vastastikku Vabariigi aastapäeva puhul, pikemalt ei rääkinud. See polegi koht jutuvestmiseks,” ütleb Ingrid Rüütel Gossip.ee’le, et sõprussidemeid ja kohvilauajuttu on õigem mujal puhuda.
Ansambli “Anmatino” solist Anne Loho sai veebruaris kolmandat korda emaks aga pikalt koju lapse juurde aktiivne naine jääda ta ei kavatse. “Jah sain 23. veebruaril kolmanda poja, kellele Rootsis samal päeval sündis ka printsess. Sünnitus oli lühike ja enesetunne hea. Poja nimeks saab Lucas,” ütleb Anne Gossip.ee’le ning lisab “suvel oleme taas rea peal ja ei jõuagi ära oodata juba.”
“Ma usun, et on palju asju, mida me ei näe ega kuule ega tea. Näiteks loomadki on suutelised nägema, kuulma ja haistma palju enamat kui inimesed. Oleks väär arvata, et oma silm on alati kuningas. Meie ümber võib olla palju sellist, millest meil aimugi pole. Jah, ma usun, et on ka inimesi, kellele on antud võime millekski enamaks. Olen kuulnud uskumatuid lugusid, mida pole võimalik eirata ega ümber kummutada,” räägib Lauri Hermann Gossip.ee’le.
Soomes elav Janne kirjutas meile oma loo, paludes teda mitte hukka mõista. Kõik see mida nüüd loete, oli peale peale sünnitust tulnud depressiooni süü. Janne on 34-aastane, hoolitsev kaksikute ema. On abielus ja elab Soomlasest elukaaslasega juba 8 aastat Soomes.
Psühhiaater ja seksuoloog doktor Imre Rammul räägib Gossip.ee’le, et tema tulevikuplaanid on suuresti ikka seotud Arstliku Perenõuandla ja seksuoloogiaga. “Muuhulgas üritaks seal tekitada seksuoloogia kompetentsikeskuse. Samal ajal on olemas ka ambitsioon perearsti nõuandetelefoni püstipanemiseks väljaspool Eestit ja veel mõned salaplaanid.”
