Soomes elav Janne kirjutas meile oma loo, paludes teda mitte hukka mõista. Kõik see mida nüüd loete, oli peale peale sünnitust tulnud depressiooni süü. Janne on 34-aastane, hoolitsev kaksikute ema. On abielus ja elab Soomlasest elukaaslasega juba 8 aastat Soomes.
Kui Janne nüüd selle peale mõtleb, kuidas ta peale kaksikute sündi käitus ja ennast tundis, tunneb ta ennast kohutavalt. Ta otsustas meile oma loo rääkida vaid seepärast, et naised, kes seda loevad ja sama tunnevad, abi paluksid.
Janne rasedus kulges väga normaalselt. Mitte mingeid probleeme ega komplikatsioone. Kuuldes uudist, et ootab kaksikuid, tõi talle palju rõõmu ja headmeelt! Sünnitus oli valudega kokku pikk, pea et 40 tundi. Kaksikud sündisid tavalisel viisil ja nendega oli kõik ok! Esimesed kuud olid tegemist täis ja väga rasked.
Peale mõnda kuud hakkas Janne tundma ükskõiksust. “Ma ei tundnud ennast ära. Magasin vähe, isegi kui oleksin saanud puhata, ei suutnud ma silma kinni panna. Ma olin laste peale vihane ja ei suutnud neid vaadata. Kuhu on kadunud rõõm ja õnn? Kartsin nedega üksi jääda, olin kindel, et teen neile haiget. Iga kord kui nad nutsid, karjusin ma nende peale, et nad vait jääksid. Karmimal juhul ka raputasin neid. Olin kindel, et nad ei armasta mind, tahavad mu sülle vaid seepärast, et mul on midagi, mida nad vajavad — rinda! Ma olin jõuetu ja ei tahtnud nendega tegeleda.”
“Proovisin isegi oma õele rääkida, et midagi on valesti. Kuid õde arvas, et see on normaalne nähe. Oodaku ma mõni nädal, küll läheb üle. Nii see aga ei olnud, sest ühel päeval kui last magama pannes ise diivanile magama jäin, libises üks kaksikutest mu käest maha. See nutt, mis sealt tuli, tegi mu mõistuse selgemaks ja sain aru, et pean kiiremas korras abi küsima, enne kui ühega neist midagi kohutavat juhtub.”
“Mul oli nii häbi helistada arstile ja abi paluda. Kuid kui seda tegin ütles arst, et see on ravitav ja kui õigel ajal peale sattuda, saab sellest kõigest üle. Pikalt ma seletama ei hakka kuidas see ravi käis. Sain tablette ja käisin pidevalt teraapias. Peale mõnda kuud sain ma sellest suurest mustast august välja. Olin tagasi MINA ise! Kuid üks mis ei kao, on häbi ja süümekad, kuidas üks ema võib oma lastega nii käituda, ilma et ennast ise kontrollida saaks. Nüüd vaadates neid emasid, kes oma lapsi tänaval raputavad ja tirivad, tuleb peale viha ja tahsks neid ka raputada, et mõistusele tuleks.”
“Nüüd suudan oma lapsi nautida. Ma ei oska nendeta elada. Kaisutan ja nunnutan neid kuis veel saan. Eks ma muidugi ikka vahest vihastan ka nende peale. Kuid kui vihastan, järelikult on nad on selleks midagi suurt kokku keeranud! Karistanud ma neid kunagi ei ole, häält tõstnud aga küll! Kuidagi peab oma sõna maksma panema. Nad saavad nüüd kohe 5-aastaseks. Ja on üldiselt head lapsed!”
“Otsustasin Gossip.ee-le oma loo rääkida, sest tahan, et naised kes sünnitavad, oleks rohkem teadlikud erinevatest juhtudest, mis see kõik kaasa tuua võib! See tee ei ole alati roosiline! Kui ehk ise ei saa aru, et vajad abi, ehk näeb seda keegi lähedane. Hukka pole vaja kedagi mõista ja veel vähem süüdistada, see teeb asja veel hullemaks!”
EMAD, ÄRGE KARTKE RÄÄKIDA, KUI STRESS KASVAB ÜLE PEA! Paluge abi enne kui võib midagi hullu juhtuda!
Tallinna Raseduskriisikeskuse tasuta nõustamine – 800 2008