“Üldiselt ma tahan vastata küsimustele võimalikult täpselt, ja võimalikult ammendavalt, nii sügavuti kui võimalik. Sellepärast mõtlen ma küsimuste üle väga hoolikalt, ja mulle meeldib intervjuusid anda kirjalikult – neid, mis ilmuvad trükis, sest seal ei ole minu häält ega näoilmet juures. Ma kardan olla valesti mõistetud, ma ei taha suurendada segadust ja valesid, mida meie ümber niigi liiga palju on,” räägib Malle Pärn Gossip.ee’le.

Malle Pärn, teid nägime hiljuti Maire Aunaste saates “Mida teie arvate?” ning seal selgus, et te olite kunagi Maire Aunaste õpetaja. Ehk räägite sellest pisut lähemalt?
Filharmoonia juures asutati estraadistuudio, kuhu võeti vastu noori, eraldi estraadilaulu ja sõnakunsti osakonda. Olin siis vabakutseline näitleja – muide, esimene Eestis. Mind kutsuti sinna kõnetehnikat õpetama. Sõnakunsti osakonda nimetati Baskini stuudioks. Tegelesin nende noortega päris palju, sest mul oli rohkem aega, ja küllap ka viitsimist, kui Baskinil.

Maire ütles selles saates, et ta visati sealt andetuse pärast välja, aga see pole tõsi. Sõnalise estraadi osakond – seal oli lõpuks üldse ainult viis õpilast – pandi hoopis kinni, sest juht kaotas selle vastu huvi. Maire oli juba siis isikupärane, otsekohene, üpris sarnane sellega, mis ta on praegu. Ütles kõhklemata välja, mida mõtles. Ja polnud ta nii andetu midagi. Loodan, et midagi kasulikku ehk suutsin ka mina temale kuhugi mälusoppi salvestada… Sest ma olen oma õpilasi alati hoidnud ja armastanud, neisse suhtunud tõsiselt ja ausalt. Püüdnud suunata neid ise mõtlema ja ennast mõistma, ning kõige halva eest hoidma.

Millal see saade salvestati ning kui pikk on salvestuse aeg?
Saade salvestati kaks nädalat enne eetrisse andmist, salvestus kestis umbes poolteist tundi. Ma arvan, et Maire väärib austust juba sellepärast, et ta istub sinna laua taha ja hakkab rääkima, ilma mingi “spikrita”. Muidugi on ta teema ettevalmistanud, aga ta ei tea ju, mida ta külalised hakkavad rääkima – ometi ei jää ta kunagi hätta. Kõik toimub publiku ees, ilma mingite apsudeta, mõttepausideta. Ja ta salvestab ühe päevaga kolm saadet! Pooletunniste vaheaegadega juhib ta vestlust kolmel teemal, kokku siis viieteistkümne külalisega. Eks ole fantastiline! Muidugi oleneb palju ka külaliste valikust. Andetu inimene sellise asjaga hakkama ei saaks. Ja eks ta ju ole kohati ka natuke nagu estraadinäitleja seda saadet juhtides.

Kas teil on lisamõtteid sellele “Mida teie arvate?” saatele? (et mida me teame, mõtleme ja ütleme ning mida meie ütlemistest edasi antakse. Kui on lisamõtteid, siis ehk jätkame sel teemal natukene edasi?)
Oh jaa, mul on alati, igasugustel teemadel, väga palju hilisemaid lisamõtteid, ma ei ole tavaliselt väga tabav ega ammendav hetkevestleja. Seda nimetatakse vist “tagantjärele tarkuseks” – seda on mul küllaga. Aga eks ole hea, kui tarkus tagantjärelegi tuleb. Hullem ju, kui üldse tulemata jääb. Olen kunagi ühes intervjuus öelnud: elu ei ole mälumäng, et igale küsimusele on ainult üks õige vastus. Elus on õigeid vastuseid ikka üpris mitu.

Üldiselt ma tahan vastata küsimustele võimalikult täpselt, ja võimalikult ammendavalt, nii sügavuti kui võimalik. Sellepärast mõtlen ma küsimuste üle väga hoolikalt, ja mulle meeldib intervjuusid anda kirjalikult – neid, mis ilmuvad trükis, sest seal ei ole minu häält ega näoilmet juures. Ma kardan olla valesti mõistetud, ma ei taha suurendada segadust ja valesid, mida meie ümber niigi liiga palju on.

Armastan väga nalja, lapselapsukest püüan aina naerma ajada, sellega saab ka jonnist üle. Ka seltskonnas meeldib mulle lõbus olla, anekdoote rääkida, vaimukusi vahetada. Hea naer on terviseks.

Nali on see, mis ajab inimesed naerma. Hea nali teeb rõõmsaks, annab hea tuju tükiks ajaks. Kellegi üle irvitamine ei ole nali. Kui naljana mõeldud tegu või sõna kedagi solvab või alandab, või paneb piinlikku olukorda, või, mis veel hullem – laimab, siis pole tegemist naljaga. Kui nüüd selle “nalja” tegija koos mõne sõbraga selle üle naerab, siis SEE naer küll terviseks ei ole, see on pigem naerjate tervisele kahjulik. Sest see ei “tooda” rõõmu.

Inimestel on väga suur vajadus rõõmu järele, rohkem, kui me ise taipamegi. Sellepärast otsime nalja, sellepärast teeme nalja. Nali on sõbralik suhtlemisviis. See, missugust nalja keegi teeb, või missuguse nalja üle naerab, näitab, missugune inimene ta on. Kõigega, mida me teeme, räägime, kirjutame, isegi mõtleme – me nagu külvame seemneid. Heade tegudega häid seemneid, halbade tegudega halbu seemneid. Ja seemnetest võrsuvad taimed, või kasvavad suured puud. Vastutustundlik inimene mõtleb, enne kui midagi külvama hakkab. Nagu aednik mõtleb enne külvamist, kas ta tahab hiljem oma aiast lõigata nõgeseid ja ohakaid või lilli ja ravimtaimi. Sest kõik, mida me külvame, tuleb meile saagina tagasi kätte. Aga palju suuremalt, sest siis pole see enam seeme, vaid on juba taim või koguni puu. Ja see külvab omakorda neidsamu seemneid edasi.

Elu on tõsine asi. Nii arvan mina isiklikult.
 
Hiljuti teatasite Facebookis, et teie loomingut ei tahetud avaldada. Palun rääkige sellest lähemalt…
See konkreetne märkus oli seotud ühe kirjastuse plaanide kokkutõmbamisega. TEA kirjastus lubas mu lastejuttude raamatu avaldada sellel aastal, aga nad pidid kärpima oma plaane. Ja muidugi kärbiti välja mind, ja jäeti alles paljud teised. See tegi meelehärmi küll. Pealegi pole ma veel leidnud kirjastust, kes tunneks huvi mu teiste käsikirjade vastu. Peale luuletuskogu, mis on juba kujundatud ja küljendatud, tänu ühele suurepärasele inimesele, luuletajale ja kirjandusteadlasele Ülo Alole. Sellele raamatule ootan siis nüüd Kultuurkapitalilt toetusraha – viiendat korda, muide. Loodan, et seekord nad ometi annavad mulle selle raha. Minu kaks eelmist luuletuskogu (Tuulte meelevallas” ja “Läbi kõrbe”) on ammu läbi müüdud. Erinevalt paljudest kulka poolt toetatud raamatutest, mida poodides aina alla hinnatakse.

Aga ega näiteks ka päevalehed, peale Õhtulehe, ei taha minu ühiskonnakriitilisi artikleid avaldada. Eesti Päevaleht vastas ühe mu artikli peale: “seda me küll avaldada ei soovi.” Portaal Terve Mõistuse Sündikaat avaldas ära. Viisin kevadel ühe jutu ja mõned luuletused “Loomingusse” ja “Vikerkaarde”. Mõlemad vaikivad.

Ma pole just trafaretne autor. Ei mahu vist meie ajakirjanduse (ja kirjanduse) kitsastesse raamidesse. Minu jaoks on oluline aus ja tõsine sõnum, mitte mingi tühi veiderdamine. Ja loomulikult ei sobi ma kohe kuidagi postmodernismi sildiga purki. Ma ei kipu ise endale uut jalgratast leiutama, ma hindan inimkonna parima osa poolt loodud sajanditepikkust tarkuse ja kogemuse ajalugu. Ma ei pea ennast targemaks mineviku suurvaimudest, ma usald
an neid rohkem kui ülbet naabripoissi või vindist kõrtsikaaslast. Ma vastutan oma sõnade eest. Ma püüan mitte teha ega kirjutada selliseid asju, mille pärast ma hiljem, targemaks saades, peaksin häbi tundma.

Tulevikuplaanid?
Maikuu alguses mängib Tartu Uus Teater Tallinnas, Salme klubis, veel kolm viimast etendust muusikali “Raudmees” (Gunnar Grapsist, Robert Annuse lavastus) – mängin seal nelja rolli – see ongi üks konkreetne helge majakas mu lähitulevikus. Siiani oleme mänginud seda 14 korda.
Eelmine sügis oli minu jaoks imeline just sellepärast, et sain jälle päris-näitleja olla – toreda lavastaja käe all proove teha, näha lavastuse valmimist, nautida suurepäraste entusiastide hästiklappivat koostööd, ja uue teatrimaja sündimist Tartus Laial tänaval, mis oli omaette ime! Ja – muidugi – etendusi mängida. Toredate partneritega, toredale publikule. Olin jäägitult õnnelik, ja sõnulseletamatult tänulik selle kõige eest. Eks väikesed lõivud tuli maksta, aga selline on elu – igal asjal on omad vistrikud. Aja märgid. Näiteks kostab lavalt paar roppu sõna, ja muusika on loomulikult liiga valjuks keeratud. Aga muidu – soovitan vaadata kõigil, keda see ei häiri. Sest Grapsi muusika väärib meeldetuletamist. Minule meeldiks seda muidugi kuulata suure orkestri saatel, normaalse valjusega, nii et kõik muusikalised nüansid mõjule pääseksid.

Muidugi tahaksin ma veel midagi teatris mängida. Praegu tegelen pikkamööda oma käsikirjadega, tahaksin neid näha trükitud raamatutena. Juba eelmise aasta alguses panin oma loomingust kokku kaheksa käsikirja: lisaks luulekogule üks laste luulekogu, laste juturaamat ja kaks artiklite kogumikku, ja kolm vaimuliku sisuga raamatut: jutluste kogumik, Usuteaduse Instituudi diplomitöö, ning kogumik kommentaare ja vastuseid ajakirjanduses ilmunud usuvastastele artiklitele. Diplomitöö, milles kaalusin Piibli põhjal naistele vaimuliku ameti lubamise poolt- ja vastuargumente, sobiks soolise võrdõiguslikkuse riiulile vundamendikiviks, saatsin volinikule lugeda, aga tema vaikib. Tal muudki teha.
Ja käsikirju tuleb juurde, peaaegu valmis on üks jutukogumik. Panen praegu kokku veel üht artiklite raamatut – nendest, mis on ajakirjanduses ja netis avaldatud. Üks mälestusteraamat on üsna suureks paisunud, vajab ületoimetamist. Alustatud on veel paar tükki. Kohe võiks kokku panna ka teise jutlusteraamatu. Kui palju see kokku teeb? Kaksteist vist? Peaks nagu ise endale kirjastuse tegema. Alustatud käsikirju on veel. Ja sorteerimata kirjatöid on meeletu hulk.

Vajaksin hädasti abilist – toimetajat ja agenti. Poleks paha ka sekretär. Võtan ilmselt paar käsikirja tõsisemalt ette, ja korraldan trükivalmiks.
Muidugi plaanitsen veeta võimalikult palju aega koos oma armsa lapselapsega (või lapselastega). Ja nautida kevade, suve ja sügise sooje ilmu. Lilli, päikest ja vett. Ennekõike.

Kui teile tehakse näiteks ettepanek hakata juhtima mõnd meie telemaastikul olevat või tulevat lastesaadet, kas võtaksite pakkumise vastu?
Küllap võtaksin, kui saade oleks põhimõtetelt mulle vastuvõetav ja sobiv. Ma olen suurema osa oma elust olnud üsna kollektiiviväline, tegutsenud omaette. Päris tore oleks vahelduseks mingisse kollektiivi, meeskonda kuuluda, kus midagi tehakse koos, ja igaühel on oma kindlad ülesanded. Ma ei ole põhimõtteline erak, see on kuidagi nii kujunenud. Võimalik, et mu vaated ja mõtted on liiga iseseisvad ega lähe kokku kaasaja trendimõtlemiste ja moodidega. Mitte kõik ei suuda seda mõista ega hinnata. Ega see nõndanimetatud “ajaga kaasas käimine” polegi alati ja kõiges arukaim valik. Pigem võiks seda lastehaiguseks pidada. Puu ei ela ju, kui ta juurtelt maha saetakse ja teise kohta seisma pannakse. Oleks ju üpris narr, kui ma praegu hakkaksin noore inimese kombel trendide ja moodide järgi elama. Siis poleks mul neile ka midagi õpetada. Neile, kes õppida tahavad.
 
Kuna te olete andekas ja armastatud näitlejanna, siis kas võtaksite pakkumise vastu kui teile mõnes telesarjas rolli pakutakse ning millises sarjas te näiteks oleksite nõus meelsasti kaasa mängima?
Tänan komplimendi eest. Muidugi võtaksin vastu, olen aeg-ajalt ka paaris sarjas mänginud. Mängiksin meelsasti “positiivset” tegelast – paljudele näitlejatele tunduvad positiivsed tegelased igavatena, mulle mitte. Mulle meeldivad head ja arukad tegelased, – niisugused, kes intriige punuvad ja teistele kurja teevad, ei meeldi mulle. Neid mängides ma ju toidan sedasama kurjust ja salakavalust tegelikus elus.

Tahaksin mängida niisuguses sarjas, kus näidatakse arukaid inimesi, mitte rumalaid. Viimasel ajal näidatakse rohkem rumalaid, ma ei tea, miks. Mulle ei meeldi see, kui inimesed pannakse väga rumalatesse või piinlikesse olukordadesse. Vaatan vahel natuke aega seda Waterloo “lahingut”, mida näitab ETV – seda inglise koolisarja – aga üle poole tunni ei õnnestu vaadata. See külvab vihkamist, ja ma ei taha endas kultiveerida vihkamist. Nii rumalaid inimesi pole olemas, nagu seal näidatakse. Või kui on, siis ainult need, kes seda sarja kirjutavad ja lavastavad. Kurb on, kui koolisarja peamised märksõnad on seks ja vägivald. Nii räpane tunne jääb, kui olen seda natuke aega vaadanud. Ma ei usu, et üheski päris-koolis niisuguseid olukordi ette tuleb, et lapsed on nii lollid, ja õpetajad nii saamatud laste lollusi lahendama. Või et nad oma isiklikes suhetes nii labased ja rohmakad on. Kõige ilmsemateski rumalustes ei oska nad lapsi õpetada ennast hoidma, samuti ei oska nad ilmselgele lollusele või kurjusele vastu astuda. Nad on arad ja abitud. Kardan, et see sari pakub meiegi koolikiusajatele uusi ideid, ja annab jõudu.

Mida annab selline sari vaatajale? Ma saan aru, et me elame globaalse genotsiidi tingimustes, aga kunst peaks sellele vastu astuma, mitte seda kaasa tegema. Õieti kunst ju ongi ainult selline looming, mis inimlikkust kaitseb, ülendab ja hoiab, kõik muu on vaid hale haltuura või koguni tahtlik rünnak inimlikkusele. See sari näib olevat justkui vandenõuteooria ere illustratsioon. Huvitav on see, et näitlejad seal aina vahetuvad – usun, et nad loobuvad ise, sest nad ei taha nii rumalaid inimesi mängida.

 Televisioonil ja filmikunstil on tohutu võim inimeste üle. Usun, et nad saaksid inimesi palju targemaks ja paremaks arendada, kui nad tahaksid ja suudaksid. Kui sarju teeksid ausad ja targad kunstnikud, ja näitaksid neis häid, ausaid ja tarku inimesi, siis muutuksid ka nende vaatajad paremateks ja targemateks. Inimene vajab eeskuju, ja joondub meelsasti selle järgi.

Kommertskultuuri eesmärk on lõhkuda inimese väärikus, ja teha inimene oma madalaimate instinktide orjaks. Mul on kohutavalt kahju, et nii paljud inimesed lasevadki seda endaga teha. Nad ei oskagi kunstilt enam muud oodata.

Millist meie kodumaist telesarja vaatate te ise heameelega ning mis selles sarjas enim meeldib?
Ma ei vaata ühtegi sarja pidevalt, ma vaatan üldse väga vähe televiisorit. Mul pole selleks aega. Ma pole enam noor, pean olema ajaga kokkuhoidlik. Lugusid olen ma oma elu jooksul juba kuulnud ja näinud toh
utult palju. Mind ei huvita lood, vaid sõnumid, tähendused, seosed, inimsuhted. Ma tahan kogu aeg midagi õppida. Et maailmast ja inimesest ja iseendast samm-haaval rohkem aru saada.

Mulle meeldib vaadata häid kunstilisi filme. Sarjad on alati teatud mõttes petukraam, nagu seltskondlik mäng – tehakse neid ju selleks, et vaatajaid teleka ees hoida. Teatud mõttes manipuleeritakse vaatajaga, ja mulle ei meeldi, kui inimesega manipuleeritakse. Ma pean inimesest lugu. Ma ei vaja ajaviidet, vaid ajatäidet. Mitte meelelahutust, vaid meelearendamist. Ma tahan, et mulle räägitaks olulisi asju, mitte tühja loba.

Sarjad on ohtlikud ka näitlejale. Isegi hea näitleja võib vaataja ära tüüdata, kui teda liiga tihti, muudkui ühest sarjast teise, näidatakse. Eestis on nii palju häid näitlejaid, meie sarjategijad võiksid oma tegelasi natuke hoolikamalt otsida, mitte “sõita juba kord saduldatud hobuste seljas”, ei ole hea alustada uut sarja nende näitlejatega, kes mängivad juba ühes populaarses sarjas, mis üsna tihti ise veel eetris on. Ükski asi, mida tehakse liiga palju ja liiga sageli, ei saa olla ühtlaselt heal tasemel. See on nagu mahla lahjendamine – veeni välja… Kusjuures lahjendama ei hakata kogu mahla korraga, kindlaks koguseks, vaid alguses antakse peaaegu lahjendamata mahla, ja mida edasi, seda lahjemaks märjuke läheb.

Ma ei tahaks mängida mingis igapäevases sarjas. See ajaks mul vist endal ka õige pea südame pahaks…
Shakespeare’il on niisugune mõte: Seepärast harva hümn mul hõõgub huimaks, et sa mind kuuldes ei jääks laulust tuimaks.
Eelistan head (klassikalist) raamatut telesarjale. See arendab mind, ning ärgitab mind elu ja inimeste üle mõtlema. Ma armastan eesti keelt, ning tahan lugeda ja kuulda mõttekat, head ja ilusat eesti keelt. Telesarjades räägitakse rohkem igapäevakeelt, sageli ka primitiivset uulitsakeelt, ja enamasti mitte just kaunilt.

“Kaevutee” sarja algne mõte oli selline, et justkui “elada ette” ja pakkuda lahendusi noortele peredele. Ma arvan, et meil oleks praegu aeg hakata looma niisuguseid sarju, mis õpetaksid inimesi elama ja raskustega toime tulema. Kus oleksid tegelasteks arukad ja head, sõbralikud, kokkuhoidvad, üksteist aitavad ja üksteisest hoolivad inimesed. Kus hea alati võidaks kurja, ja tark valitseks rumala üle, nii et rumalgi saaks targemaks. Ärge öelge, et “elus ju nii ei ole”! Esiteks: ei peagi olema! Elu näidatakse ekraanil dokumentaalfilmides. Lavastused on alati lavastused. Elu ja kunst on kaks ise asja.

Teiseks: on küll! Meil on väga palju häid ja tarku inimesi. Miks nende elust sarju ei tehta? See on tegijate valiku küsimus. Jällegi: nad külvavad ju seemneid, mille viljad neile endile kätte tulevad!
 
Rentslikultuuri aeg on läbi, rahvas tahab jälle kangelasi näha, et oma mahatallatud väärikust ja au uuesti üles ehitada. Et saada väärikateks inimesteks, ja väärikaks rahvaks, kes oskab endast ja teistest lugu pidada. Kes oskab ja suudab armastada. See on meie ainuke lootus ellu jääda.