“Eestlased peavad end targaks ega usu, et nad on meedia poolt mõjutatavad. Tegelikult nii on! Tegemist on balansseeritud propaganda tilgutamisega. Mõnikord usuvad inimesed ikka lauslollusi, näiteks põhjendusega: „Ma ise telekast nägin!!!“ – mõistmata, et ta mitte „ise ei näe“, vaid talle näidatakse seda, mida vaja, ja lõigatakse välja see, mida vaja ei ole – et ta ikka valimistel valiks neid „õigeid“! Vene ajal me ju ei uskunud kommunistlikku propagandat ja tundsime „eesti asja“ kohe ära, nii vähe, kui seda oligi,” räägib Urmi Reinde Gossip.ee’le.

Urmi Reinde, teie sünnipäev ja sünnikodu?
Olen Skorpion ja Madu ühes isikus. Raske juhus muidugi. Sünnipäev 12. november ja sünniaasta 1953. Kodu on Tallinn.
 
Kelleks te unistasite saada lapsepõlves?
Kõige varasemas lapsepõlves tahtsin saada täiskasvanuks, kuna mulle tundus, et nad represseerivad mind. Alles nendesarnaseks saades lootsin süüa apelsine ja komme nii palju kui ise tahan ja mitte nii vähe kui lastele lubatud on. Kooliajal tahtsin saada õpetajaks. Õnneks keskkoolis see oma võimete ilmne ülehindamine hajus.
 
Millistes koolides te olete õppinud ja kus?
Erakordselt lühike nimekiri – Tallinna Westholmi Gümnaasium (toona 22. Keskkool) 11 aastat ja Tartu ülikool 6 aastat kaugõppes. Omamoodi õppeperioodiks võiksin nimetada ka 16 tööaastat Tallinna Tehnikaülikoolis.
 
Kui noorelt tekkis huvi poliitika vastu?
No… mitte noorelt. Üsna vanalt. Siis kui poliitika mulle oma poriste jalgadega kööki sisse trügis ja mind sujuvalt kodust välja tõstis, ehk sundüürniku staatusesse jõudes. Aasta oli siis 1993.
 
Milliseid ameteid te olete siiani pidanud?
Korrektor. Korrespondent. Toimetaja. Pressisekretär. Muuseumijuhataja. Tegevtoimetaja. Riigiametnik. Pressiesindaja. Peatoimetaja. Kõige tähtsam amet – ema.
 
Olete ajalehe “Kesknädal” peatoimetaja. Millal Keskerakonna ajaleht loodi ning millal on ajalehe sünnipäev?
Täpsustan – Keskerakonna liikmete omavaheline ajaleht on „Seitse Päeva“ ja see loodi 1991. aastal nagu erakond isegi. „Kesknädal“ aga on Keskerakonna valijate leht, kuid tore on, et selle vastu tunnevad sümpaatset huvi ka erakonna konkurendid. „Kesknädala“ sünnipäev on 18. augustil 1999. aastal. „Kesknädala“ isa on Heimar Lenk ja ristiema olen mina.
 
Kui suur on “Kesknädala tiraaž hetkel?
Tavaline tiraaž on täpselt sama suur kui meie tellijate hulk, kõikudes 4000 piirimail. Kampaaniate ajal tõuseb see number kõvasti. Siis võivad lehe oma postkastist leida ka Kesknädala vihkajad. Vabandame – elus juhtub hullematki! Internetis võime lugejaid mõõta kümnete tuhandetega.
 
Kui palju saabub ajalehe toimetusse kirju päevas ja nädalas ning kas on ka selliseid autoreid, kelle kirju te ei avalda?
Kirju saame nii palju, et kõiki avaldada ei jõua. Oleme laiendamas lugejakirjade avaldamist netiväljaandes, sest paberkandjale need lihtsalt ei mahu. Oleme ainus leht Eestis, kes on säilitanud papa Jannseni aegse (1857-1861) ajakirjandustava – avaldada lugejate kirju. See on meie arvates väga eestilik žanr. Hoiame nende jaoks tervet lehekülge, kui on kergemad ajad, siis rohkemgi. Lugejate kirjad on traditsioon, mis sündis koos „Kesknädalaga“ ja elab tänaseni koos meiega. Aitäh kõigile kirjasaatjaile!
 
Me ei avalda neid kirju, mille autorite jaoks on Kuu tähtsam kui Päike.
 
Meenutage mõne kõige naljakama kirja sisu?
Meenutan mulle endale personaalselt saadetud kirja, kelle autori nime ma küll ei mäleta, aga tema probleem oli keeleline märkus minu teksti kohta. Kirjutasin nimelt ühes tekstis, et „härg puksib“, aga lugeja parandas mind – et härg nimelt „puskib“. See jäi mulle aastateks meelde – et kui inimesed saadavad toimetustesse kirju selliste probleemidega, siis elavad ju Eestis väga õnnelikud inimesed! Neil pole muid muresid – ei väikest pensioni ega inimvääritut palka, ei kõrgeid küttehindu ega rahvavastaseid seadusi. Olen neile inimestele natuke isegi kade.
 
Kas teid ka kunagi ähvardatud on seoses Kesknädala toimetamisega?
Ei ole ähvardatud. Küll aga olen mõnikord täheldanud teatavat seltskondlikku häbenemist minu töökohaga seoses. Näiteks hea Hillar Kohv, kui ma tulen Teie sünnipäevale ja te tutvustate mind – et palun, siin on teile Kesknädala peatoimetaja, mis Te arvate, mis reaktsiooni see kaasa toob?
 
Aga on ka teistsuguseid näiteid! Näiteks mõnes pulma- või juubelilauas, kui sõbrad-sugulased end kordamööda tutvustavad, ei pääse ma ka tööst, sest keegi ikka hõikab – Kesknädal! Juhtub, et olen pärast seda väga populaarne ja kogu seltskond polariseerub otsemaid Savisaare-toetajateks ja Savisaare- vastasteks. Mõnikord toetajate hulk suureneb proportsionaalselt ärajoodud alkoholi hulgaga – siis muututakse ausamaks vist. Kuid juba aastaid ei ole ma kohanud inimesi, kes ei tea, mis asi on „Kesknädal“.
 
Keda te Keskerakonna poliitikutest peate kõige tugevamateks?
Nimetaksin seekord ainult naisi! Ma tulin omal ajal erakonda, kui seal olid Liina Tõnisson, Siiri Oviir, Vilja Savisaar. Mõtlesin, et kui nemad on nii võimsad, kas siis mina olen täitsa lootusetu? Nüüd on nemad eemaldunud, asemele on erakond kasvatanud uued: Kadri Simson, Mailis Reps, Marika Tuus, Kersti Sarapuu, Inara Luigas, Helle Kalda… Terve hulk vapraid töökaid eesti naisi.
 
Eesti poliitika suurim viga ongi see, et naismõte on alavääristatud ja laiemast poliitpildist väljas. Tulemuseks on tasakaalutus. Praeguses valitsuses on ainult Keit Pentus – kuhugi on pildilt kadunud Reet Roos, Mai Treial, Sirje Endre. Isegi Ingrid Rüütlit peaaegu ei näe, ei kuule enam. Võib-olla Urve Palost saab asja.
 
Südamelt ära?
Valitsuspoliitika tagurpidi põhjendused – a la me ei saa koole pidada, sest lapsi on vähe. Tegelikult on ju vastupidi! Kas sellest on siis raske aru saada, et lapsi ongi sellepärast nii vähe, et on aetud eesti perekonna vastast poliitikat?
 
Keskerakond on olnud tihti meedias ning seda seoses skandaalide ja läbiotsimistega. Kuidas te seda kommenteeriksite?
Keskerakond on teinud 1990ndatel vea, kui pole loonud oma meediat. Eestis pole ju võimul tublid poliitikud oma töövõitudega ja rahva heaolu eest hoolitsemisega, vaid nad on kõrgetel positsioonidel tänu sellele, et meedia kirjutab – näe, need on head; aga näe, need seal Keskerakonnas, need on halvad.

Eestlased peavad end targaks ega usu, et nad on meedia poolt mõjutatavad. Tegelikult nii on! Tegemist on balansseeritud propaganda tilgutamisega. Mõnikord usuvad inimesed ikka lauslollusi, näiteks põhjendusega: „Ma ise telekast nägin!!!“ – mõistmata, et ta mitte „ise ei näe“, vaid talle näidatakse seda, mida vaja, ja lõigatakse välja see, mida vaja ei ole – et ta ikka valimistel valiks neid „õigeid“! Vene ajal me ju ei uskunud kommunistlikku propagandat ja tundsime „eesti asja“ kohe ära, nii vähe, kui seda oligi.
 
Mul on meeles üks saatesari, mida tegi Mati Talvik, sarja täpset nime ei mäleta, aga mõte võis olla umbes see, et „kodanliku Eesti häda ja viletsus“. Ühesõnaga, puhas propaganda, aga Talvik sai niimoodi panna teleekraanile sinimustvalge lipu. Rahvas tundis se
lle sõnumi ära ja oskas olla tänulik.
 
Või teine mälestus – Olavi Pihlamägi juhtis mingit telesaadet, kus tal oli vist tumesininste-helesiniste ja valgete triipudega lips. Ekraanil nägi see välja kui sini-must-valge ja saate näitamine värvilisena keelati – eetrisse läks mustvalgena. Aga sellest saadi teada ja see levis kulutulena. Sellised asjad hoidsid vaimu virgena.
 
Aga täna? Ainus lootus on see, et meie suunas voogavat turufundamentalistlikku raamatupidamisideoloogiat topitakse meisse nii palju, et ühel hetkel hakkavad anumad üle ajama. Keskerakond teeb kõige selle juures lihtsalt oma tööd. Tihti ränka ja argipäevast tööd. Meie hulgas tõesti ei ole päikesekuningaid, kes naudivad elu kuldsetel troonidel. Aga just nemad toodavad skandaale, et me nende troone kõigutada ei suudaks. Ja mõnikord, peab ütlema, see neil ka õnnestub.

Nüüd on küsimus, kas vastata samaga? Või asetame meie esiplaanile Eesti huvid? Nagu elu näitab, on keskerakondlastegi seas inimesi, kes ihkavad nendele „troonidele“, kohe ja kiiresti, ja siis nad häbistavad neid, kes on jäänud „muldadele“ – Hando Runneli luuletusest, kus „ei mullast sul polegi enam suurt lugu, kui kõndida tahad parkettide pääl“.

Valik on igaühe enda teha ja elu ei ole mustvalge – vähemalt mitte Keskerakonnas. Alati on kergemaid lahendusi. Ja alati on lihtsam minna suunas, kuhu näitab peavool – nii oli kommunistide võimu ajal, ja huvitav, me näeme, et needsamad inimesed tunnevad eksimatult peavoolu ära ka praegu.
 
Kui see eestlastele meeldib, ega Keskerakond sinna palju parata ei saa. On nagu on – ja meile on see hetkel veerand Riigikogust. Meie valijaid pole poliittehnoloogilised skandaalid mõjutada suutnud. Nüüd tuli küll hirmus pikk vastus:)
 
Kuidas on lood Tallinna Televisiooniga, kas ise vaatate seda?
Jah, vaatan vägagi, sest tegemist on rahulikuma saatevalikuga, kus vaatajat ei alandata ameerikaliku tordiga näkku, jalaga kõhtu ja kõige selle peale klakööride naerupahvakutega. On veel mõni eestlane, kes soovib midagi muud, mina kuulun kahtlemata nende vaatajate sekka, kes taluvad nn igavaid ülekandeid konverentsidelt, kultuurisaateid ja ausalt, midagi head tahaks teada ka oma armsa kodulinna Tallinna kohta! Seda kõike TTV pakub.

Pealegi on meil seal omakesknädalaõhtuti kommentaarisaade „Meedia keskpunkt“, mida teeme koos Mart Ummelase ja saatejuht Heimar Lenkiga. Saate mõte on umbes sama nagu hommikused lehelugemised meie rahvusringhäälingus ja kommertskanalites, ainult et meie räägime ka neist väljaannetest, mis julgevad ajada n-ö oma liini. Kindlasti on meil laual Pealinn, Kesknädal, väga tugev on Õhtulehe arvamuskülg ja ega me Margus Lepatki Nõmme Raadiost ei unusta! Üldiselt vaatan enamvähem kõike, mis on jutusaade eesti keeles, erinevatelt kanalitelt.
 
Huvialad?
Maakodu Järvamaal Esnas.
 
Millist muusikat te kuulate meelsasti ning kes on teie lemmikud?
Oleneb vägagi meeleolust ja stressi tugevusest. Vahel sobib Estonia ooper või Klassikaraadio. Aga vahel ka Toomas Anni!
 
Millist raadiojaama te kuulata armastate?
Ärkan Vikriga, edasi läheb Kuku.
 
Tulevikuplaanid?
Vaatan, kuhu see globaalsus areneb – kas piirdub maakeraga või võtab kogu universumi. Vastavalt sellele teen ka plaanid. Hetkel Eesti tulevik väga turvaline ei tundu ja võib-olla tahaksin lapselapsi hoida kusagil vähem hullus paigas.
 
Teie perekond ja lapsed?
Rahvarinde-aegsest suhtest on mul tütar, kes lõpetas Tartu ülikooli ja elab praegu Kreekas. Seetõttu on mul Kreeka ja kreeklaste kohta oma vahetud veendumused, mis ei ühti kuidagi nende hüsteeriliste eestlaste karjatustega, kelle meelest kreeklased on laisad ja vastutustundetud. Minu meelest annab eestlastel Kreeka tasemeni kõvasti areneda. Kui antiikaeg aluseks võtta, siis mitu tuhat aastat.
 
Mida te arvate selgeltnägijatest ja ravitsejatest ning ehk on teil antud küsimuse juures ka mõni põnev lugu rääkida?
Mõnikord ma tunnen õudusega, et olen ise paras selgeltnägija. Näiteks kui meie valitsuskoalitsioon jälle mingi „seaduse“ vastu võtab, siis tahaks ehitusmaleva-aegse Hans H. Luige kombel hüüda – väike eestlane, tee oma testament! Ravitsejate asemel tunnustan Eesti meditsiini ja imetlen Eesti arste. Mul on põhjust neile tänulik olla.
 
Kas te horoskoope usute ning kes te tähtkujult olete?
Vastasin juba esimese küsimuse juures! Aga jah, midagi vanades horoskoopides on – mitte muidugi neis, mida iga päev lehesabades läbimüügi suurendamiseks trükitakse. Aga iga inimene ise on sada korda väärtuslikum kui suvaline horoskoop.