Kiirabiarst Mare Liiger, 23. mail on tulekul üks põnev üritus kultuurikeskuses “Kaja”, rääkige palun täpsemalt sellest.
23. mail kulmineerub üritus, mille juured ulatuvad kahe aastakümne taha. Ühel kiirabi konverentsil, kus kurdeti kiirabi kehvade elustamistulemuste üle jõuti ühiselt järeldusele, et nadide saavutuste taga ei ole mitte niivõrd kiirabide ettevalmistus kuivõrd tavainimeste soovimatus midagi enne kiirabi teha. Südameseiskuse tingimustes määrab esimese 5 minuti jooksul tehtu absoluutselt kõik, sest hiljem ajurakud hukkuvad ja sotsiaalselt elavat inimest tagasi ei saa. Kui tollel konverentsil hakati nurisema, et meie esmaabikoolitus ei ole ikka see, mis olema peab ja seetõttu kiirabide elustamise efektiivsus ka kehvakene, ütles Suur Valge Pealik Kõrgvee, et tehke siis parem koolitus. No ja meie kolleeg Margitiga hakkasime tegema, sündis Rahvakoolitus ELU MTÜ. Alguses üritasime lihtsalt väga hästi esmaabi õpetada, kuid ikkagi kuulsime sageli õpilastelt lauset, mida teised koolitusfirmad kuulevad siiani: „ No, jah! Eks ülemus käskis meil siia tulla ja huvitav oli ka, aga kui tegelikult ikka inimene pikali maas on, siis.. Ei, tänan väga!“.

Erinevalt teistest koolitajatest ei veeretanud me süüd inimestele vaid küsisime endalt: „ Järsku on midagi lahti esmaabiõppe metoodikaga?“. Naljakas, esmaabi on ala, kus koolitajalt ei nõuta pedagoogilist pädevust. Täiskasvanu- või laste õpetamisega seonduvat ei peeta vajalikuks anda ka arstiteaduskonnas või meditsiinikoolis. Nii koolitavad inimesi suurepärased spetsialistid, kuid kehvakesed õpetajad.

Nii alustasime õpingutega. Lõpetasime magistratuuri Tallinna Ülikoolis ja kolleeg Margit täiendas ennast pedagoogika aastasel täiendkursusel, mina natuke meedia ja kommunikatsiooni alal Tartu Ülikoolis. Pika mõttetegevuse, eksperimenteerimise ja elupraktika viljana tekkiski uus esmaabiõppe metoodika — väärtuspõhine esmaabikoolitus ehk laste koolitamisel on selle nimetus Hea Inimese koolitus.

Lühidalt, kuulajatele muudetakse ihaldusväärseks hea ja inimliku inimese kuvand, mille saavutamiseks on neli üldinimlikku reeglit. Üks nendest on teadmine, et Hea Inimene õpib teisi aitama ja teeb seda rõõmuga. Koos teiste reeglitega, millega saab tutvuda ürituse kodulehel, seotakse inimeseks olemine oskusega teist hädas aidata. Selle metoodika viljad hakkasid avalduma juba mõne aastaga. Edukad elustamised, elupäästev traumahaige aitamine, pisikeste inimeste ennastsalgav vabatahtliku töö ja eriliselt südamlikud teod. Tõenäoliselt teame me vaid killukesi nendest suurtest ja südamlikest tegudest, mida väikesed Valu Vennaskonna Liikmed korda on saatnud.

Ja nüüd tegime me hulljulge ettevõtmise, kaasa on haaratud kahe linnaosa, Mustamäe ja Nõmme kõik lasteaiad. Esialgu said õpetust kasvatajad, kes on selle projekti suured tegijad. Praegu käib ettevalmistus lasteaedades, kus meie konsultantidena abistame ja räägime oma sõnumit heast, empaatia- ja samastumisvõimega inimesest kui kõige olulisemast siin elus üldse. On alanud töö, me õpime aitama vigastatud kaaslast ja mitte mängult vaid nii nagu seda teha tulebki. 23 mail näitavad lapsed, mida nad õppinud on. Toimub Hea Inimese Gala, kus lapsed natuke võistlevad, kuid rohkem veel arendavad oma hingeoskusi. Kõik projektis osalevad pisipõnnid panevad kokku näituse, kuidas nad on õppinud ELU hoidma. Kuigi üritusel on esindatud parimatest parimad ja neid on veidi alla saja, haarab tegevus sadu lapsi. Kutsume vaatama ja osa saama täiskasvanuid nii vanemaid kui lihtsalt huvilisi. Kohe kindlasti ei ole see raamidega jooksmine nagu mäletavad esmaabivõistlusi need, kes said hariduse nõukogude koolist. See on midagi hoopis suuremat. Üritusel on võrratu konferansjee ja patroon, kelle nimi jäägu praegu üllatuseks, aga tegemist on suure üllatusega.

Kas soovite seoses selle üritusega ka midagi eraldi välja tuua või öelda?
Lapsed õpivad usinalt, täiskasvanud õpetavad kogu hingega. Meie anname parima mida suudame. Tublid pingutajad vajavad nii väga tunnustust ja meie sõnum Heast Inimesest levitamist. Järsku soovid õla alla panna, et seda kõike toetada. Ootame abiks sponsoreid, kes aitaksid panustada meie auhinnafondi. Teeme kõik selleks, et kõik tublid elupäästjad lahkuksid ürituselt sära silmades. Head inimesed on panustanud juba, et sõnum hoolimisest jõuaks Eestimaa igasse otsa t särkidel. Tahame igale lapsele kaela saada medalid. Just nii, igale lapsele, sest kõik nad sooritavad väikest viisi suurt imet, mitte ainult ei õpi vaid on võimelised juba aitama seal, kus suured tihti ei oska. Tunnustamist vajaksid aga ka põhitegijad – kasvatajad ja mitte vaid selle eest, et nad õpetavad vaid tegelikult koos õpetamisega koguvad julgust aitamiseks. Kümned ja kümned julged esmaabiandjad täiskasvanud puhkavad meie randades, sõidavad autodega ja viibivad avalikel üritustel ja need on inimesed, kes ei suuda kõrvalt vaadata kui on juhtunud õnnetus. Nemad tulevad appi ja tegutsevad. Nii suureneb turvalisus kõikjal meie ümber. Ka nemad vajaksid auhindadega tunnustamist.

Millised on hetkel kõige suuremad mured- probleemid meditsiinivaldkonnas teie arvates?
Jõhker ükskõiksus nende vastu, kes ennast tappes, mitme kohaga rabades ja selle eest varaselt surres hoiavad vankuvat meditsiinisüsteemi kokku kukkumast. Lootusetus, mida näen enamike oma kolleegide silmades kui nendest sõidetakse üle efektiivsuse teerulliga. Väsimus ja tülpimus kui su tööd ei hinnata. Kurbus, millega tõmbad jälle musta raami ümber järjekordse kursusekaaslase näo oma lõpupildil. Õudus, millega loed neid musti raame kokku ja küsid endalt, millal sina…

Ja uus lootus kui kirjutad alla lepingu vahendusfirmaga, kes vahendab meedikuid teistesse riikidesse. Lämmatavad tingimused ja perspektiivitus on lõpuks juurinud lahti ka need meedikud, kes aastakümneid teenisid alandlikult ja lubasid enda seljas sõita. Märgiline on seegi, et koos minuga õpivad keelt mitte enam noored kolleegid vaid kõik pealt 45 aastased. Pole hullu, meie asemel tulevad teised. Ei, mitte koolidest, sest nemad vuravad kiiresti minema ja kahjuks lähevad parimad. Nõrgad jäävad küll siia ja ida poolt on tulemas suur hulk teisi meedikuid, ainult haigetest on paganama kahju. Need, kes selle äripõhise meditsiini on loonud, kahju ei kannata, sest laevad Soome poole käivad ja kiiretel juhtudel saab raha eest ka helikopteri rentida.

Ma näen, kuidas meie õed ja kiirabitehnikud töötavad ennast surnuks ja see süsteem on targasti loodud, sest ühe koha peal ei saa inimesed nii palju palka, et oma pere eest hoolitseda. 24 tundi Keilas, 30 min sõitu ja siis 24 tundi Raplamaal, uuesti 30 min sõitu ning uuesti 24 tundi Keilas. Muuseas, neid inimesi, kes töötaks vaid ühe kohaga on meie filiaalis kolm inimest ehk 15 % töötajatest. Ülejäänud vehivad ellujäämiseks 2-3 kohaga ja enamik meditsiinis. M&otild
e;ni kuu tagasi nägin oma head tuttavat, kes minu teadmist mööda on töötanud Tallinnas hoopis ühe teise, kauge maakonna kiirabi masinas. Selgus, et mees niiviisi töötabki ja kahe kohaga. Ainult, et see tubli mees oli saanud koos infarktiga äkksurma, edukalt elustatud ja nüüd paneb kahe kohaga tööd, sest muidu jääb pere nälga.

Ja siis näed sotsiaalpoliitika juhtfiguuri esinemas, nägu rasvasest rahulolust läikimas, et kõik on väga hästi ja üha paremaks läheb.
Ja miks keegi nendest paduliberaalidest ei ole veel teinud ettepanekut muuta EV põhiseadust, kus väidetakse ekslikult, et igal inimesel on õigus tervisekaitsele. No, kus?? Maal elav inimene, kellel ei ole autot ja kes siis meie poliitilise eliidi klassifikatsiooni järgi kuulub proletaarse lumpeni gruppi, kus on tema õigus tervise kaitsele. See eakas maainimene, kes on kogu elu teinud rasket tööd. Milline on tema õigus?? Perearst koju ei tule, kiirabi tuleb aga õebrigaad ju ei ravi. Hästi, viib haiglasse, aga kui ei ole äge haigus, siis saadetakse koju kohe tagasi ja kamandatakse perearsti juurde. Eks siis tohter telefonitsi väljastab saatekirjad uuringutele, aga transporti ei ole, sugulased on paljudel teistes riikides, osadel juba mulla all, sest nooremad kipuvad minema enne vanu ja omavalitsustel ei ole raha. Käia tuleb aga kordi ja nii need uuringud tegemata jäävad, ravimid väljaostmata, tõbi kulgeb omasoodu ja lõpuks on tegemist kriitilise seisundiga. Nüüd võetaks haige haiglasse vastu ja tihti surema…

Ilmselt oleks vaja muuta põhiseadust ja täpsustada, millises varanduslikus seisus haige omab õigust tervise kaitsele. Ja kus on meie õiguskantsleri silmad?? Jutt läks pikaks, aga oksele ajab see õhuke riik.

Kuidas on lood kodutute kassidega, kas neid on vähemaks jäänud või juurde tulnud?
Kasse on piisavalt, kuid halvem aeg – kassipoegade hooaeg alles algab. Noored kassid, kes inimeste poolt välja visatud jooksevad praegu tiinetena ringi. Veel paar kuud ja siis valguvad nad tänavatele, suvilate vahele. Loobitakse „armastavate“ loomapidajate poolt prügikastidesse või sokutatakse lasteasutuste territooriumile. Kui inimesed hoiupaiga loomapüüdjad kohale kutsuvad, on korras, sest tited saavad kohe surmasüsti ja rohkem inimesed nendest enam ei kuule. On kassipoeg- on probleem, pole kassipoega- pole probleemi. Kassiabi üritab igal aastal võidelda sellest surmatsüklist välja võimalikult paljusid, kuid tänavu on see raskem kui kunagi enne. Inimesed on vaesunud, tuhanded lapsed elavad süvavaesuses, aga need kelle kätte kuhjuvad miljonid on üldjuhul väljalõigatud samastumisvõime ja empaatiatundega. Meie annetajad on tavaliselt need, kellel on soe süda ja sellega käib Eestis kaasa liigagi sageli näljapalk ning virelemine ellujäämise piiril. Nii on annetuste arv jäänud samaks, kuid rängalt vähenenud rahasumma. Eks ma siis üritagi välja hõigata, et kõik, kellele lähevad korda need pisikesed ja hädised „puntrad“ prügikastides ja avalikes kohtades. Palun aidake meil aidata!

Kuidas teile kiirabiarstina tundub, kas süstivaid narkomaane on vähemaks jäänud või tuleb neid jätkuvalt pidevalt elustama minna?
Vähemaks süstijaid vaevalt jäänud on. Vanad surevad, uued tekivad. Sisulist abi saavad üksikud. Õnnetud, surmaminejad. Töötuse, hüljatuse ja abituse mädapaised, millest lihtsalt mööda vaadatakse. See summa, mida vajavad süstijad elule toomiseks on tühine nende summade kõrval, mida arututele asjadele kulutataks. Ülespaisutatud kisa süstijate ümber on tegelikult tähelepanu kõrvalejuhtimiseks probleemilt endalt, sest kordades toob rohkem pikas perspektiivis kahju invaliidistunud amfetamiinisõltlane või nn kivistunud kodanikele puudetoetuste maksmine. Probleem on tegelikult hoopis mujal kui süstijate turgutamises.
 
Kas teil on südamel midagi sellist, mida sooviksite avalikult välja öelda?
Sooviksin tarkust meie inimestele. Kuldaväärt vabastava teadmise jagas meile Tallinna Ülikooli külalisprofessor K.Urponen sotsiaalpoliitika loengutes. Kui tudengid kukkusid irisema meil valitseva sotsiaaldarvinismi üle, siis vastas tema: „ Sotsiaalpoliitika pannakse paika valimiskastide juures. See on rahva valik.“

Kui teile ei meeldi konveiersüsteem haiglates, kiirsuretamisteenus hooldushaiglates. Kui te nurisete ravijärjekordade pikenemise üle ja avastate nördimusega, et ka teie perel puudub põhiseaduslik õigus tervisekaitsele, sest teil puudub auto või ei ole raha sinna sisse bensiini osta. Siis, ärge iial valige nende poolt, kes räägivad õhukesest riigist ja lubavad süsteemi efektiivsemaks tegemisega heaolu kehtestada. Mis sest, et sellid on ilusad, ülikonnastatud ja muidu siledapalgelised. Edu ja raha läbi majanduskasvu puudutab vaid ca kümmet protsenti meie inimestest, teistele jääb võimalus kõikuda toimetuleku piiril või kannatades ja aeglaselt hukkuda. Arusaadav on kui see kümme protsenti või äärmisel juhul 15 % rikkast valijaskonnast oma püsiva edu poolt hääletavad, aga teised?? Mõne euro eest pensionile lisaks autot ei osta, et saada priviligeeritud seltskonda, kellele on tagatud õigus tervise kaitsele. Koolide sundlikvideerimine kaotab lõplikult paljudest piirkondadest elu.

Keerakem ometi see laev põhjamaade kursile. Arvata võib, et kohe imet ei sünni, kuid algus seegi. Nii et kui järgmine kord tekib soov ütelda mõnd vandesõna meditsiini, hariduse, hoolekande või muu sotsiaalse institutsiooni kohta, siis tasuks endale korrata, et asja saab muuta vaid valimiskastide juures. Ja nüüd on oodata alljärgnevalt teatud seltskonna klakööride süljepritsimist. Jõudu tööle.

Kunagi oli meedias juttu kiirabiautode kütusega seonduvast ja te olite ühe reporteri peale pahane, et ta olevat asja valesti kajastanud. Ehk räägite täpsemalt sellest teemast?
Tegelikult on jutt juba kirjas ühes minu blogis, aga eks ma teen sealt väikses copy; See oli möödunud aasta lõpus kui Reporter kajastas verd tarretamapaneva loo PERH-i kiirabide bensiinibisnessist. Juhuslik mööduja oli talletanud omapärase tegevuse tanklas. Kohutav, milline maksumaksja raha laristamine…. Ainult, kollapunasel masinal oli külgede peale kirjutatud mitte kiirabi vaid meditsiiniline transport. OK, tavalisele kodanikule ei tarvitse selles markeeringus vahet olla, vilkurid on, raam samuti, kuid meediategelinskil oleks võinud ju huvi tekkida, miks selline kiri. Üks kõne asutusse oleks selgitanud tõe, et meditsiiniline transport on omaette allfirma, mis osutab tasulist transporditeenust ja kiirabiga on neil ühist samapalju kui seal ja käol. Aga, noh, saame aru, kiire oli ja asjasse absoluutselt puutumatud kiirabid said Eesti kirjutavas ning näitavas pressis vastu moldi nii et muda läikis. Järgmistel päevadel üritasin nii mina kui ka kolleegid kõikides võimalikes kommentaarides ja FB-is tähelepanu juhtida, et kiirabidele on tehtud räigelt liiga. Eriti valus on teenimatult sopaga üle valatud saada olukorras, kus kiirabi kutsete arv on
tõusnud peaaegu kolmandiku, koormus ületab igasuguse arukuse piiri ja bensiini varastamine on absoluutselt välistatud, sest need minutid, mis sa tanklas viibid jagab häirekeskus juba teist, kolmandat või viiendat kutset ja autos on kogu brigaad k.a brigaadijuht, kes kannab iga teo eest täit vastutust. Iga ravimiampull, sidemerull, bensiiniliitrist rääkimata on nii arvel kui vähegi olla saab ja lisaks kiirabitööle tuleb teha nurisemata perearsti koduvisiite, sotsiaaltöötaja ja lastekaitse tööd ning mängida valvepsühholoogi või vaimulikku, teisisõnu, koristada meie olematu sotsiaalpoliitika oksehunnikuid. Olukorras, kus inimesed üritavad selle metsiku töökoormusega kuidagi veel mõistuse juurde jääda, lajatab sulle neljas võim ehk meedia labidaga pähe ja ei pilguta silmagi, vabandamisest rääkimata.

Olin minagi siis piisavalt naiivne ja nõudsin Reporterilt ametlikku vabandamist kiirabide ees, demonstreerides täielikku võhiklust ning naiivset usku, et selline asi nagu õiglus kasvõi natukene eksisteerib. Asjata. Mõni aeg hiljem teatas Reporter, et juht on lahti lastud, korrumpeerunud “kiirabitöötajad” karistatud, kontrolli tugevdatud, kuid uuesti, ei poole sõnagagi , et süüdistati tegelikult valet institutsiooni, vabandamisest me ei räägigi.

Ja vabandamist pole siiani. Ega ma tõttöelda ei loodagi. Kerge on maaslamajat lüüa ja seda antud hetkel tehtigi, sest kohtusse ei saa kiirabid laimamise eest anda, kuna tegemist on nn riigiastutusega ja riik kiirabide au ja väärikust kaitsma ei hakka. Nii, et jõudu, hüvad meediategelased !
 
Tulevikuplaanid?
Õppida selgeks soome keel ja minna sügisest ära. Pool kuud Soomes arstina ja pool kuud Eestis koolitajana. Arstina saab mul töötatud sügisest kolmkümmend aastat. Loodan, et olen oma koolitamiskulud Eesti rahvale tasunud ja ei ole nende ees võlglane.