OHMYGOSSIP – Mõnel inimesel on see Pariis, mõnel on see Saaremaa. Minu jaoks on see Marrakech. Juba oma esimesel reisil ütlesin ma, et tunnen, et olen siin enne elanud. Kodu. Nüüd maandume me siia viiendat korda, seda kahe aasta jooksul. Ootusärevus paneb kõhus keerama. Ootan hetkel, mil lennujaamast välja saan ja soe Marrakechi õhk mind jalust rabab. Täpselt nii on iga kord.
Paljud küsivad, et miks ma jälle ja jälle sinna tagasi lähen. Ausalt, ma ei tea. Aga miks Teie iga suvi Saaremaale lähete?
Ma ei otsi luksust. Ma tahan näha kuidas päriselt elatakse. Seda kõike näen ja saan tunda just siin.
Marrakech on linn, mis meeldib väga või kohe üldse mitte. Mäletan kui esimest korda sinna läksin, siis mu hea sõber laitis selle koha nii maha. Lugesin enne ka ühte artiklit, kus oli kirjas kui hirmus must ja kole see linn on. Pealetükkivad müüjad, räpased tänavad, imalad maroko mehed.
Kõige hirmsam oli esimest korda liiklus. Mul võttis 2 päeva aega,et toibuda sellest kaosest. Tänava ületamine oli täielikult eluga riskimine. Nüüd teeb see mulle muidugi nalja, sest pole see liiklus nii hull midagi, aga esimest korda ….
Kõik on teisiti kui esimest korda. Iga reis õpime me midagi juurde ja teame kuidas käituda või millal mida öelda. Igale “Hello”, “Where are you from”, “You are so beautiful” kõnetusele me enam ei reageeri nii nagu esimest korda. Tihti võtavad nad Sinu viisakust pisut teisiti kui see tegelikult on või meie harjunud oleme. Ma ei tea miks see nii on, aga päeval on kõik rahulikud. Keegi ei vaata ega kõneta Sind, sest oled blond. Nii kui päike läheb looja, siis muutub kõik. See sama mees, kes terve päev Sind tühja pilguga vaadanud on, on järsku Amori noolega tabatud ja ta ei suuda uskuda kui ilus ja hea ja suurepärane Sa oled. See ajab meid siiani naerma.
Lennujaamas ootab meid Yossef. Meie taksojuht. Pikk, kõhna ja üdini positiivne mees. Naeratus näol ja kohvitass käes tervitab ta meid äärmselt soojalt. Nii tore on teda näha. Taksot kasutame me vaid siis, kui tuleme või lähme lennujaama(see lihtsalt on meil nii väljakujunenud) ja kui vaja on minna kuskile kuhu me bussiga veel ei oska. Muidu sõidame me bussiga. Igakord aina rohkem. Liinid selged,siis on see imelihtne ja äärmiselt odav.
Gueliz´st Jemaa El Fna´sse taksoga keskmiselt 5 eur, bussiga 40 senti. Nii ehe ja päris.
Meie hotelliks on Diwane Spa hotel. Me oleme siin juba kolmandat korda. Algselt valisime me selle hotelli asukoha pärast. Gueliz.
Lisaks oli meile oluline, et oleks välibassein. Me tulime siia ju ikkagi ka päikest nautima. Tihti on nende hotellidega see jama, et on küll
bassein ja võimalus päikest võtta, aga kuna tegemist on linnaga, siis on kõikjal müürid ees ja päike paistab basseini äärde vaid tunnike.
Hotellis tervitavad meid juba tuttavad näod. Kummaline, et nad meid ikka ja alati mäletavad.
Nii meie päevad siin mööduvad. Päeval päikese käes, lõunauinak ja seiklema. Õhtu lõpetame me alati meie lemmik vesipiibu baaris. Alati!
Nii üllatav kui see ka pole, siis siiani ei olnud ma veel Hamammis käinud. Miks? Sest see hirmutas mind nii väga. Mulle ei meeldi massaaž. Ei, mitte ei meeldi vaid lausa jälestan seda. Ma ei kannata kui keegi võõras mu õlgu mudib või muu säärane. Mul tekivad külmavärinad ainuüksi selle peale mõtlemisest. Ja see kõik tundus mulle nii sama. Võõras peseb Su selga ja juukseid. Ma ei ole
eriline pirtsutaja, aga see lihtsalt ei meeldi mulle.
Ühel õhtul ütles mu sõbranna, et tee ükskordki midagi, millega iseennast ületad. Lähme hammami. Nii kiirelt ei ole ma kunagi ei öelnud kui siis. Algas moosimine. Keegi teine ei pea mind pesema, seal on nii hea jne.
Ja nii ma alla andsin. Lähme. Terve hommik võbistasin ma õlgu ja tundsin end kummaliselt. Aga ma lubasin. Lubadus on lubadus. Sõitsime meie sõbra Salahi juurde. Tema õde tuli meiega kaasa. Ämbrid, pesuvahendid ja rätikud kaasas läksime üle tänava asuvasse hammami. Esimeses ruumis vahetasime riided. Selga jäid vaid päevitusriiete püksid. Seal oli kaks ruumi. Meie läksime kõige tagumisse. Kõige kuumemasse. Kohe tehti meile selgeks, et kui halb hakkab, lähmeme me eesruumi. Istusime mattide peale ja jäime ootama. Tagumiku alune kiskus parajalt kuumaks. Seinad, põrandad kõik olid kuumad. Meie juurde tuli üks naine, valas ämbrid parajalt sooja vett täis ja hakkas pesema. Õnneks ei olnud mina esimene. Küsisin ja pärisin iga hetk, et kuidas on ja kas on valus. Vastu öeldi mulle vaid mõmisedes, et hea on. Järsku oli mu kõrval üks naine. Nustik käes ja silmad säravad. Ma ei pea seda muidugi nuustikuks vaid liivapaberiks, aga tema õnn ja rõõm mind näha paistis üpris kaugele. Ma küll ei tea mida ta mõtles, aga ma arvan, et see oli midagi sellist, et selle blondi musta eurooplase pesen ma nüüd puhtaks kui prillikivi. Ja seda ta tegi. Ta oli nii õnnelik. Naeratas ja pesi. Kui see kõik läbi sai, siis oli rammestus peal. Uni. Kas ma nautisin seda? Ei ütleks nii. Aga nii pehme ja sile olin ma viimati vist siis kui sündisin. Ja juuksed. Nagu kellegi teise omad. Koju sai muidugi ostetud see spetsiaalne juuste pesemiseks mõeldud kamm, liivapaber ja mögin, mis keha nii pehmeks teeb. Juukseid olen ma juba selle kammiga pesenud ja see toimib imeliselt. Minu kohutavalt äratöödeldud juuksed, mis olid enne kui traadid on nüüd pehmed ja siledad. Imeline.
Kuna me tunneme end Marrakechis juba üpris koduselt, siis otsustasime, et seekord võtame me hotellis vaid hommikusöögi. Ülejäänud aja sööme väljas. Meil on juba väljakujunenud lemmiksöögikohad. Me sööme seal, kus söövad kohalikud. Ei mingeid restorane ega turistikaid vaid päris ehedad toidukohad. Ütleme nii, et ära hinda raamatut kaane järgi vaid sisu järgi! Mõni koht näeb üpis hirmuäratav ja must välja, aga toit on lihtsalt imeline. Enam ei pane me tähele isegi seda, et salvrätikute asemel on tavaline paber käte pühkimiseks, et suppi süüakse ilma luikata või et mõni kassike su jalge ees süüa palub. Nii lihtsalt on.
Olen suur mereandide armastaja. Liha ei söö ma üldse, seda juba 1,5 aastat. Sealne toit on just täpselt mulle. Krevette ja kalmaare nii palju kui süüa jaksad. Tavaliselt tellime me ühe portsu kõike. Kalmaare, krevette, erinevaid kalasid. Enne toitu tuuakse lauale erinevaid eelroogasid – ube, oliive, läätsesid, baklazaani, tomatisalatit ja suured saiad. Põhimõtteliselt on kõht juba enam vähem täis kui jõuame mereandideni. Üks ports mix mereande maksab keskmiselt u.15 eur. Seda on kuskil 1-1,5kg. Seda jagub kolmele. Imeline, kas pole.
Tänavatel müüakse praegusel hooajal värskelt pressitud granaatõunamahla. Nii magusad ja head. Samuti meeldib meile väga banaani ja avokaado mahlad. Need on sellised smuutilised. Piimaga. Väga toitvad ja maitsvad. Ja loomulikult traditsioonilised tagine ja couscous. Ainuüksi toidu pärast tasub siia tulla.
Alati kui koju tagasi jõuan valdab mind nii palju emotsioone ja tundeid. Kõik on alati üdini head. Iga reis on nagu eneseleidmise reis. Muutun alati kuidagi paremaks ja rahulikumaks. Rahu on hinges. Me ei küsi teineteise käest, kas lähmeme tagasi, vaid millal me lähme. Kui igatsus ennem piinama ei hakka, siis aprillis lähme me tagasi. Ikka ja alati Marrakechi.
Reisifotod: OHMYGOSSIP/Liis Toome
