OHMYGOSSIP – Baasgarderoobiks nimetatakse esemeid, mida saad kanda ja kombineerida väga paljude erinevate riietustega. Kuigi pildi pealt võib see kõik tunduda igav ja mitte midagi erilist, siis võin garanteerida, et siin on kõik vajalik, et leida õige riietus igaks olukorraks. Kui tunned, et must ja valge pole sinu värvid, siis maalähedased toonid nagu hall ja pruun sobivad samuti väga hästi baasgarderoobi. Kui nendele asjadele lisada juurde näiteks mõni ilus kaelakee või efektne kotike, siis on tulemus iga kord stiilne ja omanäoline.
T-särk – Särki valides vaata, et see ei oleks liiga lohvakalt sinu seljas, kuid samas ei tohiks ta ka olla liiga ümber. Kuna valge on üpriski kapriisne värv isegi õigel temperatuuril pestes, siis võib juhtuda, et t-särk läheb kiiresti värvist ära ja sel juhul pole mõtet nende peale ka väga raha raisata. Peale valge t-särgi võiks su gardeoobis olla ka mõni must.
Triiksärk – valge triiksärk sobib kõikjale. Kanna seda kontoris koos kingade ja seelikuga või sõbrannadega kohvikusse minnes teksade ja balleriinadega.
Kõrgekaelusega džemper – värvidest eelista musta ja materjalidest kašmiiri, sest see on soojem ja nii ei pea sa talvel käima riides nagu kubujuss.
Pliiatsseelik – võimalikult lihtsa lõike ja ilma igasuguste nööpide/silmapaistvate detailideta.
Kleit – väike must kleidike ei ole saanud legendaarseks põhjuseta – seda sobibki kanda kõikjal! Otsi oma kehakuju kiitev eksemplar, mis oleks samas ka piisavalt pikk, et sobida vajadusel nii teatrisse kui kontorisse.
Pintsak – ilusasse ja hästi istuvasse pintsakusse tasub investeerida, sest see annab hetkega kogu su riietusele uue väljanägemise. Kui leiad ideaalse pintsaku, aga see ei istu päris nii nagu sooviksid, siis vii see õmbleja juurde, kes selle sulle täpselt parajaks teeb.
Püksid – kõikidest esemetest, mis siin kollaažis on näha, on mustad sirgelõikega püksid ühed kantavamad. Vali hoolega kuniks leiad enda jaoks need täpselt õiged.
Teksad – unusta parasjagu moes olevad lõiked ja vali oma kehakujule sobilik klassikalisem mudel. Üks korralik paar tumesiniseid teksapükse on kindlasti väärt investeerimist.
Trench ehk vihmamantel – õhem mantel, mida saad kanda kevadel ja sügisel. Soovitatavalt beežides toonides.
Mantel – klassikalise lõikega villane, seotava vööga mantel on väärt investeerimist.
Madalad jalanõud – balleriinad on mugavad ja samas muudavad su riietuse klassikalisemaks ja naiselikumaks. Eelista neutraalseid toone nagu must ja beež.
Kingad – mustad kingad sobivad absoluutselt kõigega ja kõikjale. Kindlasti on need ühed esemed, millesse tasub investeerida, sest hea ja mugav king teenib sind aastaid. Kontsa kõrgus vali täpselt oma mugavuse järgi.
Tennised – paar valgeid tenniseid, näiteks Converse Chuck Taylor All Star, muudavad su riietuse pisut sportlikumaks.
Saapad – mustad (nahast) poolsaapad on väärt investeering, sest neid saad kanda nii seeliku kui pükstega ja klassikalised madala kontsaga Chelsea saapad on hea valik.
OHMYGOSSIP – Mu süda tilgub sõna otseses mõttes verd. Ma olen siin Itaalias elanud 14 aastat ja ei oleks eales uskunud, et midagi sellist üle pean elama. Tunnen ennast mingis mõttes süüdi, samas… kes oleks osanud arvata, et olukord siin nii kohutavaks kisub? Küsite miks? Elasin esimene nädal kui see kõik siin lõhkes nagu teie. Olin arvamusel, et see kõik on poliitiline pomm, tavaline viirus. Veel arvasin, et see kõik on välja mõeldud, et loodusele paus anda… ajuvaba, eks? Käisin mereääres, poodides shoppamas, käisin Euroopa suurimal KARNEVALIL, mind ei häirinud üldse see mis toimus Hiinas.
Oleks ma teadnud, et mõned nädalad hiljem terve Itaalia karantiini pannakse, oleks juba varem kodus istunud. Oleks kuulanud rohkem seda, mida Hiinas üteldi. Oleks ma teadnud, seda mida nüüd tean, oleksin ennast ise automaatselt koju kinni pannud. Iga hetk kui haigus minule või minu lähedastele lähemale hakkas jõudma, hakkasin endale küsimusi esitama. Kas ma jäin ka koroonasse? Ja mis siis saab kui mu tervis sellele vastu ei pea? Ma olen eelnevalt väga haige olnud, kas mu kopsud peavad sellele vastu? Ja mu tütar? Kas ma nakatasin teda? Eile käis ta oma tädi juures… Issand kui ta nüüd haigeks jäi, ta päris vana ka juba, astma haige … kui surema peaks, kas see oleks siis kõik minu süü?
Mõelge nüüd korraks kuidas teie igapäevane elu välja näeb. Käite ja tuuseldate ringi, vaatamata sellele, et koolid kinni. See ei ole puhkus, istuge kodus, sest see on teie võimalus teiste inimeste elusid päästa. Mõtle nüüd sellele, et täna said endale viiruse külge. Peite aeg on umbes 14 päeva. Nende 14 päeva jooksul käid vanaema juures söömas, oma peika või pruudi vanemate juures, kallistad oma ema. Jood samast pudelist millest joovad su sõbrad, nemad omakorda viivad viiruse oma vanematele (jne…). 2 nädalat hiljem keegi nendest inimstest, keda nende 2 nädala jooksul nägid, haigestub ja ta viiakse kiirkorras haiglasse intensiivravi osakonda ja et ta hingata saaks, on tal masinate abi vaja. Kahjuks ta ei ela seda kõike üle ja ta pannakse automaatselt kirstu, sa ei näe teda enam kunagi, sa ei saa temaga hüvasti jätta, ainus mida teha saad, on tunda ennast süüdi, sest ehk see kõik oli sinu “süü”. Sa arvasid, et olid terve. Sa arvasid, et sul ei olnud mitte midagi viga. Sa ehk ei tundud seda valu kopsudes, mida tundis see, kes su elust igavesti lahkus. Sa ei tundud, et sul oli palavik, sest sa oled noor ja sul oli suva… aga nüüd on su üks pereliige või lähedane surnud, sest sa ei kuulanud, mida soovitati teha.
See kõik mida ma SULLE just kirjeldasin, on see mis siin Itaalias toimub, see kõik ootab ka teid ees, mitte nii suurte numbritega loomulikult, sest meid siin on ikka korduvalt rohkem, kuid vahet ei ole millised on numbrid, oluline on see, et mitte ükski eestlane, Sinu pereliige, ei sureks sinu hoolimatuse tõttu!
Vähemalt 99% surnutest on surnud ühiüksi. Viimased palved ja tervitused saadavad edasi vaid arstid, ainsad inimesed, kes olid korduvalt patsiendi kõrval. Mitte ükski pereliige ei näe koroonaviirussesse surnut. Viimane inimene kes teda näeb, on see, kes kirstu kinni paneb. Hetkel kui kirjutan, kuulan oma noormeest, kes peab iga päev surnute pereliikmeid rahustama, ta on sõna oteses mõttes nõutu. Näen kui väsinud ta on… Näen, kuidas see ta elu muutnud on. Kõik mida ta teha saab, on olla toeks neile, kes veel elus. Kuna 80% pereliikmetest on karantiinis, ei saa nad isegi surnuaeda. Mu kaasa garanteerib kõige ilusamad lilled, et need isiklikult hauale viia. Peale selle ei saa ta enam mitte midagi teha. Tema käed on kinni seotud. Ei eksisteeri kaunist ärasaatmist, eksisteerivad vaid pereliikmed, kes esitavad sadu küsimusi, millele peab tema vastama ja mitte riik. Olen temaga koos päris pikka aega tööl kaasas käinud, aitasin tal sunuid riidesse panna, meikisin neid, panin korda juukseid… tegin seda kõike kuni ei näinud esimesi koroona juhtumeid. Loomulikult jätsin asja pooleli, sest oht oli suur, kuid lõpliku otsuse tegin siis kui nägin kui kohutavalt kurb on koroonasse srunud inimese viimne tee. Olen näinud pereliikmeid 5 meetri kaugusel valust karjumas, sest nad ei tohi isegi kirstu sisse vaadata. Olen näinud lapsi ja lapselapsi, keda pidi kinni hoidma , et nad kirstu kallistama ei jookseks.
Seda kõike kirjutades kirjeldada on raske, enne kui seda oma nahal üle ei ela, ei saa keegi aru. Soovin , et Eesti ärkaks enne kui asjad nii kaugele lähevad nagu siin. Soovin, et TE kõik võtaksite vähemalt nädalakese/kaks enda jaoks. Teiste riikide kogemus on näidanud, et sellest hoidumiseks on vajalik täielik karantiin. Õnneks avastas Eesti viiruse leviku varasemas staadiumis, seega kui nüüd ilusti sõna kuulata, hoidute te sellest kõigest, mis mujal maailams on toimumas.
Hoiduge gruppides liikumisest, eelistage pisikesi poode suurtele kaubanduskekustele. Koerad viige pissile kodu lähedale, mitte 3 kilomeetrisele jalutuskäigule. Tean, et eestlane on looduse rahvas, aga hoiduge ka ringist rabas, vaatasin pilte sotsiaalmeedias ja seal on totaalne masskogunemine viimasel ajal. Isiklikult eelistaksin minna ära maakoju ja kui võimalik, töötaksin arvutiga sealt, kuni asjad maha ei rahune. Oluline on järgida hügieenireegleid (kätepesu, kaitstud köhimist, aevastamist ja nuuskamist, lähikontakti inimestega) ja haiguse korral püsige kindlasti kodus. Tahaks veel ära mainida, et siiani ei ole veel kuskilt kuulnud et see viirus vetsu saadaks, seega vetsupaberit varuge nädalaks, mitte kaheks kuuks. Isiklikult ei ole siiani asju kokku ostma hakanud ja elan karantiinis juba üle 2 nädala, siin vähemalt poodi veel lastakse. Seega usun, et midagi mõeldakse välja ka seal.
Olen siin viimaste nädalatega nii palju inimesi kaotanud kellest hoolisin ja mõte et see kõik liigub edasi sinna, tekitab rahutust ja masendust. Soovin oma kodumaale vaid KÕIKE HEAD.
OHMYGOSSIP – Kuigi lootust on, et Eesti sellist õudust üle ei pea elama, kardan ma ka teie pärast kallid kaasmaalased. Olen mures, sest see mis toimib siin, on hirmuäratav ja seda ei sooviks mitte ühelegi teisele maale. Tahan teiega jagada seda mis siin toimub, sest ehk suudate ka teie rohkem kodus püsida!
Eile meie linnaosas oli pea 30 surnut, statistika andmeil sellel ajal tavaliselt on olnud surnuid 5-8. Koroona on karmim kui tavaline gripp ja on viinud juba tohutult palju inimelusid. Kirikud ja surnukuurid on kirste täis. Sealhulgas kaks pisikest kirstukest. Nende nägemine, kaasa tehtud piltidelt, õõnestab seest. Ei ole enam kohta, kuhu surnuid panna!
Kiirabi sireen ajab sõna otseses mõttes nutma ja tekitab külmavärinaid. Sel hetkel kui kuuled, et läheneb, palud Jumalat, et järjekordselt keegi sinu tuttavatest ei oleks. (Hetkel kui teile kirjutan, sõitis üle maja kaks korda helikopter.) Haiglates on tohutult palju patsiente ja puuduvad voodikohad. Pole piisavalt intensiivraviaparaate ega ventilaatoreid, et aidata kõiki kriitilisi haigeid. Koroonaviiruse tarbeks rajatakse kiirkorras uusi haiglaid. Arstid magavad sõjaväelaste telkides.
Kes sureb koroonaviirusesse, sureb põhimõtteliselt üksi. Pere ei saa hüvasti jätta, kirst pannakse koheselt kinni – keegi riideid ei vaheta, jäävad selga need, mis olid haiglas olles ja valge lina ümber. Peale pritsitakse spetsiaalne vedelik. Matuseid ei korraldata, kirst läheb otse hauda või krematooriumisse.
See kõik on südantmurdev. Mõtlen vaid sellele, et kui oleks minu vanaema või vanaisa või siis minu ema… kuidas elada üle selline kaotus ja veel ilma normaalse ärasaatmiseta?
Kokku hetke seisuga on Itaalias 3405 koroonasse surnut. Kõik need numbrid näitavad vaid seda, et liiga palju inimesi liigub veel ringi. Liiga paljud inimesed ei pea lugu reeglitest. Liiga paljud on pohhuistid ja arvavavd, et on surematud. Liiga paljud löövad käega ja eelistavad riskida.
Paljud teist kordavad sama lauset: ”Niikuinii haigestuvad vaid pensionärid”. Uskuke mind, see ei ole päris nii. Eilse seisuga avaldasin Facebookis või isiklikult telefoni teel kaastunnet kaheksale inimesele, kolm nendest on noored, meie emade-isade vanused! Kuni te ise või teie lähedane ei haigestu ja seda üle ei pea elama, nagu mina, sellest kindlasti aru ei saa.
Ei oleks uskunud, et oma elus midagi sellist üle pean elama. Kes ei tea, siis see ei ole maailmas esimene kord „gripis olla”. 20. sajandile langes kolm gripipandeemiat: 1918. aastal Hispaania gripp, 1951. aastal Aasia gripp ja 1968. aastal Hongkongi gripp. Gripipandeemiasse nakatunutest suri hinnanguliselt 50 kuni 100 miljonit inimest. Gripipandeemial oli kaks ebatavalist aspekti. Esiteks tappis haigus kaks kuni kakskümmend protsenti nakatunutest, mis erineb tavapärasest gripiepideemia 0,1-protsendisest suremusest. Teiseks tappis pandeemia peamiselt nooremaid täiskasvanuid: 97% gripipandeemias surnutest olid alla 65 aasta vanad ning üle poole vanuses 20–40 aastat. See on tavatu, sest tavaliselt on kõige surmavam kas väga noortele (alla kahe eluaasta) või väga vanadele (üle 60 eluaasta). See kõik on meid, vaatamata maailma arengule, ees ootamas. Ajalugu kordub. Itaalia arstid ja meditsiiniasjatundjad loodavad, et teistes riikides võetakse Itaalia kogemusest õppust. Üks põhimõtteid on see, et varajasest tegutsemisest on väga palju abi. Mida varem sulgeda riik ja piirata kontakte, seda parem. Ainus võimalus hullemast pääseda on olla kodus. See pole ainult Itaalia, vaid ka Hiina õppetund.
18. märtsi hommikuks oli Eestis koroonaviirus diagnoositud 258 inimesel. Kui nüüd kõik ilusti kodus istute, jääb see number väikseks. Haiguse peiteaeg on umbes 2 nädalat, seega kui kuu aega keegi kedagi ei nakata, on see kõik läbi! Inimesed on hakanud Itaalias väljas olles, näiteks poes käies kasutama näomaski. Seega võtke õppust ja kasutage ka teie maski, peske hoolega käsi, peskse puu-ja juurvilju ja vaadake hoolega, kas ja mida suhu pistate. Võtke kõigest paus, kui võimalik.
Ma loodan südamest, et järgmisel korral kui teiega ühendust võtan, saan olla veidi positiivsem. Hetkel aga seis on nii mage, et ma isegi ei proovi kõike roosamaks värvida. TAHAN VÄGA EESTI TULLA, seega tehke mulle teene ja püsige kodus, et see üksteisele edasi nakatamine juba läbi saaks ja piirid jälle avataks.
Uff… tuli meelde just . Et ei kirjutanud sellest, mis juhtub kui välja minna siin. Kuna siin Itaalias paljud ei tahtnud sõna kuulata ja kodus olla,keelati ära ka rattasõit ja jalutamine. Kui sellest kinni ei pea võib pikaks ajaks kinni minna.
OHMYGOSSIP – Edastan teile ühe sõbranna loo, kes selleks nõusoleku andis. Tema eesmärk on tekitada inimestes tunnet “keegi tunneb või on tundnud sama, mis mina”. Me kõik teame, et see äratundmiserõõm tekitab kasvõi hetkeks meis kerguse.
See kõik algas aastaid tagasi, nüüdseks on sellest saanud juba kolm ja pool aastat. Kõik oli alguses ilus, ma sain kohe aru, et tegemist on mingil määral alkoholi probleemidega. Olin armumisest pimestatud ja ei suutnud ega tahtnud asju õigesti näha. Päris pikalt läks aega enne kui kokku kolisime ning see juhtus ka kuidagi väga möödaminnes. Tänu oma suurele ohvrimeelsusele, mis mind terve elu saatnud on, tegin kõik tema heaks mis sain, uskudes, et see ongi armastus. Kuid elades aasta koos, poolteist aastat läks asi aina hullemaks. Minu jaoks eksisteeris mees vaid neljal, harva viiel päeval nädalas. Esmaspäeval läks ta tööle, õhtuti olid sõbrad ees ja sõbrad taga. Reede õhtuks oli ta broneeritud juba varakult sõprade ja pidude jaoks. Mis minul üle jäi? Ma nutsin telefoni otsas pea iga reede õhtu paludes vaid “Tule koju!”. Vastuseks sain aina enam ja enam “Kohe tulen, ma kohe ei saa, ära ahista mind”. Lõpuks kuulsin juba aina sõimusõnu. Mind alandati nädalast nädalasse. Vahel venisid need joomingud esmaspäeva hommikuni ning ta ei jõudnud isegi tööle. Samal ajal olin jõudnud mina olla tööl kõik nädalavahetused nind nädalaalguses uuesti alustada. Muide, joomingud toimisid suurel määral minu rahade eest.
Miks ma siis sellise mehega koos elasin? Sest ta oli suurepärane manipulaator. Ta suutis nendel “helgetel” hetkedel olla ideaalne mees, meil oli hea koos kodus olla kui kõik normaalne oli. Kuna ta oli üpris kinnine, siis väikese promilli all kuulsin ma tihti seda, kuidas mind armastatakse, kui ilus või hea naine ma olen. Tekkis tahtmine anda see alkohol kätte, et kuulda ilusaid sõnu. Vahel suutsin endale tunnistada reaalsust, et olengi “täispeaga armastus”.
Kui tagantjärgi mõelda, mis selle mehe heaks tegin… lõputult palju pisaraid ja alati andeks andmisi. Põhjus ei saanud olla ka minus, ma olin ideaalne naine tõesõna. Käisin tööl, hoidsin kodu korras, hoolitsesin enda eest ning armastasin oma meest. Ehk olin liiga hea?
Pärast kõike me läksime lahku, see oli õudne lõpp. Ta lihtsalt röökis mulle näkku, kuidas kõik on läbi ja kadugu ma välja. Minu jaoks oli maailm tuhandeks killuks ja ma nutsin päevi, öid ja nädalaid, kuni lappisin oma elu kokku.
Saabus uus algus. Aega läks, kuid ma suutsin oma elu uuesti üles ehitada. Ma hakkasin keskenduma oma tööle, ma suhtlesin inimestega, ma elasin jälle! Inimesed ümberringi olid õnnelikud, et minus on jälle see sära, mis oli varem. Kuid ma teadsin sisimas, et see asi pole lõppenud. Tema läks oma eluga edasi kuid komistas vale eksemplari otsa. Seega tundis ta pidevat vajadust minu ellu ennast näidata. Nii siis lasin ennast edasi alandada… kui ta läks oma kaasaga tülli leidsin ta jälle enda diivanilt lubadustega, et mina olen siiski see õige. Lahenesid tülid ja ma olin jälle üks “hea sõbranna”.
Ja kallid naised, mul on piinlik, väga piinlik tunnistada aga olen seda siiani. Kuigi nüüdseks ta on jälle vallaline on ta minu diivanikaunistus “meie suurepärase sõpruse ja hea läbisaamise näol”. Me oleme koos päevast päeva ja teeme samu asju koos mis vanasti. Kui enne ma armastasin teda, siis nüüd ma hakkan teda iga hetkega rohkem vihkama. Iga tema liigutus ja sõna ajab mind närvi. Kui silmakirjalik… ta lebab siin diivanil ning ise räägib oma sõbrannadega mesijuttu arvutis. See on ideaalne tema jaoks — tal on olemas keegi naise näol, aga ta võib lubada kõike ja teha mida süda lustib, sest ta on vallaline. Ning kuniks ta oma printsessi ei leia olen tal mina käeulatuses. Muide ta on mees, kes otsib naisi välimuse järgi, ehk ma pole talle lihtsalt printsess.
Minu soovitus naistele — olge tugevamad, kui mina. Ärge kuulake südant, kuulake mõistus teatud hetkedel. Ma isegi ei oska teile öelda, mis minus laseb tal endaga endiselt nii teha, kuid ehk ka mina ootan siis oma printsi.
Selline oli see lugu. Uskuge mind, seda reaalselt kõrvalt jälgides oli ja on see hullem. Sõnades ei oskagi seda edasi anda. Mina omalt poolt oskan öelda vaid seda, et kuid tagasi otsustasin ma, et ei tarbi enam isegi mitte ühte siidrit reede õhtul või veinipokaali pärast tööd. Ja tunne on hea, kuigi palju tutvusi on kadunud!
Nähes kõrvalt kui palju suhteid hävitab alkohol, olen sellest täielikult loobunud!
Avafoto: Tuuli Mäemat (OHMYGOSSIP) Artikkel ilmus esmakordselt 22.veebr. 2013
OHMYGOSSIP – Hei armsad eestlased! Minu viimasest kirjast teile on möödas liiga kaua aega! Mis on siin saapamaal muutunud? ÜKS SÕNA: KOROONAVIIRUS! Proovin teile mõne lihtsa lausega ära seletada, millised on REEGLID HETKEL ITAALIAS.
Kes veel ei tea, elan pisikeses armsas linnakeses nimega Carpaneto Piacentino (PIACENZA). Circa 30/40 minutit linnast, kust kõik see jubedus alguse sai. Milaanost circa tunni kaugusel. Päevast, millal meid punasesse tsooni pandi, muutus igapäevane rutiin nagu niuhti. Nüüd on terve Itaalia PUNANE ja reeglid on kõigile ühesugused. Toon mõned põnevamad näited välja:
1. Lõpuks ometi on paus sellel suurel musitamisel. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud… Tahad kedagi tervitada? Üksteisest peab olema meetri kaugusel. Halleluuja! Ma lehvitan kaugelt käega ja CIAO CIAO!
2. Baarid, Restoranid, Take Away´d jms. ühinemiskohad on lahti kella 6st kuni kella 18ni, peale mida on lubatud vaid kojutoimetamine (seda tehakse viimasel ajal tasuta). Vähemalt siin kodus kinni istudes, saan pitsat kasvõi igapäev.
Hetke seisuga on siin lahti vaid toidupoed, aga ka seal on kõikides oma reeglid. Näiteks poodi siseneda võib pere kohta vaid üks inimene, lihaleti ääres on põrandale pandud kleepekad, mille taga peab järge ootama ja oma soovi siis hõikama. Kleepekad on üksteisest veidi rohkem kui meetri kaugusel.
Kinni on kirikud, diskoteegid, jõusaalid, kinod, raamatukogud jne.
3. Itaallase lemmik TURG jäeti ära. Siin linnas on tavaliselt turg kaks korda nädalas, kus müüakse kõike mis vajalik – grillkanast aluspüksteni. Isegi kui ma saan sellest massi tagasihoidmisest aru, olen veidi segaduses. Suured kaubanduskeskused on lahti, aga värskes õhus olevad turupäevad jäävad ära? Loodan, et ka kaubanduskeskused panevad mõneks ajaks uksed lukku.
4. Ei matustele ja pulmadele, ses mõttes, et kui keegi sureb, siis läheb otse hauda, ei peeta rituaali nagu tavaliselt. Kui on koroonaviirusesse surnud, ei lasta isegi riidesse panna. Nii nagu läks teise ilma, nii jäetakse. Pulmadega on suht sama, tahad abielluda, siis teie kaks ja preester, külalisi ei tohi kutsuda. Aga usun, et kellel võimalik, need lükkavad pulmad edasi, sest see kõik on naeruväärne.
5. Õnneks on lahti apteegid, aga see mis nende ees ja sees toimub on hullumaja. Järjekorrad on VÄGA kurvad ja PIKAD! Uksepealt leiad kindlasti kirja “MASKID LÄBI MÜÜDUD!” Käib täielik MASSILINE KOKKUOST!
6. KOOLID ON KINNI hetke seisuga kuni 3nda aprillini! Mu tütar õpib kodus. Iga nädal saadetakse uusi ülesandeid, aga olen aus ja ütlen, et see periood talle on nagu vaheaeg, minule veidi keerulisem. Ma olen siiski vaid ema, mitte õpetaja. Annan endast parima ka selles situatsioonis, aga ei ole mitte üldse kerge see koduõpe. Õnneks ei tööta ma hetkel, jäeti koju. Ma küsin endalt kogu aeg, et kui mul oleks 12-tunnine vahetus, kuhu ma oma lapse siis paneksin? Kes teda hoiaks?
7. Kuni 3. aprillini on liikumine piiratud kogu Itaalia territooriumil. Sellel ajal on soovitatav, et Itaalias viibijal oleks kaasas omakäeline kinnitus, mis selgitab tema liikumise eesmärki. Kui oled hetkel Itaalias ja sul on nohu, köha või palavik, ÄRA LIIGU RINGI. HELISTA OMA PEREARSTILE.
8. Autoga liikudes peab arvestama, et maanteedel ja kõikidel muudel teedel võivad politseipatrullid auto peatada ja küsida reisi põhjust ning põhjendust võidakse kontrollida.
9. Rongijaamad ja lennujaamad töötavad tavapäraselt, aga reisimine nõuab põhjendust!!!
10. KÕIGE SUUREM REEGEL: OLGE KODUS!!! Ahhhhh… see on reegel, mis itaallastele absoluutselt EI meeldi. Vaatamata sellele, et on keelatud, ta tahab minna suusatama (täna õnneks kuulsin, et ka mägedes kaputt ja pandi kõik kinni), noorem rahvas tahab aperatiivitada, ega siis elu ilma spritzita või proseccota siin Itaalias edasi ei lähe. Ma tahaks hea meelega karjuda kõva häälega OSTKE ENDALE KOJU KOKKU JA JOOGE SEAL, alkoholi maitse ei muutu vaatamata asukohast! Aga kahjuks itaallased ei ole eriline kodus istuv rahvas. Itaallane töötab küll hullu moodi, et endale uus ja uhke kodu valmistada, kõik luksus sees, aga millegipärast nende nelja seina vahel käivad ainult magamas (kui sedagi). Loogika?
Võiksin jätkata selle kõigega, aga teen seda järgmises kirjas, sest siin muutub kõik iga kahe minuti tagant. Kiirabi sireene on kuulda pea iga tunni tagant. Eile õhtul viidi haiglasse naabrimees, homme võib juhtuda sama minuga. See ei ole PUHKUS, see kõik ei ole naljasi ,see kõik ei ole väljamõeldis. Täna öösel 40 uut kriitilist kopsupõletikus patsienti! Ka Eestis võib olla juba päris palju koroonaviirust ja inimesed veel ei tea, et neil see on. Võib juhtuda, et teie elate selle üle, kuid teie vanaema/vanaisa haigestub ja ei ela seda üle. Olge veel PUHTAMAD kui varem! Peske oma käsi hoolega, iga kord vähemalt 20 sekundit. Hoidke mõneks ajaks distantsi ja vältige kohti kus palju välismaalasi. Nautige kodus olekut nii palju kui saate ja nautige värsket õhku, sest kahjuks olen kindel, et see viirus levib kiirelt ka Eestis. Ma olen kindel, et paljud teist ei usu sellesse ja lööte hooletult käega… aga kahjuks see kõik on REAALNE! Elage rahulikult ja jälgige hügeeninõudeid. Muud teha ei ole kui oodata, et see kõik vähehaaval mööda läheb.
Järgmise korrani armas KODUMAA… tahaks juba teie juurde, aga vist pean veel PALJU ootama.
PS! Kõik siin viibijad peavad järgima neid reegleid, et takistada koroonaviiruse edaspidist levikut.
Fotod: Erakogu
Vaata ka: Värske uuring: koroonaviirus levib kaugemale kui ametivõimud väidavad, viirus PÜSIB ÕHUS 30 minutit
NordenBladet — Ametivõimud soovitavad inimestel hoida viirusest hoidumiseks vahet 1-2 meetrit, aga värske uuringu põhjal nakkab viirus 4,5 meetri pealt. Samuti püsib viirus õhus elujõulisena 30 minutit, mistõttu peaks inimesed kandma näomaske. Hiina juhtivate epidemioloogide läbi viidud uuring näitab, et viirus suudab pindadel vastu pidada päevi, mistõttu võib nakatuda inimene, kes puutub pinda ja pärast nägu katsub
Mis on uus KOROONAVIIRUS — sümptomid ja õpetus, kuidas ennast jälgida. + GRAAFIK, mis näitab koroonaviiruse ohtlikkust
NordenBladet — Uue koroonaviiruse puhul on räägitud, et see on sarnane 17 aastat tagasi Hiinas möllanud SARS-iga, mis oli samuti koroonaviirus. Väidetakse ka seda, et koroonaviirus on suhteliselt ohutu, nagu tavaline gripp. Samas juuresolevast graafikust tuleb välja, et juba praegu on mõne päevaga koroonaviirusse nakatunud rohkem inimesi kui SARS-i nakatus mitme kuu jooksul. Koroonaviirus on kordades nakkavam kui SARS.
OHMYGOSSIP — Saabusin hiljuti taas mõnusalt puhkusreisilt ning pean tõdema, et suvine Iisrael on kuumimatest kuumim! Seda igas mõttes! Kuid kui rääkida korraks vaid temperatuurist, siis seda on rohkem kui küllaga — 42°C Negevi kõrbes, Tel Avivis ja Jeruusalemmas ca 36°C. Minu viimane reis Iisraeli oli detsembris, siis oli umbes 15 kraadi võrra jahedam (loe: vähem palav).
OHMYGOSSIP – “Blogis on viimasel ajal vaiksem olnud ja põhjus selleks on lihtne – nagu te näete on blogi aadress ja kujundus muutunud. Nüüdsest kuulub mariliisanger.com NordenBladeti alla, mis on üks Skandinaavia suurimaid meediakontserne ning selle üle on mul väga hea meel. Olen viimastel päevadel postitusi uuendanud ja parandanud, lisanud pilte ja nüüd peaks kõik postitused ilusti töötama. Vaja on veel vaid Facebooki postituste lingid ära muuta, et ka need õigesse kohta suunaks,” kirjutab NordenBladet´i uus blogija Mariliis Anger oma lehe mariliisanger.nordenbladet.ee verivärskes postituses.
Seoses sellega, et ma kolisin, siis muutus ka mu email ja nüüdsest saab minuga ühendust mariliis@nordenbladet.com. Peale selle, et mu blogi kuulub nüüd NordenBladeti alla, siis kirjutan ka artikkleid OHMYGOSSIP´ile ja neid, mis seni ilmunud, näete SIIT.
Mul on ääretult hea meel nende muutuste pärast ja loodan, et ka teie olete sama õnnelikud ja elevil kui mina!
Rääkides tänasest riietusest, siis kuna täna oli õues lausa “suvi” (-20 asemel -8 :D), siis pidin seda kohe ära kasutama ja lõpuks oma uue kasuka selga panema. Enamasti Hiinast tellides karvased kasukad ja vestid näevad tõeliselt jubedad välja ja ma väldin nende tellimist. Millegipärast otsustasin riskida kui seda kasukat nägin ja ma olen enam kui rahul. See on imepehme ja lendlev ja varukad on ka normaalse pikkusega – täielik võit!
OHMYGOSSIP – Olen nüüd kolmekümnendates naine, keda ei huvita mitu grammi juures ja mida miski toit sisaldab ja oh seda imet, mida vanemaks seda vähem mind huvitab kellegi arvamus minu või mu keha üle. Olles ema kes töötab, ei ole mul enam aega iga ampsu jälgida nagu varem. Elasin kunagi veidi liiga palju teiste arvamuste nimel ja tahtsin olla perfektne, unustades tervise ja kõik muu mis on tegelikult elus tähtis.
Kirjutasin huvi pärast enne siia kirjutamist internetti “vananemine” ja kõik artikklid viitasid tselluliidile. Jah, tselluliit… see käib naise eluga kahjuks kaasas. Igalühel on erinev keha, kuid ükskõik kui palju me ei pingutaks, see on kerge tulema… ma tean seda omast käest. Kui avastasin, et ka mina vananen, ostsin oma esimese kortsude vastase kreemi ja ühe KALLI tselluliidi kreemi , mis lubas kes teab mida. Ma suutsin mõlemad endale paari nädalaga peale määrida – nii siis jätkasin – kreem, trenn, omast arust väga õige toit, piirasin ennast isegi veiniga (kuidas ma suutsin?!), kustuasin muu alkohli oma elust, aga mis ei kadunud oli tselluliit… Kui oli järjekordne aasta juures, lõin käega. Lõppude lõpuks viskasin masenduse minema ja otsustasin, et võtan veidi vabamalt. Kokkuvõttes raiaskasin aega ja raha ning olin päris tihti närviline või pahas tujus.
Ma olen kokkuvõttes õnnelikum inimene nüüd kui ma aktsepteerin oma keha ja iseennast, ilma et end iga hommik kaaluksin. Mul on keegi, kes mind vaadates (peale pikki aastaid koos) ikka veel naeratab. Keda ei huvita minu lisakilod või mis suurust riideid kannan. Olen õnnelik ema oma 6-aastasele Isabellale, kellele tahan olla parim eeskuju. Olen ennast ümbritsenud uute ja huvitavate inimestega, neid ei huvita absoluutselt mu välimus, vaid mu sümpaatsus ja suur süda. Kunagi ma selle peale ei mõelnud, et kõige tähtsam asi maailmas on armatus ja mitte see, milline sa välja näed. Ma ei ütle, et ma nüüd olen totaalne apelsin, oh ei. Olen vaid arvamusel, et dieet ei peaks olema enda piinamine ja endale ei peaks mitte kunagi, mitte midagi piirama. Loomulikult hoian ennast ikka veel … nüüd teen seda lihtsalt ÕIGESTI.
Pidage meeles, et ei eksisteeri mitte ühtegi imekreemi ega maagiat, keha vananeb, tulevad kortsud, tervitage tselluliiti… Harjuge ome keha muudatustega ja mõelge sellele, et me kõik jääme vanaks, kas soovite seda või mitte… Elage nii, et enne kui siit ilmast lähete, võite ütelda: Ma armastan ennast!
Elu ei ole Instagrami filter. Ärge proovige kõike tuunida või peita.
Foto: Minajamuud.blogspot.com.ee
Minajamuud blogi autor
OHMYGOSSIP — “Leidsin bloggeri mustandite kaustas oleva pooliku postituse ja mõtlesin, et täiendan seda natukene ja toon enda mõtted lõpuks ka avalikkuse ette. Miks mitte?” kirjutab aastaid Soomes elanud Tartu tüdruk Liina oma ‘Minajamuud’ blogis.
OHMYGOSSIP – Pole tähtis, kas olete üliõpilane, kodune ema või lihtsalt keegi, kes jälgib väga täpselt, mida ta ostab – siin on minu 6 soovitust, kuidas näha välja stiilne piiratud eelarvega.
Osta mitmekülgseid esemeid
Üks parimaid viise, kuidas säästa ja õppida piiratud eelarvega elama, on osta mitmekülgseid esemeid. Mitmekülgne ese on midagi, mida saab kanda paljude erinevate asjadega – näiteks selle asemel, et suvel osta paar rohelisi teksapükse, kaalu pigem hoopis valgete pükste ostmist, sest neid saad kanda ja kombineerida palju rohkemate esemetega.
(PS! Loe milline on hea baasgarderoob ja mitmekülgsed esemed SIIT)
Külastage kaltsukaid Ärge alahinnake kaltsukaid ja aardeid, mida neist võib leida. Ma ei külasta neid küll väga tihti, aga kui mõnda juhtun, siis 50% ajast leian ma asju, millel on jätkuvalt sildid küljes. Kasutatud riiete poest võite leida midagi, mida olete pikka aega soovinud ja seda võileiva hinna eest. Samas saate kindlad olla, et teie riided on unikaalsed ja te ei pea ka muretsema, et kellelgi teisel oleks täpselt see sama asi seljas.
Oota allahindlusi
Sul tegelikult ei ole ju vaja seda jakki täpselt sel samal hetkel osta kui nad selle stangele riputavad. Selle asemel oota pisut. Hetkel on käimas väga suured allahindlused poodides ja hiljuti ostsingi endale 88€ maksva mantli hoopis 24€ eest.
Laena ja vaheta
Kui sul on mõni sõbranna/pereliige, kes kannab sinuga samas suuruses riideid, siis võite omavahel neid vahetada. Või isegi kui te ei kanna ühte suurust, siis võite ikkagi kaubelda ehete, kottide jms.
Oska sobitada aksessuaare
Erinevate aksessuaaride kandmine võib ühele ja samale komplektile anda hoopis teise väljanägemise.
Külasta uusi poode
On kerge oma mugavustsooni jääda ja külastada vaid tuttavaid poode, milles müüdavate asjade stiili sa juba tead. Teine kord astu sisse sinna poodi, millest sa tihti lähed mööda, aga millegi pärast kunagi ei külasta – võid sealt nii mõndagi huvitavat, mida sa ei osanud oodatagi, leida!
OHMYGOSSIP – Väga tihti küsitakse mu käest, et kuidas ja kuhu oma blogi luua. See võib esialgu tunduda üpriski keeruline, aga tegelikult on asi päris lihtne. Kui ma 6 aastat tagasi alustasin ei teadnud ma mitte midagi blogidest ega blogimisest, aga ajapikku on erinevad teadmised tulnud ning nüüd jagan neid ka teiega.
Platvorm ehk koht, kuhu sa oma blogi lood.
WordPress on suurim ning kõige populaarsem platvorm, millel on 85 miljonit aktiivset kasutajat. Sellel on väga palju lisasid ja sul on lõputult võimalusi oma blogi kujundamiseks. See võib alguses küll tunduda pisut keeruline, aga kui süvened pisut, siis näed, et tegelikult on kõik väga lihtne.
WordPressi järel on järgmine Blogger. See on suurepärane algajale, sest seal on asi tehtud nii lihtsaks kui võimalik ning sul ei pea olema mitte mingisuguseid eelnevaid teadmisi mitte millestki.
Kui sa soovid näiteks oma blogis enamasti vaid pilte postitada ning rebloggida (teiste pilte jagada), siis on selleks hea võimalus Tumblr’i näol.
Mina alustasin Bloggeriga ning kasutasin seda esimesed 3 aastat, seejärel tõin oma blogi üle WordPressi, mida kasutasin 2 aastat ja tänaseks on mu blogil oma platvorm. Mõtle, kas soovid lihtsalt (enda jaoks) blogida (loo Bloggerisse) või soovid sa sellega tõsisemalt tegelema hakata (loo WordPressi).
Nimi Mõtle hoolikalt, mis sa tahaksid oma blogi nimeks. See peaks olema tabav ja meeldejääv. Kirjuta paberile erinevaid võimalusi/sõnu ja kindlasti guugeldada enne lõpliku otsust sellist nime, et sarnast poleks juba kasutusel.
Alati on ka võimalus kasutada oma nime, mis garanteerib selle, et su blogi on unikaalne ning seda ei saa teistega segamini ajada.
Kujundus Nii Bloggeril (-> Template) kui WordPressil (-> Appearence – Themes) on palju tasuta teemasid, mille saate kohandada täpselt oma maitse järgi. Su blogi peaks kujutama sind ja minema su kirjutatava teemaga kokku st. pole ju mõtet omale teha jalgpalli teemalist kujundust kui kirjutad näiteks ilust?
OHMYGOSSIP – Meil kõigil on tulnud ette hetki, kus stress võtab viimase jõu ja toob närvilisuse ja unetuse. Ma ei ole kohanud ühtegi inimest, kellel ei ole kord elus stressi olnud. Paljud inimesed arvavad, et pikajaline stress tuleb välja ravida ravimitega, mina isiklikult arvan, et kõik on meis endis ja selle asemel, et tablette närida, tuleb oma igapäevaellu muutuseid tuua. Mida siis võiks muuta?
OHMYGOSSIP – 24. novembril oli ETV saates AK juttu Riigikogus jagatavatest nn “katuserahadest” ning see jagatav summa pidi olema 4 miljonit eurot. Jürgen Ligi oli “katuserahade” jagamise vastu, sest riigieelarves olevat niigi vähe raha. Mis on “katuseraha” sisuliselt? Olen kuulnud, et selle rahaga pidi pandama nö riigikogulaste suu kinni ning nad peavad hääletama halbade seaduste või otsuste vastuvõtmise poolt. Kingituseks saadud “katuserahade” eest saavad poliitikud võita omale valijaid ehk osta nö hääli, kui nad annavad raha mingiks tegevuseks, mis teatud valijatele huvi pakub. Vähemalt nii olen ma sellest süsteemist aru saanud. Mida arvate aga teie Riigikogus jagatavatest “katuserahadest”, kas peate seda õigeks, või tuleks selline raha kinkimine riigikogulastele ära lõpetada?
Poliitik ja Pärnu linnavolikogu esimees Andres Metsoja: Regionaalse toetuse jagamine loob võimaluse panustada tegevustesse/valdkondadesse, mis erinevatel põhjustel jäävad piisava tähelepanuta või siis ei sobitu toetusmeetmete raamistikku. Nn katuseraha annab võimaluse osundada probleemile ning samas seda ka osaliselt lahendada. Parlamendi liikme raha jagamine ei ole suurejooneline pidupäev, ega sõnavabaduse piiramine maksumaksja rahaga. See on tegevus, mida aasta-aastajärel viljeletud. Üldiselt olen arvamusel, et peaksime ühiskonnas tervikuna suutma probleeme lahendama läbimõeldumalt, kui raha jagamine.
Laulja ja endine Riigikogu liige Siiri Sisask: Sel ajal, kui olin Riigikogu liige, nimetati neid rahasid “kommirahadeks”, mis ajast need “katuserahadeks” ümber nimetati, ei oska öelda. Nn kommiraha oli summa, millega sai aidata oma valimisringkonnas mingeid olulisemaid ettevõtmisi, teatud summa ulatuses ja riigieelarveliselt. Mina sain mitmel aastal toetada Harju- ja Raplamaa noortekeskuseid, aga ka mõnda antud ringkonna muusikakooli, muusikainstrumentide soetamisel. See oli siht, kuhu minu “kommiraha” suundus. Sel ajal, kui töötasin Riigikogus, oli enamik noortekeskuseid alles lapsekingades ja peale humanitaarabina saadud vanade arvutite ja mängude seal noortel millegagi tegeleda ei olnud. Loodan ja usun, et “kommiraha” läks õigesse valdkonda. Kuid üldiselt arvan, et riigieelarveliselt ei peaks niisuguseid rahasid Riigikogu liikmetele võimaldama oma ettepanekute ja teatud mõttes ka “suva” järgi suunata. Kindlasti peaks selline süsteem kaduma. Lisan veel, et paljud projektid, mida sel aastal on esitatud “katuserahade” raames riigieelarvesse, võiksid käia pigem EAS-ist rahastatave toetuste alla.
Toidupanga manager Piet Boerefijn: Mina olen katuseraha vastu. Aga mina ei ole spetsialist. Alari Rammo ja Maris Jõgeva on spetsialistid. Nad töötavad EMSLis (Eesti Mitterulundus ja Sihtasutuste Liit). Meie saime ka üks kord katuseraha abi. Aga minu meeles see süsteem ei ole õige ja läbipaistav. See on riigi (maksumaksjade) raha ja seda ei tohi niimoodi kasutada.
Piet Boerefijn tegi ka üleskutse:
Head liikmed!
Palun veel kord te abi allkirjade kogumisel katuseraha kaotamise petitsioonile.
Tegu on vastuolulise teemaga ja paljud ühingud näevad katuseraha kui õiget ja vajalikku asja. Sest raha on raha. Meile on aga väärtused armsamad, oleme ka ise pakutud rahast keeldunud kui räpasest.
Kuni katuseraha kodanikuühiskonna tunnustamise viisina õigustatakse, isegi ülistatakse, ei jõua me kunagi õiglase partnerluseni vabakonna ja avaliku võimu vahel. Läbipaistmatud otsused lihtsalt ei kuulu avatud valitsemise juurde, aga katuseraha ei ole võrdselt ligipääsetav ning erakonna või poliitiku nimega kingitus seab kahtluse alla meie poliitilise sõltumatuse vabaühendustena.
Me kõik kokku tunneme kindlasti kindlasti vähemalt 1000 inimest, kes usuvad sama – aidake meil nendeni jõuda! Tänaseks on meil koos paberallkirjadega olemas ligi 400.
Kuidas seda teha saab?
1. Levitage petitsiooni oma liikmete, toetajate ning võrgustike seas, sest allkirju saab anda igaüks eraisikuna. Selgitava teksti, mis edasi saata, leiate kirja lõpust.
2. Ühinguga Korruptsioonivaba Eesti korraldame 6. detsembril Tartus liikmeklubi korruptsiooni ja selle vastu astumise teemadel. Tulge ise ja kutsuge kaasa need, kelle puhul teate, et nad otsivad veel küsimustele vastuseid. Selgitame heal meelel.
3. Kui teil on tulemas mõni suurem üritus või kokkusaamine (kas siis Ühisnädala raames, talvekool, üldkogu või miskit muud) saab sellelgi petitsioonile allkirju koguda. Kui soovite meid ise aidata, printige allkirjaleht välja ja korraldame selle meile jõudmise. Aga võime tulla ka kohapeale ise seda tegema ja selgitama.
Allkirju kogume kuni 12. detsembrini, aga saame ka tähtaega pikendada.
Suur aitäh kaasa mõtlemast ning petitsiooni toetamast.
Anna toetusallkiri katuseraha lõpetamiseks
Vabaühenduste liit algatas rahvaalgatusveebis allkirjade kogumise ettepanekule lõpetada ilma läbipaistva konkursita katuseraha jagamine Riigikogus. Täpsemalt pannakse ette kehtestada riigieelarve seadusega reegel, et regionaalseid investeeringutoetusi võib anda üksnes avaliku konkursi alusel. Selline piirang aitaks jõuda ühtsemate toetusreegliteni ka vabaühenduste rahastamisel, looks ühingutele võrdsemad tingimused toetuseks riigieelarvest ning pikemas plaanis tõstaks ka vabaühenduste usaldusväärsust. Kokkulepe tööks katuseraha kaotamiseks sündis 2015. aasta lõpus peetud vabaühenduste kärajatel.
Selleks, et Riigikogu liikmed ettepanekut arutaksid, on vaja algatusele koguda vähemalt 1000 allkirja. Kui ka sina leiad, et poliitikud ei tohiks suhtuda nende käsutuses olevasse riigi rahasse kui enda omasse, kasutada seda oma populaarsuse tõstmiseks ning ilma konkursita meelepäraste projektide toetamiseks, toeta vabaühenduste liidu algatust oma digiallkirjaga.
Täpsemalt saab katuserahast lugeda EMSLi veebilehelt.
OHMYGOSSIP — Ma olen nii palju lugenud oliiviõli maskist ja sellest, kuidas see nädalaga juuksed 3-10 cm pikemaks kasvatab. Kui välja jätta 5 minutit peaalaspidi olemist, tundub kõik lihtne ja teiste blogijate poolt kiidetud olevat. Ehk on kellegile abiks, kes oma juustega väga hädas on.
OHMYGOSSIP – Garderoobi korrastamine võib tunduda päris tüütu ja eriti kui sa oled nagu mina, kes emotsioonide ajel ostab erinevaid asju kokku ning siis kannab neid vaid ühe korra (või lausa mitu aastat hiljem avastab kapist siltidega asju teadmata isegi, et tal see olemas on). Võtsin ennast kätte ja tegin ühe suurpuhastuse ja võta ka sina omale see aeg ning vaata kriitilise pilguga üle oma garderoob, sest fakt on see, et sa kannad 80% ajast vaid 20% oma riietest!
Siin on minu nõuanded ja soovitused sulle, kuidas koristada ja organiseerida kõige efektiivsemalt.
Sorteeri riided kolme hunnikusse:
1. viska ja/või anna ära
2. müü ära
3. jäta alles
Tundub küll ahvatlev jätta igaks juhuks alles kõik vanad lemmikud, mida sa ei ole juba ammu kandnud, sest äkki sa siiski otsustad seda teha homme, AGA tee siiski süda külmaks ja pane asjad õigesse hunnikusse ning pea meeles, et uued asjad vajavad ju ka ruumi! Kui sa ei ole mõnda asja kandnud juba kaks aastat (või isegi pool aastat), siis on aeg sellest lahti öelda. See lihtsalt võtab ruumi su kapis ja kui sa pole seda seni kandnud, siis ei hakka sa seda ka tulevikus tegema, nii et pane see heaga õigesse hunnikusse. Muidugi kui sul on mõni imeline kleit, mida sa pole veel jõudnud kanda, sest see ootab seda õiget kohta ja aega, siis see jäta alles, aga kõik igapäevasem läheb.
Ma arvan, et ma pole ainuke, kes on ostnud eseme numbri või kaks väiksema, sest homsest hakkan trenni tegema ja siis see läheb selga ju?! Vale. Need riided ootavad siiamaani seda müstilist homset ja kui aus olla, siis need isegi ei meeldi mulle enam ja pole ka vaja, et nad tekitaksid halba enesetunnet, kuna nad lihtsalt ei lähe selga. Kui lõpuks võtadki need vajalikud 5 kilo alla, siis ongi see hea ettekääne enda premeerimiseks ja millegi ilusa ostmiseks.
Jäta alles asjad, mis moodustavad su garderoobi põhja st. klassikalised ja kõigega sobivad esemed. Kui sul on olemas hea ja tugev põhi (loe baasgarderoobist SIIT), siis saad väga lihtsalt nende riiete juurde erinevaid asju/stiile miksida.
Kui oled saanud riiete sorteerimisega ühele poole, on aeg organiseerimise jaoks. Jagage allesjäävad riided vastavalt aastaaegadele ja pange hetkel mitte vajaolevad riided pööningule/keldrisse või lihtsalt kastidesse hoiule. Pole vaja, et see valge suvine siidkleidike ripuks su kasuka kõrval kui sa seda nagunii see hooaeg ei kanna. See annab jällegi parema ülevaate, mis sul on ning lisaks on ka ruumi rohkem.
Jaga riided tüübi järgi ehk kõik särgid pane kokku ühte kohta, püksid teise jne. Jagage need omakorda veel värvi järgi, sest nii leiad kiiresti vajalikus toonis eseme.
Tee vajalikud pildid riietest, mis kavatsed internetis müüki panna või uuri millal toimub järgmine kirbukas, et seal need maha müüa. Samas võite leppida kokku sõbrannadega, et ka nemad teevad oma garderoobis suurpuhastuse ning siis saate teha ühe mõnusa õhtu, kus saad lahti enda vanadest riietest ning samas võid leida ka midagi “uut” sõbrannade asjade hulgas. Ühe mehe vana on teise mehe uus!
Kui otsustad riided annetada, siis võta ühendust mõne kohaliku heategevusorganisatsiooniga.
OHMYGOSSIP — Uskumatu, kui palju artikleid võib leida otsingumootorist, toksides sinna: “eestlane + alkohol”. Kahju on vaadata, kuidas Eesti elanik uputas mured alkoholi, kui millegi katastroofilisega järjekordselt hakkama saab.
OHMYGOSSIP – Mõnel inimesel on see Pariis, mõnel on see Saaremaa. Minu jaoks on see Marrakech. Juba oma esimesel reisil ütlesin ma, et tunnen, et olen siin enne elanud. Kodu. Nüüd maandume me siia viiendat korda, seda kahe aasta jooksul. Ootusärevus paneb kõhus keerama. Ootan hetkel, mil lennujaamast välja saan ja soe Marrakechi õhk mind jalust rabab. Täpselt nii on iga kord.
Paljud küsivad, et miks ma jälle ja jälle sinna tagasi lähen. Ausalt, ma ei tea. Aga miks Teie iga suvi Saaremaale lähete?
Ma ei otsi luksust. Ma tahan näha kuidas päriselt elatakse. Seda kõike näen ja saan tunda just siin.
Marrakech on linn, mis meeldib väga või kohe üldse mitte. Mäletan kui esimest korda sinna läksin, siis mu hea sõber laitis selle koha nii maha. Lugesin enne ka ühte artiklit, kus oli kirjas kui hirmus must ja kole see linn on. Pealetükkivad müüjad, räpased tänavad, imalad maroko mehed.
Kõige hirmsam oli esimest korda liiklus. Mul võttis 2 päeva aega,et toibuda sellest kaosest. Tänava ületamine oli täielikult eluga riskimine. Nüüd teeb see mulle muidugi nalja, sest pole see liiklus nii hull midagi, aga esimest korda ….
Kõik on teisiti kui esimest korda. Iga reis õpime me midagi juurde ja teame kuidas käituda või millal mida öelda. Igale “Hello”, “Where are you from”, “You are so beautiful” kõnetusele me enam ei reageeri nii nagu esimest korda. Tihti võtavad nad Sinu viisakust pisut teisiti kui see tegelikult on või meie harjunud oleme. Ma ei tea miks see nii on, aga päeval on kõik rahulikud. Keegi ei vaata ega kõneta Sind, sest oled blond. Nii kui päike läheb looja, siis muutub kõik. See sama mees, kes terve päev Sind tühja pilguga vaadanud on, on järsku Amori noolega tabatud ja ta ei suuda uskuda kui ilus ja hea ja suurepärane Sa oled. See ajab meid siiani naerma.
Lennujaamas ootab meid Yossef. Meie taksojuht. Pikk, kõhna ja üdini positiivne mees. Naeratus näol ja kohvitass käes tervitab ta meid äärmselt soojalt. Nii tore on teda näha. Taksot kasutame me vaid siis, kui tuleme või lähme lennujaama(see lihtsalt on meil nii väljakujunenud) ja kui vaja on minna kuskile kuhu me bussiga veel ei oska. Muidu sõidame me bussiga. Igakord aina rohkem. Liinid selged,siis on see imelihtne ja äärmiselt odav.
Gueliz´st Jemaa El Fna´sse taksoga keskmiselt 5 eur, bussiga 40 senti. Nii ehe ja päris.
Meie hotelliks on Diwane Spa hotel. Me oleme siin juba kolmandat korda. Algselt valisime me selle hotelli asukoha pärast. Gueliz.
Lisaks oli meile oluline, et oleks välibassein. Me tulime siia ju ikkagi ka päikest nautima. Tihti on nende hotellidega see jama, et on küll
bassein ja võimalus päikest võtta, aga kuna tegemist on linnaga, siis on kõikjal müürid ees ja päike paistab basseini äärde vaid tunnike.
Hotellis tervitavad meid juba tuttavad näod. Kummaline, et nad meid ikka ja alati mäletavad.
Nii meie päevad siin mööduvad. Päeval päikese käes, lõunauinak ja seiklema. Õhtu lõpetame me alati meie lemmik vesipiibu baaris. Alati!
Nii üllatav kui see ka pole, siis siiani ei olnud ma veel Hamammis käinud. Miks? Sest see hirmutas mind nii väga. Mulle ei meeldi massaaž. Ei, mitte ei meeldi vaid lausa jälestan seda. Ma ei kannata kui keegi võõras mu õlgu mudib või muu säärane. Mul tekivad külmavärinad ainuüksi selle peale mõtlemisest. Ja see kõik tundus mulle nii sama. Võõras peseb Su selga ja juukseid. Ma ei ole
eriline pirtsutaja, aga see lihtsalt ei meeldi mulle.
Ühel õhtul ütles mu sõbranna, et tee ükskordki midagi, millega iseennast ületad. Lähme hammami. Nii kiirelt ei ole ma kunagi ei öelnud kui siis. Algas moosimine. Keegi teine ei pea mind pesema, seal on nii hea jne.
Ja nii ma alla andsin. Lähme. Terve hommik võbistasin ma õlgu ja tundsin end kummaliselt. Aga ma lubasin. Lubadus on lubadus. Sõitsime meie sõbra Salahi juurde. Tema õde tuli meiega kaasa. Ämbrid, pesuvahendid ja rätikud kaasas läksime üle tänava asuvasse hammami. Esimeses ruumis vahetasime riided. Selga jäid vaid päevitusriiete püksid. Seal oli kaks ruumi. Meie läksime kõige tagumisse. Kõige kuumemasse. Kohe tehti meile selgeks, et kui halb hakkab, lähmeme me eesruumi. Istusime mattide peale ja jäime ootama. Tagumiku alune kiskus parajalt kuumaks. Seinad, põrandad kõik olid kuumad. Meie juurde tuli üks naine, valas ämbrid parajalt sooja vett täis ja hakkas pesema. Õnneks ei olnud mina esimene. Küsisin ja pärisin iga hetk, et kuidas on ja kas on valus. Vastu öeldi mulle vaid mõmisedes, et hea on. Järsku oli mu kõrval üks naine. Nustik käes ja silmad säravad. Ma ei pea seda muidugi nuustikuks vaid liivapaberiks, aga tema õnn ja rõõm mind näha paistis üpris kaugele. Ma küll ei tea mida ta mõtles, aga ma arvan, et see oli midagi sellist, et selle blondi musta eurooplase pesen ma nüüd puhtaks kui prillikivi. Ja seda ta tegi. Ta oli nii õnnelik. Naeratas ja pesi. Kui see kõik läbi sai, siis oli rammestus peal. Uni. Kas ma nautisin seda? Ei ütleks nii. Aga nii pehme ja sile olin ma viimati vist siis kui sündisin. Ja juuksed. Nagu kellegi teise omad. Koju sai muidugi ostetud see spetsiaalne juuste pesemiseks mõeldud kamm, liivapaber ja mögin, mis keha nii pehmeks teeb. Juukseid olen ma juba selle kammiga pesenud ja see toimib imeliselt. Minu kohutavalt äratöödeldud juuksed, mis olid enne kui traadid on nüüd pehmed ja siledad. Imeline.
Kuna me tunneme end Marrakechis juba üpris koduselt, siis otsustasime, et seekord võtame me hotellis vaid hommikusöögi. Ülejäänud aja sööme väljas. Meil on juba väljakujunenud lemmiksöögikohad. Me sööme seal, kus söövad kohalikud. Ei mingeid restorane ega turistikaid vaid päris ehedad toidukohad. Ütleme nii, et ära hinda raamatut kaane järgi vaid sisu järgi! Mõni koht näeb üpis hirmuäratav ja must välja, aga toit on lihtsalt imeline. Enam ei pane me tähele isegi seda, et salvrätikute asemel on tavaline paber käte pühkimiseks, et suppi süüakse ilma luikata või et mõni kassike su jalge ees süüa palub. Nii lihtsalt on.
Olen suur mereandide armastaja. Liha ei söö ma üldse, seda juba 1,5 aastat. Sealne toit on just täpselt mulle. Krevette ja kalmaare nii palju kui süüa jaksad. Tavaliselt tellime me ühe portsu kõike. Kalmaare, krevette, erinevaid kalasid. Enne toitu tuuakse lauale erinevaid eelroogasid – ube, oliive, läätsesid, baklazaani, tomatisalatit ja suured saiad. Põhimõtteliselt on kõht juba enam vähem täis kui jõuame mereandideni. Üks ports mix mereande maksab keskmiselt u.15 eur. Seda on kuskil 1-1,5kg. Seda jagub kolmele. Imeline, kas pole.
Tänavatel müüakse praegusel hooajal värskelt pressitud granaatõunamahla. Nii magusad ja head. Samuti meeldib meile väga banaani ja avokaado mahlad. Need on sellised smuutilised. Piimaga. Väga toitvad ja maitsvad. Ja loomulikult traditsioonilised tagine ja couscous. Ainuüksi toidu pärast tasub siia tulla.
Alati kui koju tagasi jõuan valdab mind nii palju emotsioone ja tundeid. Kõik on alati üdini head. Iga reis on nagu eneseleidmise reis. Muutun alati kuidagi paremaks ja rahulikumaks. Rahu on hinges. Me ei küsi teineteise käest, kas lähmeme tagasi, vaid millal me lähme. Kui igatsus ennem piinama ei hakka, siis aprillis lähme me tagasi. Ikka ja alati Marrakechi.
OHMYGOSSIP — Saigi see lõhnade nuusutamine mul lõpuks ometi läbi. Testisin teie jaoks vähemalt viitekümment lõhna! Pean olema aus ja ütlen, et see ei olnud just kõige lihtsam ettevõtmine. Lõhnadel on päris “head” hinnad, seega selle õige otsimine on alati raske, ehk suudan teid veidike aidata! Niisiis, siin on minu top 10!
OHMYGOSSIP – Hillar Kohv läheb Tartusse Sauga vallamajja. Sauga vallamajja minek oli mul üks paras seiklus, aga kandidatuur üksikkandidaadina kohalikele valimistele sai üles seatud. 25. augustil otsustasin minna Sauga vallamajja, et seal üles seada enda kandidatuur üksikkandidaadina kohalikel valimistel.
Esmalt sõitsin Torist 08.35 bussiga Pärnu ning uurisin bussijaama kassast Sauga bussi kohta teavet. Mulle öeldi, et Sauga buss väljus kell 9 ning järgmine sõidab alles mitme tunni pärast. Uurisin siis linnaliini bussi kohta ning öeldi, et number 11 liinibuss väljub Teatri peatusest kella 09.27 paiku. Kui nimetatud buss kohale tuli, küsisin, et kas ta sõidab Sauga kanti ning bussijuht ütles, et sõidab Lõoni. SAugani sõitvat buss umbes tunni aja pärast.
Seadsin siis sammud Tallinna maantee poole ning kuna Pagaritöökoja Leivakas töökas kollektiiv eesotsas bossi Ralf Ramotiga on mulle juba käesoleva aasta algusest tuttavad, siis uurisin bussi sõidugrafikut nende käest. Ralf Ramot võttis kätte oma nutitelefoni ning uuris Sauga busside sõidugraafikut, aga päris selgust ei saanud temagi ning Ralf Ramot tegi mulle ettepaneku, et sõidutab mind ise enda autoga Sauga vallamajja ära, aga umbes kella 11 paiku.
Vahepeal käisin Tallinna maanteel ringi ja leidsin juhuslikult ka busside sõidugraafiku üles ning sain teada, et Tallinna maantee peatusest väljub liin nr.11 Saugale kella 10.27 paiku.
Selle bussi peale läksingi ning tegemist oli sama bussijuhiga, kes tund aega ennem Lõoni sõitis ning ta küsis minult, et kas pole Saugale veel saanudki?
Ostsin siis bussijuhilt eurose pileti ning bussijuht ütles, et peale Sauga aleviku peatust järgmine peatus ongi see, kus tuleb maha minna, et Sauga vallamajja jõuda.
Kui buss oli seal peatuses, siis bussijuht tuli bussist maha ja näitas mulle eemal asuvat halli hoonet, mis olevat Sauga vallamaja.
Läksin sealt kohe üle haljasalade maanteedest üle ning peagi Sauga vallamajas olingi.Valimiskomisjon asub seal teisel korrusel ning mind võtsid seal vastu Tori vallasekretär Siiri Jõerand ja Sauga vallasekretär Anne Annus.
Kui vajalikud kaks paberit said täidetud ja allkirjastatud, siis uurisin, et kuidas saan sõita Sauga vallamajast Pärnu Tallinna maanteele tagasi?
Mõlemad vallasekretärid uurisid internetist busside väljumisaegu. Tori vallasekretär ei osanud bussiliikluse kohta midagi öelda, aga Sauga vallasekretär ikka midagi teadis. Uurimine kestis umbes kümme minutit ja siis tegi Sauga vallasekretär otsuse, et sõidutab mind bussipeatusse autoga. Nii saingi kenasti Pärnu Tallinna maanteele tagasi.
Kui oleks saanud seda asja ajada Tori vallamajas, siis jäänuks need seiklused ära.
Aga mis parata- valdade sunniviisiline liitmine paneb vägisi seiklema.
