OHMYGOSSIP — On hommik, olen otsustanud hüpata päevaks rongist maha ja teha iseenda päeva. Jalutuskäik koeraga ja hommikune kohvik – kõik see tavapärane. Keha on väsinud ja meel on väsinud, kuid sisimas tean, et kõik on hästi. Otsustan suunduda turule, et hankida värskeid vilju söögi tegemiseks. Jalutan ja jutustades läheb jutt joodikute peale. Mul tekib järsku palju, millest jälle kirjutada ja jagada.

OHMYGOSSIP – ”Ainult armastusest ei piisa“. Igaüks meist on öelnud, kuulnud või mõelnud lausest ”Ainult armastusest ei piisa“ – ja nii see kipubki olema. Seda teemat puudutades ei pea ma silmas ainult mehe ja naise vahelisi suhteid. Ma mõtlen selle üle laiemalt. Suhted sõpradega, sõbrannadega, vanematega, koduloomadega. Üheks toimivaks ja harmooniliseks inimsuhteks jääb armastusest väheks. Mida me peame sellesse retsepti lisama, et maitse tuleks vürtsikas ja hõrk…

Leppimine teiste vigadega

Ma tunnen, et ma olen viimasel ajal muutunud väga kriitiliseks inimeste suhtes. See pole miski, mille üle ma uhke oleksin. Ma leian inimestes totakaid vigu, mille tõttu ma ei oska ega taha nendega suhelda. Praegu mõtlen endamisi – nagu mul endal neid poleks ja kui palju veel. Kui sa ei suuda teiste vigade, lollide harjumuste või naljadega harjuda siis hiljem sa seda kindlasti ei tee. Seega pead aru saama kas lepid või ei. Teistes vigade nägemine võib tegelikult näidata, et sa ei taha ega julgegi kedagi endale lähedale lubada. Oled haiget saanud, emotsionaalselt pettunud ning kellegi vigadega leppimine tundub hiiglaslik samm.

Usaldus

Ma ei hakka siin pikalt peatuma, piirdun vaid ühe lausega. Kui seda pole, pole midagi! Minule on usaldus justkui ronimine kõrgeimasse mäetippu.

Mõistmine

Mõistmine on tegelikult elamiseks sama vajalik, kui toit või vesi. Kui me ei suuda mõista esmalt iseend ning selle järel teisi ei saa me kunagi rahu. Kui keegi otsustab teha asju nii nagu sina ei sooviks, teeb valikuid, mis sulle ei meeldi – tuleb mõista, ükskõik, kui võimatu see tundub. Kõigil on oma elu ja me keegi ei saa teist omada. Seega on hädavajalik mõista selliseid normaalseid asju – me kõik vajame oma aega, meil kõigil on veel sõpru ja sõbrannasid, me kõik tahame teha vahel oma asju.

Ma annan andeks…

Inimesele üks raskemaid asju on andeks andmine. See nõuab meilt meie ego allasurumist ning laiemalt asjadele vaatamist. Vaid väga tugevad inimesed suudavad andestada. Veidi nõrgemad jätavad asja hingesoppi ulpima ja hõõruvad endale või teisele seda päevast-päeva nina alla. See kasvatab hoopis vaenu ja viha – nagu maailmas seda vähe oleks. Andestamine on oluline ja vajalik, kuid mitte lõpmatuseni. Sa ei saa anda lõputult andeks midagi, millest inimene isegi ei taha õppida. Sa ei tohi andeks anda asju, mis on riivanud sinu väärtust ja põhimõtteid. Seega on võtmesõnaks- andestamise tarkus. Mida, kellele, kui palju ja mis koguses.

Tingimusteta armastus

Ja nüüd see kõige raskem… kellegi armastamine ja austamine kõigi tema plusside ja miinustega. See ongi ehe ja tõeline! Kindel võid olla – kui sa seda teha ei suuda ei ole asi õige. Kas olete tundnud, et mõne inimese puhul naudite tema lolle harjumusi, totakaid nalju või isegi tema vigu ja teise puhul ei suuda neid taluda isegi viis sekundit. Mõni on õige inimene sulle ja mõni ei ole. Mõne inimesega jõuate koju ja teisega alati hotelli – seletamatud seadused, mis ometigi toimivad.

Kindlasti ei piirdu see loetelu nende väheste märksõnadega. Ehk on igaühe jaoks enda märksõnad igas suhtes eraldi. Võibolla tuleb need märksõnad koos luua ja paika panna.

Elu on üks pidev kogemuste omandamine, vigade tegemine ning õppimine. Selle kõige kõrval on meil võimalik olla armastatud ja armastada, tuua maailma rohkem rahu ja positiivsust. Me kõik oleme oma väiksel moel maailmaparandajad – kas siis enda maailma, kellegi teise või koguni selle suure ruumi parandajad.

Jagagem armastust ja hoolivust kõigele, mis meid ümbritseb, kõik elutu ja elus. Õppigem hoolima igast võõrast tänaval ja lähedasest kodus.

OHMYGOSSIP – Ole A.U.S! Olen kergelt magamata pühapäeva hommikul, sest üritasin öösel telefoniotsas rippudes kuulata parimat sõbrannat ja kaasa aidata, aga lõpuks jäin võimetuks. Jalutan päikese käes tööle ja mõtlen sellele järjekordsele muinasjutu purunemisele.

See on uus ülemaailmne haigus — inimesed valetavad lähedastele silmagi pilgutamata.

”Kas petmisest ja valetamisest on saanud uus epiteemia, mis levib, kui kulutuli? Mis küll põhjustab inimeste vajaduse varjata, valetada või petta,“ küsin endalt järgnevatel hommikutel kohvitassi taga.

Mina veel viisin neid kokku, oma parima sõbranna ja tema nüüdseks eksmehe. Kõik arenes nagu ilusas läilas Saksa romantikafilmis, kiirelt ja hoogsalt – kokkukolimine ja ühise tuleviku loomine. Mehest sai artist ja sellega seoses teatas ta oma naisele ”Harju ära, sa oled nüüd artisti naine.“ Millega see naine oleks pidanud siis harjuma – sellega, et meest enam olemas ei ole ( okei, sellega saab veel hakkama ) või sellega, et mees kirjutab internetis oma fännidega, kui naine kohvitassi hommikul mehele toob. Kas naine peaks harjuma sellega, et mehel on lõputu tähelepanu vajadus või et talle meeldib anda katteta lubadusi? Kas naine peaks leppima, et nüüd peab ta jagama oma meest ka nende näotute fännidega? Ei, mitte ükski naine ei ole nii väärtusetu, et seda teha. Mida see naine siis peaks tegema, kui avastab, et mees petab. Tark naine jälgiks asja veidi aega ( tark ei torma ju ) ja tegutseks naiseliku kavatsusega. Aga me oleme inimesed, kes koosnevad emotsioonidest ja tunnetest ja neid me talitseda ei oska tihtipeale. Nii läks ka seekord. Kadus vestlus selle neiuga ja tülidekadalipp hakkas pihta. Ühel kaunil laupäeva õhtul läks asi teravaks ja jõudiski lõpuni. Mees otsustas, et teatab oma naisele, et tema ei olegi suhte inimene. Ta armastab teda, hoolib temast AGA ta ei taha suhet. Tal on lõputu tähelepanuvajadus ja ta armastab anda katteta lubadusi – palju õnne, see mees on küll õnnega koos. Jätkus teineteise p***e saatmine ja uste paugutamine – mees arvas, et naine võiks koguni kuskil mujal magada selle öö. Oh seda ülbust. Ise kraapis kokku alkoholi ja naine teadis, et see nädal ta enam oma meest arvatavasti ei kohta. Veel silmakirjalikum on see, et päevi tagasi veel mõeldi kuidas ühist tuleviku kujundada ja kuidas midagi luua. Nüüd on sellest sõjast järgi vaid riismed, mees on kadunud ja naine on südamevalus oma uues päevas. Vihkamise asemel igatseb naine oma mehe kaissu, et kõik oleks jälle korras ja maailmas eksisteeriks vaid nemad. Aga ma ei mõista teda hukka, olen minagi sadu kordi nii teinud.

Mu alateadvusesse kerkib jällegi küsimus – miks meie iseloomuomadustes on nii vähe ausust. Kas tõesti on vaid 1/3 meist võimelised olema suhtes? Kas ongi olemas grupp mehi, kes põevad haigust, mida iseloomustavad katteta lubadused ja tähelepanuvajadus. Harutan lahti siin seda lõngakera ja tõden, et tegelikult ei olegi oluline, kas meie kõrval elav inimene on meie jaoks sõber, abikaasa, armuke või eksmees – on oluline vaid hoida teineteist ja olla ausad. Olla nii ausad, et südames võib valus hakata. Ka ausus on teatud viisil valus, kuid valedega lõpp on valusam.

Otsustan, et naudin nii kaua vallalisust ja iseendale kohvi keetmist hommikuti kuni kohtan läbi ja lõhki ausust. Ma kõnnin suure kaarega mööda nendest muinasjuttudest, mis purunevad. Tegelikult need on lihtsad elureeglid- inimesed armuvad ja lahutavad, kuid miks see peab nii kole ja valurikas olema.

Ma soovin inimestele rohkem teadvustamist, kui hea kaaslane neil on ja mõistmist. Mõistmist just selles tähenduses, et üldjuhul jõuad sa pärast jooksuaega ikka tagasi oma kalli kaasa juurde koju – seega mujal ei ole rohi rohelisem. Kui ta ei ole roheline on ta küll pingevabam, lõbusam ja kergem – aga oma on kõige parem!

OHMYGOSSIP – Kas sa tahad aina enam ja enam? Sa pole rahul sellega, mis su elus toimub? Su suhe pole piisavalt hea? Sul pole piisavalt palju raha ja sa tahaksid olla mujal? See kõik on tühine selle kõrval, mis meil on!