OHMYGOSSIP – … Ja kui ma ühel päeval avastasin iseenda, oli see meeldiv kogemus. Ma sain aru, et ma olin teda otsinud igavik. Jõel, millel ulpisin tuli järsku vastu kallas ja ma puudutasin varbaga maad. Alguses oli kummaline tunne, uus olukord siiski. Ma olin üksi ja ma olin lahti lasknud vanast, aga mul oli pind jalge all ning võimalus oli edasi astuda. Ma tegingi seda! Ma sain hakkama ja nüüd jäädavalt!

Elu on pidevas muutumises ja meie võimuses pole seda muuta. Me ei saa seisatada päeva ja takistada ööd saabumast. Meie ainus võimalus on kas hüpata rongile ja sõita edasi, hüpata maha või võtta ette uusi vahepeatusi. On inimesi, kes arvatavasti on ostnud otsereisi ilma vahepeatuste ja ümberistumiseta. See metafoor võib siis olla seotud kas suhete, tööga, sinu enda või kogu eluga. Ja siis on inimesed, kes on võtnud pileti, mis sisaldab suurel hulgal ümberistumisi ja vahepeatusi. Vahet ei ole, millise suuna või vahepeatustega pileti sa ostnud oled – me kõik võime ära väsida ja läbi põleda.

Kas olete avastanud ennast seisundis, kus suhted ei õnnestu, töö ei edene, võlad aina kuhjuvad? Kas pehmetes sussides, kohvitass käes hommikul postkasti juurde minnes koogid välja vaid maksehäireid või maksmata arveid? Sind ei motiveeri enam tööle minek või õhtul koju tulek? Äkki on tegemist moodsa stressi või veel hullem depressiooniga. Või sa vajad lihtsalt ühte suurpuhastust.

Selle asemel, et end kokku lappida hakkad sa elu põletama – seda sõna otseses mõttes. Su aju on ülekoormatud ja sa ei oska hoolida isegi kõige olulisematest asjadest või inimestest. Ükskõik, tuim. Otsid ülesse kõik need vanad sõbrannad, pidu peo otsa – elu muutub üheks naudinguks. Ei reaalsus pole veel päriselt lahkunud, aga kindlasti seda hetkel sinu jaoks ei eksisteeri. Ainus, mis sa tead – sul on vaja jälle ennast terveks ravida.

Täiesti sihitu triivimine. Käiku pole sees, gaasi ei anna, aga seisma ka korraks ei saa jääda. Vool lihtsalt viib kaasa. Ja kuna midagi ei tea siis triividki sihitult. Päevast päeva. Lootes, et kusagilt hakkab paistma kallas. Lõpuks sa võid unustada selle, milline kallas välja nägi. Võid unustada, mis tunne on, kui pind on jalge all. Sa oled harjunud ulpima ja sihitult vooluga kaasa minema.

Kus on kõik see, mida ma siit nelja seina vahelt leidma peaks? Kas seda polegi? Või ma lihtsalt ei tunne seda ära? Ei oska enam vastu võtta? Kas ma olengi muutunud võimetuks puhta südamega armastama ja laskma ennast armastada? Kas ma ei oska tunda õnne ja armastust ilma hägustamata seda piiri armastuse ja vihkamise vahel? Kas nad ongi igaveseks segunenud moodustades keeva mulksuva mürgise massi? Hävitan ennast ja võibolla olengi mina see, kes kõike enda ümber hävitab? Äkki mina olengi süüdi? Katki tehtud ja võimetu iseennast parandama, võimetu laskma kellelgi teisel seda teha. Vang iseenda sees. Sellised asjad elavad mu ühe lähedase inimese sees. Minus tekib vajadus teada saada, kas keegi tunneb veel niimodi. Kas tõesti keegi veel on võimeline nii jubedaid tundeid tundma?

Tegelikult ei ole kõik nii tume nagu mõnele sellest jutust võib mulje jääda. Kui midagi lõpeb algab kindlasti midagi uuesti. Ja see vahepealne seisund vana ja uue vahel on selline kriipiv, piinav. Samas on see mõnus, sest sa tead, et selle raskuse juures sul on võimalik teha vajalikud korrektuurid ja alustada täiesti otsast kuskilt mujalt. Sul on uus võimalus valida inimesed oma ellu. Sa rokid natukene eluga koos ja siis saad aru, et homme hommikul algab minu uus elu koos positiivsuse ja kõige paremaga, mis mu ellu saab kuuluda. Ah kuidas ma juba ihkan seda vabanemist ja uut homset!

Suvi koputab uksele vihma ja halluse kiuste. Juba on seelikud lühikesed ja peas vuhab vaid suvetuul! Iga päev ärgates on uus võimalus, uus elu ja uus päike!