OHMYGOSSIP — On hommik, olen otsustanud hüpata päevaks rongist maha ja teha iseenda päeva. Jalutuskäik koeraga ja hommikune kohvik – kõik see tavapärane. Keha on väsinud ja meel on väsinud, kuid sisimas tean, et kõik on hästi. Otsustan suunduda turule, et hankida värskeid vilju söögi tegemiseks. Jalutan ja jutustades läheb jutt joodikute peale. Mul tekib järsku palju, millest jälle kirjutada ja jagada.
Meie sees on halb ja hea hunt, keda sa rohkem toidad?
Potsatan teiseks hommikukohviks enne turule jõudmist kohvikus. Istun ning vaatan enda ümber, järsku peatub kogu maailma aeg, ma märkan kummalisi asju ja minu mõtted hakkavad voolima täiesti uut kuju. Kõik, mida mõtlen jõuab tagasi hundi juttu juurde. Teate neid hetki, kus keegi teeb teile nii väga haiget, et tahaks hambaid krigistada. Või kohtate eriti nõmedat klienditeenindajat, ülemus istub pähe ja mees ajab kodus närvi. Tänaval haisev pomps ajab öökima ja mõtled vaid sellest, kuidas ta oma eluga toime ei tule. Just selline mõte sünnitab sinus kõike, mis pole sinusse loodud sündima. Teate, et me kõik sündisime siia maailma kunagi täiesti süütuna nagu inglid! Meil polnud aimugi, mis saama hakkab, kui arsti kätel lamasime. Kasvades me tahtsime teha vaid keelatut ning jonnida. Me hakkasime saama aimu maailmast, meis hakkasid kujunema suhtumine ellu ja inimestesse. Me hakkasime tajuma seisukohti ja eluvaateid. Sõltudes oma vanematest kasvasime kas meeldivas või ebameeldivas keskkonnas. Saime vähem või rohkem traumasid. Kõigil meil muide pole ideaalset peremudelit. Jah ja teate, me kõik oleme tegelikult sisimas head ja lapsed.
Mingis vanuses hakati meis kasvatama sotsiaalset küpsust — sa pead minema tööle, enne lõpeta kool ära ja seal vahepeal veel saa hakkama ülikooliga ning hakka targaks. Palun leia enda kõrvale ideaalne kaaslane ja osta kodu. Meil ei lastud enam olla lapsed. Eino mingis vanuses peame seda kõik tegema, kuid millal? Meil ei lastud jääda sisimas lasteks ja süütuteks ingliteks, kes olime sündides.
Isegi kurjategijad on tegelikult sisimas head — lihtsalt elu ja traumad on neid selliseks teinud. Me peaksime hoopis kõigile narkaritele, kurjategijatele, joodikutele kaasa tundma. Me kõik otsime, soovime ja tahame olla armastatud ja armastada — usun, et see on inimkonna suurim puudus. Teineteisele abi pakkumise puudus ja vähene abi küsimine. Ja just see suhtumine peaks meis olema alati, kui vaatame mõnda elu hammasrataste vahele jäänud inimest. Ka meie võiks tema asemel olla, aga meil on võibolla natukene rohkem vedanud, kui temal.
Ja nüüd, kui ma turule jõuan teate mis juhtub — kõik need tädikesed kartuliletis või lillepottide taga on nii kurjad, et jube hakkab. Ma naeratan, teen sõbraliku juttu, miski ei aita. Minus kerkib jälle küsimus — mis päästab inimkonna, kuidas me jõuame suurema armastuse ja harmoonia poole.
Proovige vahel seda taktikat, et kellegi peale närvi minnes, ärritudes või vihastades näete tema sees head inimest. See on lihtne ning tekitab ka teis endas parema tunde. Ja kui päev hakkas lõpule jõudma kirjutasin paberile järgneva:
”Ükskõik, mis toimub su elus — kõik on hästi. Iga kaotus on millegi võit. Iga raskus on hiljem kergus. Kõikidest sulguvatest saavad hiljem uued avatud uksed. Armastada saab teist, kuid ennast peab armastama. Ennast tuleb lubada kellelegi, kes soovib tulla su hinge, et hingele pai teha. Me kõik oleme maailmas, et teineteist aidata, hoida ja armastada. Maailm hoolitseb minu, sinu ja meie eest.“
Ning asetasin selle oma külmkapile. Tee sinagi midagi enda ja maailma heaks, juba täna!
Armastust, palju armastust!