Lastetud rohkem rahul?
Inimese kui liigi seisukohast on meist enamikku mingil hetkel tabav paljunemissoov igati mõistetav, üksikisiku seisukohast on aga tegu suurema müsteeriumiga, kui arvata võiks. Tänavu juulis ilmus New York Magazine’is rohkesti kommentaare ja vastukaja leidnud artikkel, mis tõi välja, et kuigi inimesed eeldavad, et laste olemasolu on rahuloluks vajalik, näitab hulk akadeemilisi uurimusi, et lapsevanemad ei ole oma lastetutest kaaslastest õnnelikumad. Hoopis vastupidi.

Enim tsiteeritud andmed pärinevad Nobeli laureaadi Daniel Kahnemani 2004. aasta uurimusest, kus ta leidis, et 19 tegevusest platseerus laste eest hoolitsemine emade seas nauditavuselt auväärsele 16. kohale. Isegi majapidamistööd olid eespool.

Samuti näitavad paarisuhtealased uurimused, et laste saamine vähendab ühemõtteliselt rahulolu abielusuhetes. Peale selle väidavad mitmed uuringud, et emad on vähem õnnelikud kui isad ja üksikvanemad on kõige vähem õnnelikud. Et beebid ja väikelapsed mõjuvad õnnele kõige rängemalt ning et iga lisanduv laps “toob vähem tagasi”.

Kõlab õõvastavalt, kas pole? Millega siis seletada inimeste jätkuvat sigimissoovi ning asjaolu, et enamik vanemaid vaidleks ülalmainitud uurijate väidetele tulihingeliselt vastu? Kus peitub konks?

Ajad on muutunud
Kui paar põlvkonda tagasi ei olnud küsimus, kas ja millal lapsi saada, teema, millele ülemäära aega oleks kulutatud, siis nüüd otsustab üha enam inimesi laste sündi edasi lükata ja paljunemine on hoolikalt läbi kaalutud.

Esiteks tähendab see, et lapse saamisele on sageli eelnenud mitmekesine eraelu ja värvikas karjäär. Seega inimene teab, millest ta lapse saamisega loobub, ja tal on, millest puudust tunda. Teiseks mõeldakse sageli: “Pean veel pisut pingutama, saavutama selle ja selle ning siis saan lapse.” See tähendab, et last nähakse mõnes mõttes autasuna raske töö eest. Kui aga karjuv, kakav ja raske töö mõistet täielikult ümberdefineeriv pamp käes, tekib üsna suur kontrast eeldatu ja tegeliku vahele.

Samuti võtavad pikemat aega professionaalses elus osalenud inimesed lastekasvatamisse kaasa teist laadi mõttemustrid kui otse vanematekodust sünnituspalatisse sattunud. Tööelus osalenud on veendunud, et asju, kaasa arvatud lapsekasvatust, on võimalik teha õigesti või valesti, ning neid ümbritseb turumajanduslik ühiskond, mis seda veendumust vaid süvendab.

Mis on üldse õnn?
Viimaks võib tekkinud dilemmat selgitada erinevus selle vahel, mida peetakse õnne või õnnelikkuse all silmas uuringutes ja mida õnnelikkus vanematele tegelikult tähendab.

Lapsed kingivad võrreldamatu rõõmu momente, kuid nad pakuvad ka hingematva frustratsiooni, väsimuse, tüdimuse, ärevuse ja mure hetki. Seega, kui me räägime hetkemeeleolust, on selge, et lapsed muudavad meie elu stressirikkamaks. Kui me kõneleme aga üleüldisest rahulolust oma eluga, moraalsest heaolutundest, tundub lugu olevat teisiti.

Harvardi psühholoog Daniel Gilbert on öelnud, et kui me peatume, et mõelda, mida lapsed meile tähendavad, on selge, et nad tekitavad meis heaolutunde. Probleem peitub selles, et 95% ajast mõtleme sellest, kuidas nendega õigeks ajaks klaveritundi jõuda või neile enne laagrit parajad tennised osta.

Pragmaatilisest seisukohast lähtuvalt peaks inimene lastesaamist otsustades justkui kaaluma, kumba laadi rahulolu ta elus rohkem vajab, hetkelist või harvaesinevat.

Uuringutes, kus on lastega ja lastetutelt inimestelt küsitud, mida nad tagasi vaadates oma elus kahetsevad, ei ole vanemad välja toonud, et nad lastesaamist kahetseks. Küll aga on lastetud kahetsenud otsust jääda vaid kahekesi. See vist ongi põhjus, miks on oluline vahet teha oma laste armastamisel ja vanemaks olemise armastamisel. Ja ei ole patt sellest ka kõva häälega rääkida. Teadlased teavad seda juba ammu.

 
VANEMLUS NÕUAB OHVREID
Lapsevanemaks olemise kogemus on viimase poole sajandi jooksul muutunud.
• Enne linnastumise võidukäiku olid lapsed peamiselt majanduslikuks lisaväärtuseks. Nad töötasid vanematega kõrvuti kodupõllul või aitasid poodi pidada. Mida jõukamaks sai inimkond, seda enam hakati lapsepõlve nägema privilegeeritud ajajärguna ja lastest on rohkem kulu kui tulu.
• Kui ülikooliharidus kujunes elus edasijõudmise sümboliks, muutusid lapsed millekski, mida arendada, kujundada ja stimuleerida ehk siis aeganõudvaks projektiks. Aega on aga teadagi liiga vähe ja vanemlus nõuab loobumisi ja ohvreid.
• Lisaks vaevab vanemaid süütunne. Sotsioloogid on tõestanud, et ehkki võrreldes näiteks 1975. aastaga tegelevad vanemad järeltulijatega märksa rohkem (hoolimata asjaolust, et mõlemad käivad täiskohaga tööl), tunneb 85% neist ikkagi, et ei veeda oma lapsega piisavalt aega!

Autor: Katrin Oja; ajakiri Pere ja Kodu