Riigikogu ja Keskerakonna fraktsiooni liige Evelyn Sepp (38) on nagu Hunt Kriimsilm, kellel on 9 ametit – ta on Riigikogu põhiseaduskomisjoni aseesimees, kuulub Euroopa Liidu asjade komisjoni, lisaks on Evelyn Tallinna linnavalitsuse kuritegevuse komisjoni liige ning Eesti Võitlusspordi Ühenduse ja Eesti Ujumisliidu president. Kõige selle kõrvalt on Evelyn Sepp aega leidnud ka osaleda saadetes „Tantsud tähtedega“(aastal 2008) ning „Laulud tähtedega“ (aastal 2010).

Et hiljuti tähistas Eesti Ujumine on 100 juubelit ning peagi on Evelyn Sepp olnud Eesti Ujumisliidu president juba 2 aastat, otsustas gossip.ee uurida Evelynilt kuidas läheb Eesti Ujumisel ning milliseid muudatusi on Evelyn Sepp läbi viinud Eesti Ujumisliidus.

Kuidas jäite rahule Budapestis toimunud EM´i tulemustega, kas võite selle ürituse mõne sõnaga kokku võtta?
Elu nagu sebra. Oli helgeid ja vähem helgeid momente. Oli põrumist ja tõesti tunnustamisväärseid eneseületamisi. Meie paremik on astumas pikaraja tiitlivõistluste finaalidesse ja see on oluline kvaliteedihüpe edasi. Ka nooremad näevad kuhu võib julgeks sihte seada, mis on normaalne ja peamine – kättesaadav. Ujumine on ehk üks suurima konkurentsiga alasid, seega ei ole medalite lugemine küll ainuke edukriteerium. Kokku paneks hinde 4.

Hiljuti tähistas Eesti ujumine oma 100. juubelit ning selle auks korraldasite Tartus ujumispäeva. Kust tuli mõte selline üritus korraldada ning mis oli selle ürituse eesmärk? Kuidas jäite üritusega rahule?
Tartu ujumispäev oli üks juubeliaasta üritustest. Pidulik aastapäevagaala ise seisab ees alles 18.septembril Tallinna Laululava ruumes, kuhu on oodatud kõik ujumisega sõprust pidanud või pidavad inimesed. Aga tõsi on see, et Tartu Aura on hetkel parim 50-meetrise basseiniga treeningkeskus Eestis, ehkki ka seal on murekohti kuhjaga. Lõuna-Eesti tunnustuseks ütlen, et Tartust on sirgumas ka mitmed noored koondislased, Tartus tehakse ujumisspordi edendamiseks väga korralikku tööd. Tartus on ujumisteadlikud linnajuhid ning just Tartus asub ka Eesti Spordimuuseum. Nii et põhjust üheskoos kõigi suviste tiitlivõistluste osalistega ujumist propageerida ja seni tehtut tunnustada ja väärtustada, oli küllaga.

Pealegi pole meil nii palju kui tahaks võimalik kokku tuua kõiki tegevujujate põlvkondi, sest osa tippe treenib ju välismaal, kus neil on õnnestunud oma ülikooliõpingud ja maailmatasemel treeningtingimused ühitada. Nii et nautisime ise ja küllap nautisid ka teised seda päeva.

Tean, et olete lõpetanud Tallinna Spordikolledži ujujana, kuid milline on teie suhe ujumisega praegu?
Suhe on soe, aga võiks olla veelgi soojem. Vast kord nädalas või vahel harvemgi. Aga basseiniäärde satun ma ju väga tihti, hoian end ikka kursis sellega, mis meil toimub. Ja loomulikult olen kohal ka kõigil tähtsamatel Eesti-sisestel võistlustel, rahvusvahelistest tiitlivõistlustest rääkimata.

Peagi olete olnud Eesti Ujumisliidu president juba 2 aastat, milliseid muudatusi olete selle aja jooksul Eesti Ujumisliidus läbi viinud, kas olete tähendanud mingeid olulisi edasiminekuid?
Nagu ujumine ise on tegelikult küllalt raske ja töömahukas spordiala, on ta eelkõige tiimisport. Nii on ka Eesti ujumiselus muudatuste tegemine tiimitöö. Juhatus ei saa esimeses vagunis kuhugi põrutada, kui rong omaette mujale suunduks.

Viimase aasta-paari vast suurim muutus on seisnenud selles, et tasapisi hakkab organisatsioon toimima, kui üks meeskond. Tagasi on tulnud eneseusk ja uhkus oma asja ajamisest. See on ka esimene eeldus, et ujumisest, kui viimasel kümnendil pisut nishialaks nihkunud sportmisviisist, saaks taas harrastatavuselt uhke nr 1 spordiala Eestis.

Rohkem ma suuri sõnu ei tee, sest ees on väga-väga palju ühist, aega ja järjekindlust vajavat pingutamist, et see kõik hakkaks ka sportlikus mõttes vilju kandma.

Vahest võib eduks lugeda aga ka seda, et paljud Eesti inimesed on endale teadvustanud, kui tähtis on ujumisoskus ja seda mitte ainult lastele vaid ka täiskasvanutele sõltumata east ja füüsilisest vormist. Järelikult oleme suutnud ikkagi inimesed rohkem ujumise, enda elu ja selle kvaliteedi üle mõtlema panna.

Hiljuti avanes Teil uus ujumisvaldkonda käsitlev veebikeskond, rääkige palun pisut lähemalt, mis veebilehega on tegu ning mis funktsiooni see täidab?
Leidsime, et teadmist, mis aitaks inimestel üle saada vee hirmust või üldse teadvustada seda, mida saab ja tuleb teha, et parandada enda ja oma väikeste pereliikmete ujumise algoskusi, ei ole nii palju liikvel, kui peaks. Sageli on see ka liiga kallis. Ja nii see mõte tekkiski koostöös Tallinna Ülikooli ja turvaettevõttega G4S, et paneme püsti ühe veebikeskkonna, kus vaatamiseks paar väga asjalikku õppefilmi. Loodame, et organisatsioone, kes seda levitada aitavad, leidub rohkelt. Kõnealust veebilehte näed SIIT

Paraku näitas ka sellesuvine uppumiste statistika veel kätte ühe tõsiasja, et kehalise kasvatuse õppeprogrammides on ammu aeg teha ujumisest üks põhiaine, mitte mingi poolvabatahtlik ripats koos tantsimise vmt liikumisega. Samuti seada ujumisoskuse toetamine ja ka ujulate kättesaadavaks tegemine riiklikuks prioriteediks. Tänaseks on paari suvekuuga uppunud juba pea 2 korda rohkem inimesi kui, terve aasta jooksul liikluses hukkunuid. Järelikult ikkagi saab riikliku kavakindla tegevusega edu saavutada, kui seda vähegi tahetakse. Seni pole lihtsalt nii väga tahetud. Ja riiklikke õigustusi tegevusetuse jätkamiseks a la, et need inimesed olid suures osas ise purjus, seega süüdi, ei kõlba küll kuskile.

Kuidas hindate üldist olukorda Eesti ujumises? Kas ujumise vastu tuntakse piisvalt huvi, on meil piisavalt võimalusi professionaalsel tasemel treenimiseks jne?
Eesti ujumissport on vägagi elus ja elujõuline, kui vaid seda metsa ees ei oleks. Tõsisemalt rääkides on muidugi seis nutune. Ujumisvõimalusi on vähe, ujulapilet maksab liiga palju, rääkimata treenimiseks kättesaadavast veeajast ja selleks minimaalselt vajalikust rahast, treenerkond on kiiresti vananenud, kohustusliku ujumise suhtes on riiklikus plaanis ilmutatud erakordset ja täiesti asjakohatut enesega rahulolu. Ujumisoskuse ja võimaluste parandamiseks puudub igasugune riiklik arusaam ja soov seda oskust kui eluõpetuse osa senisest enam prioritiseerida.

Valitsuse poolt ülejala heaks kiidetud õppekava kohaselt on ujumine midagi sellist poolvabatahtlikku, selle asemel, et olla üks oluline põhiaine, mis läbib õppeprogrammi kõigis haridusastmetes.

Rääkida 25 m ujumisest, kui ujumisoskuse näitajast on ikka äärmiselt tobe. See on sama, mis lugeda iga tähti tundev inimene kirjaoskajaks …
Kui rääkida aga sportlikust ujumisest, siis viimased aastad on praktikas tõestanud kahe valiku õigsust – neil, kel võimalik, tasub oma sportlatstee jätkamisel teha vahepeatus mõnes k
orralikus USA ülikoolis, kus treenimistingimused ja sisemini konkurents on väga arendavad. Sellest kadalipust läbi käinud ujujad on täna just need, kes pääsevad järjekindlalt tiitlivõistluste poolfinaalidesse või nüüd juba ka finaalidesse. Nii mõnigi neist oleks siin treenides oma sportlastee juba ammu lõpetanud.

Isegi, kui siinsete treeningtingimuste parandamiseks oleks raha piisavalt, ei kompenseeriks see Eesti väiksust ja vähest sisekonkurentsi. Ilma nendeta on aga raske ujumismaailma konkurentsis püsida.

Teine asi veel – ükski sportlane pole treeneri ainuomand ja nii tuleb otsida ja leida just sportlase jaoks parim võimalus oma oskuste arendamiseks võimalikult tugevas treeningrühmas.. Kui see on võimalik, siis Eestis mõnes ühistreeningute grupis on see juba pool võitu. Teine pool tuleb kompenseerida ise väga suuremahulise töö tegemisega.

Ujumine, ehkki sellest ollakse harjunud mõtlema kui individuaalspordist, on suur tiimiala. Ujumises tuleb küllalt noorest peast teha ära suur töö, et hiljem oleks vundamenti, millele säravaid müüre laduda. Aidake meie noortel siis saada professionaaliks – olgu see siis treenimises, taastumises, söömises, puhkamises ja vaimu värskes hoidmises. Alaliidu presidendina oleksin ma rõõmus, kui igal laste, rääkimata Eesti Meistrivõistlustest, oleks tribüünid kaasaelajaid pilgeni täis. Tänaseid toimetusi ei tohi homse varna visata, nii et täna tuleb teha juba samme, mis on suunatud 2020 aasta Olümpiamängudeks ja õnneks tuleb ujumise juurde üha uusi särasilmseid lapsi.

Olete väga tegus naisterahvas ning kõigi oma tegemiste juures alati kaunis ja särav. Kust ammutate energiat ning kuidas väldite stressi ja läbipõlemist?
Mõni asi on nii triviaalne, et see võib tunduda uskumatu: positiivse mõtlemise ja ellusuhtumisega hoiad ka raskel hetkel asjad ikkagi ree peal ja mis veel – sinu ümber kogunevad samuti positiivsed inimesed. Hea kogub enda ümber head, halb halba energiat. Olen endale alati sisendanud, e asju, mida teha ei saa, pole olemas. On vaid inimesed, kes otsivad põhjendusi asjade-olukordade mittemuutmiseks.
Aga eks oma õppetunnid olen ka mina kätte saanud ja loodan, et mõndagi neist õppinud

Ka väikese muudatuse nimel peab iga päev midagi reaalselt tegema. Niisama ei muutu siin elus mitte midagi..