OHMYGOSSIP – Mu süda tilgub sõna otseses mõttes verd. Ma olen siin Itaalias elanud 14 aastat ja ei oleks eales uskunud, et midagi sellist üle pean elama. Tunnen ennast mingis mõttes süüdi, samas… kes oleks osanud arvata, et olukord siin nii kohutavaks kisub? Küsite miks? Elasin esimene nädal kui see kõik siin lõhkes nagu teie. Olin arvamusel, et see kõik on poliitiline pomm, tavaline viirus. Veel arvasin, et see kõik on välja mõeldud, et loodusele paus anda… ajuvaba, eks? Käisin mereääres, poodides shoppamas, käisin Euroopa suurimal KARNEVALIL, mind ei häirinud üldse see mis toimus Hiinas.
Oleks ma teadnud, et mõned nädalad hiljem terve Itaalia karantiini pannakse, oleks juba varem kodus istunud. Oleks kuulanud rohkem seda, mida Hiinas üteldi. Oleks ma teadnud, seda mida nüüd tean, oleksin ennast ise automaatselt koju kinni pannud. Iga hetk kui haigus minule või minu lähedastele lähemale hakkas jõudma, hakkasin endale küsimusi esitama. Kas ma jäin ka koroonasse? Ja mis siis saab kui mu tervis sellele vastu ei pea? Ma olen eelnevalt väga haige olnud, kas mu kopsud peavad sellele vastu? Ja mu tütar? Kas ma nakatasin teda? Eile käis ta oma tädi juures… Issand kui ta nüüd haigeks jäi, ta päris vana ka juba, astma haige … kui surema peaks, kas see oleks siis kõik minu süü?
Mõelge nüüd korraks kuidas teie igapäevane elu välja näeb. Käite ja tuuseldate ringi, vaatamata sellele, et koolid kinni. See ei ole puhkus, istuge kodus, sest see on teie võimalus teiste inimeste elusid päästa. Mõtle nüüd sellele, et täna said endale viiruse külge. Peite aeg on umbes 14 päeva. Nende 14 päeva jooksul käid vanaema juures söömas, oma peika või pruudi vanemate juures, kallistad oma ema. Jood samast pudelist millest joovad su sõbrad, nemad omakorda viivad viiruse oma vanematele (jne…). 2 nädalat hiljem keegi nendest inimstest, keda nende 2 nädala jooksul nägid, haigestub ja ta viiakse kiirkorras haiglasse intensiivravi osakonda ja et ta hingata saaks, on tal masinate abi vaja. Kahjuks ta ei ela seda kõike üle ja ta pannakse automaatselt kirstu, sa ei näe teda enam kunagi, sa ei saa temaga hüvasti jätta, ainus mida teha saad, on tunda ennast süüdi, sest ehk see kõik oli sinu “süü”. Sa arvasid, et olid terve. Sa arvasid, et sul ei olnud mitte midagi viga. Sa ehk ei tundud seda valu kopsudes, mida tundis see, kes su elust igavesti lahkus. Sa ei tundud, et sul oli palavik, sest sa oled noor ja sul oli suva… aga nüüd on su üks pereliige või lähedane surnud, sest sa ei kuulanud, mida soovitati teha.
See kõik mida ma SULLE just kirjeldasin, on see mis siin Itaalias toimub, see kõik ootab ka teid ees, mitte nii suurte numbritega loomulikult, sest meid siin on ikka korduvalt rohkem, kuid vahet ei ole millised on numbrid, oluline on see, et mitte ükski eestlane, Sinu pereliige, ei sureks sinu hoolimatuse tõttu!
Vähemalt 99% surnutest on surnud ühiüksi. Viimased palved ja tervitused saadavad edasi vaid arstid, ainsad inimesed, kes olid korduvalt patsiendi kõrval. Mitte ükski pereliige ei näe koroonaviirussesse surnut. Viimane inimene kes teda näeb, on see, kes kirstu kinni paneb. Hetkel kui kirjutan, kuulan oma noormeest, kes peab iga päev surnute pereliikmeid rahustama, ta on sõna oteses mõttes nõutu. Näen kui väsinud ta on… Näen, kuidas see ta elu muutnud on. Kõik mida ta teha saab, on olla toeks neile, kes veel elus. Kuna 80% pereliikmetest on karantiinis, ei saa nad isegi surnuaeda. Mu kaasa garanteerib kõige ilusamad lilled, et need isiklikult hauale viia. Peale selle ei saa ta enam mitte midagi teha. Tema käed on kinni seotud. Ei eksisteeri kaunist ärasaatmist, eksisteerivad vaid pereliikmed, kes esitavad sadu küsimusi, millele peab tema vastama ja mitte riik. Olen temaga koos päris pikka aega tööl kaasas käinud, aitasin tal sunuid riidesse panna, meikisin neid, panin korda juukseid… tegin seda kõike kuni ei näinud esimesi koroona juhtumeid. Loomulikult jätsin asja pooleli, sest oht oli suur, kuid lõpliku otsuse tegin siis kui nägin kui kohutavalt kurb on koroonasse srunud inimese viimne tee. Olen näinud pereliikmeid 5 meetri kaugusel valust karjumas, sest nad ei tohi isegi kirstu sisse vaadata. Olen näinud lapsi ja lapselapsi, keda pidi kinni hoidma , et nad kirstu kallistama ei jookseks.
Seda kõike kirjutades kirjeldada on raske, enne kui seda oma nahal üle ei ela, ei saa keegi aru. Soovin , et Eesti ärkaks enne kui asjad nii kaugele lähevad nagu siin. Soovin, et TE kõik võtaksite vähemalt nädalakese/kaks enda jaoks. Teiste riikide kogemus on näidanud, et sellest hoidumiseks on vajalik täielik karantiin. Õnneks avastas Eesti viiruse leviku varasemas staadiumis, seega kui nüüd ilusti sõna kuulata, hoidute te sellest kõigest, mis mujal maailams on toimumas.
Hoiduge gruppides liikumisest, eelistage pisikesi poode suurtele kaubanduskekustele. Koerad viige pissile kodu lähedale, mitte 3 kilomeetrisele jalutuskäigule. Tean, et eestlane on looduse rahvas, aga hoiduge ka ringist rabas, vaatasin pilte sotsiaalmeedias ja seal on totaalne masskogunemine viimasel ajal. Isiklikult eelistaksin minna ära maakoju ja kui võimalik, töötaksin arvutiga sealt, kuni asjad maha ei rahune. Oluline on järgida hügieenireegleid (kätepesu, kaitstud köhimist, aevastamist ja nuuskamist, lähikontakti inimestega) ja haiguse korral püsige kindlasti kodus. Tahaks veel ära mainida, et siiani ei ole veel kuskilt kuulnud et see viirus vetsu saadaks, seega vetsupaberit varuge nädalaks, mitte kaheks kuuks. Isiklikult ei ole siiani asju kokku ostma hakanud ja elan karantiinis juba üle 2 nädala, siin vähemalt poodi veel lastakse. Seega usun, et midagi mõeldakse välja ka seal.
Olen siin viimaste nädalatega nii palju inimesi kaotanud kellest hoolisin ja mõte et see kõik liigub edasi sinna, tekitab rahutust ja masendust. Soovin oma kodumaale vaid KÕIKE HEAD.
HOIA END JA OMA LÄHEDASI!
Peatse kohtumiseni.
Loe ka:
Kristiina Kalbergi blogi: Koroona on karmim kui tavaline gripp – Itaalias on kirikud ja surnukuurid kirste täis, kuhugi ei ole enam surnuid panna + MASENDAVAD KAADRID :(
OHMYGOSSIP – Kuigi lootust on, et Eesti sellist õudust üle ei pea elama, kardan ma ka teie pärast kallid kaasmaalased. Olen mures, sest see mis toimib siin, on hirmuäratav ja seda ei sooviks mitte ühelegi teisele maale. Tahan teiega jagada seda mis siin toimub, sest ehk suudate ka teie rohkem kodus püsida!
Kristiina Kalbergi blogi: Mis on siin saapamaal muutunud? ÜKS SÕNA: KOROONAVIIRUS!
OHMYGOSSIP – Hei armsad eestlased! Minu viimasest kirjast teile on möödas liiga kaua aega! Mis on siin saapamaal muutunud? ÜKS SÕNA: KOROONAVIIRUS! Proovin teile mõne lihtsa lausega ära seletada, millised on REEGLID HETKEL ITAALIAS.