Väikese lapse vanemana on tähtis mõelda selle peale, kuidas ennast väljendada, rõõmustada selle üle, mida beebi on õppinud ja pole tarvis kõigele hinnangut anda.

Juba üheaastaselt teeb laps vahet ema, isa ja võõraste inimeste emotsionaalsetel väljendusviisidel. Seejärel kasutab laps neid eneseväljendusviise omaenda käitumise kujundamisel. Sellisele järeldusele tuli psühholoog Clara Schmitow oma värskes uurimustöös Uppsala Ülikoolis, vahendab TT. Selleks kasutas ta arvutit, mis mõõtis silmaliigutusi ja pupillide muutumist. Muuhulgas oli näha, et imik reageerib erinevalt sellele vanemale, kes ei ole lapsepuhkusel ja tema pupillid lähevad siis suuremaks.

Ämmaemand Britta Wernolf kirjutab Aftonbladetis, et pole õige hakata oma last teiste lastega võrdlema. “Igaüks areneb omas taktis ja iga beebi on unikaalne. Paljud vanemad kaotavad ajataju. Nad võivad näiteks võrrelda oma neljakuust imikut, kes veel kaela ei hoia, oma tuttava imikuga, kes seda teeb. Kuid viiekuuselt hoiavad mõlemad kaela. Üks kuu on imiku jaoks kohutavalt pikk aeg. Lühikese aja jooksul toimub kohutavalt palju ja areng kulgeb erinevalt. Selle asemel, et pöörata tähelepanu sellele, mida imik ei oska, tuleb tähele panna hoopis seda, mida ta oskab.”

Täiskasvanud ennast sellisel kombel omavahel ei võrdle. Mis aga puutub lastesse, siis võetakse endale õigus neid lõpmatuseni omavahel võrrelda. “Nähtavasti näeb lapsevanem last kui “iseenda pikendust” ja paljud mõtlevad “kui mu laps on tubli – siis olen mina tubli”. Selline mõttekäik tekitab stressi ja paljud võtavad sisse kaitsepositsiooni.”

“Pööra tähelepanu just oma lapsele ja sellele, mis on just temale omane. Võib-olla laps ei oska roomata, aga ta oskab naerda. Kui lapsed saavad suuremaks, siis tahame, et nad oleksid ainulaadsed, kuid kummalisel kombel ei või nad erinevad olla esimestel eluaastatel.”