OHMYGOSSIP – Katrin Lust on naine, kes on Eestis nii fänne kui vihavaenlasi kogunud oma julgete ja otsekoheste väljaütlemiste ning meediakajastuste poolest. Õhtulehe blogija ning TV 3-me ajakirjanik on mahlakaid hinnanguid jaganud ja probleemidele tähelepanu juhtinud nii oma blogides, ekspresidendi prouat kajastavas raamatus ning nüüd oma ülipopulaarses autorisaates “Kuuuurija”.

Mis on olnud kolm kõige enam uudiskünnist ületanud ja laialdast vastukaja saanud teemat, mida te “Kuuuurijas” kajastanud olete?
Te küsite kolme kõige suuremat lugu ja mul on ühtäkki nii raske vastata, sest iga lugu on olnud nagu eraldi lapsuke. Kuuuurija lood ei sünni ju päeva või kahega ja iga loo uurimine on kestnud vähemalt nädalaid. Iga looga on tulnud mu ellu uusi inimesi, sõpru, tuttavaid… ja iga lugu on kellegi jaoks olnud kõige tähtsam, sest keegi ei helista mulle niisama, vaid ainult siis kui südamel on kõige raskem mure. Seetõttu mul on nii raske öelda, et üks või teine lugu on olnud tähtsam või vähemtähtsam. Kõik lood, mis ma teinud olen, on mingis mõttes midagi muutnud… nii et ma ei suuda nende seast küll praegu ühtegi eelistada. Viimased 12 “Kuuuurija” saadet on olnud ka teletopis, mis tähendab, et nad kõik on läinud ühtselt eesti rahvale korda. Ja ausalt öeldes ma ei võtagi ette lugu, mis mu oma südant või hinge ei puudutaks!

Milline teema on teid südames kõige enam puudutanud? Miks just see?
Taas väga raske küsimus. Me võime rääkida saatest, mis käsitles pedofiile ja nende ohvreid. Kindlasti see oli väga vajalik kajastus, aga kas see on tähtsam kui näiteks see, mil minu juurde tulevad noored tüdrukud, kes on haiget saanud sellepärast, et neid on lubatud missivõistlusele ja siis suvaliselt neid sinna mitte lastud. Või et mõni tüdrukutest sai missitiitli, mille ürituse korraldaja temalt ära võttis. Kumb on siis tähtsam lugu? Ühelt poolt on pedofiilid karm teema, väga karm. Aga sama karm ja terveks eluks haavu tekitav lugu on see, kui väike tüdruk unistab millestki, nagu missivõistlusest, ja keegi purustab selle unistuse. See tüdruk ei pruugi enam kunagi olla nii enesekindel jne. Ma ei tea kas kõik mõistavad mis lugudest ma täpselt räägin, aga iga teema, mille ma saates ette võtan on erinevate inimeste jaoks sel hetkel kõige olulisem. Ja just seetõttu ma ei saa oma saateid kuidagi ritta seada. Mina teen neid kõiki ühe innuga soovides iga saatega maailma natuke paremaks paigaks muuta.

Kas mõne probleemi päevavalgele toomine on teinekord viinud positiivse ja toreda lõpplahenduseni? Kas oskate öelda kui suur osa inimeste muredest, mis saatest läbi jooksevad, tänu suurele televaatajaskonnale ja probleemile tähelepanu juhtimise tõttu lahendatud saavad?
Kui “Kuuuurija” alustas, siis öeldi tihti mulle justkui nina kirtsutades, et “Kuuuurija” lugudel puudub lõpp ja lahendus. Mul oli täiesti arusaamatu, kuidas inimesed saavad oodata minu saatelt mingit konkreetset lõppu nagu mõnes mängufilmis või seriaalis. Elus ei ole selliseid lõpplahendusi ja tihti jäävadki otsad lahtiseks… Aga kas ühe telesaate mõte pole mitte niivõrd lahendus alati, vaid võimalus juhtida avalikkuse tähelepanu probleemile, mis on jäänud märkamata? “Kuuuurija” ei suuda ju tuua varastatud maja või raha või midagi muud saate lõpus tagasi – küll aga me saame juhtida tähelepanu ühiskonna valupunktidele ja see on kõige tähtsam. Tihti tulevad inimesed minu juurde ja ütlevad, et nad annavad intervjuu selleks, et keegi teine saaks päästetud või oleks targem. See on see, mida üks telesaade suure auditooriumiga saab luua! Õnneks viimasel ajal on inimeste suhtumine saate lõppude osas muutunud reaalseks. On saadud aru, et see ei ole seriaal õnneliku lõpuga, vaid see on reaalne elu, kus tihti õnnelikke lõppe kahjuks pole.

Kajastate tihti väga skandaalseid juhtumeid. Eesti on väike ja kõik tunnevad kõiki. Kas olete kogenud ka otsest viha ja kättemaksu? Mida te omast kogemusest öelda julgeksite – kas Eestis peab ajakirjanik kartma kättemaksu kellegi roosilise elu varjukülgede välja toomise eest või “sigaduste-sepitsejate” tegude avalikustamise pärast?
Pea iga päev helistab mulle mõni memm või taat, või kirjutab mõni mees või naine, et ta muretseb minu pärast. Ma alati ehmatan kui loen neid kirju, sest ma ise ei suuda igapäevaselt seda tööd tehes mõelda ja elada pidevas hirmus. Ma teen seda tööd hetkel, ma armastan seda tööd ülekõige ja ma teen seda nii hästi kui ma suudan. Ma isegi ei tee neid saateid mingi reitingu järgi joondudes, vaid mõtlen et kui reitingut on, siis on tore aga kui see ühel hetkel lõpeb siis ma mõistan ka seda. Ma olen mõelnud, kas ma peaksin tundma hirmu ja võib-olla mitte tegema neid asju, mida ma teen… aga siis ma võiksin ju sama hästi kodus sukka kududa ja olla samas väga õnnetu, sest ma ei saa teha seda, mida kõige enam naudin. Parem elada täisrinnal ja teha seda, mida armastad! Hirm on pealegi selline asi, mida rohkem kardad, seda rohkem see sind piinab. Muidugi ma ei tee ka mingeid idiootsusi ja mõtlen ikka ka sellele, et kõik oleks ohutu… aga pidevas kättemaksuhirmus ma küll ei ela. Eesti on väike, selles on tõetera. Olen pannud tähele, et inimesed suhtlevad minuga viimasel ajal selle järgi, kas neile mu saade meeldib või mitte. Pean silmas just endisi sõpru, minu meelest on see totter. Saade on minu töö, aga mina olen ikka inimene ja mina ise. Kõige enam tunnen kadedust kolleegidelt, millest mul on ääretult kahju.

Kas olete umbkaudu arvet pidanud, mitu varem sõbralistis olevat inimest olete võitnud ja mitu kaotanud tänu julgetele väljaütlemistele? Milline on teie hinnangul vahekord tänu julgetele väljaütlemistele tekkinud sõprade-tuttavate kaotamise ning uute toredate võimaluste-tutvuste vahel?
Ausalt öeldes ei ole ma lugenud, mitu inimest on ära läinud ja mitu juurde tulnud – kuigi juurde tulnuid on kindlasti kordades rohkem kui neid, kes on ära läinud. Vahel hakkan oma Facebookis otsima mõnda inimest ja siis avastan, et ta on mu sõbralistist kadunud. Siis korra mõtlen, et hmm, mis siis nüüd juhtus… ja ega ma päris tihti ei saagi teada, miks üks või teine inimene on otsustanud ära minna. Aga tegelikult on lõppkokkuvõttes ju parem kui inimesed, kes sind ei salli, lähevad su ümbert ära. Õhk on ju korraga palju puhtam, õhus on vähem valelikkust ja kõike muud. Ja asemele ju tulevad need, kellele ma meeldin – positiivsus ja head soovid. Mul on väga vähe sõpru, aga need kelle enda ümber olen leidnud, on ka tõelised ja vankumatud inimesed, keda ma iial ei reedaks ja kes on mulle käe ulatunud kõige raskematel hetkedel. Oma 35. eluaastaks olen juba mõned sellised inimesed enda ümber kogunud, kelle puhul saan endale öelda, et nende inimestega ma juba läks luurele. Mul on neid väga vähe aga see eest on nad üle kõige inimesed! Ja muide, palju häid inimesi ja sõpru olen leidnud ka läbi oma lugude, kellega oleme jäänud edasi suhtlema… ja see on hästi soe tunne, et üks suur mure võib tegelikult viia tihti kokku õiged inimesed ja sellest võib tekkida midagi head.

Avafoto: Katrin Lust (Erakogu)