OHMYGOSSIP – Neid mehi, kes suhtes tahaksid olla on vähe ja need kes on kadestusväärselt head mehed, on juba ammu kõik HÕIVATUD! Ülejäänud “kraam” on kas agressiivne, peo inimene, narkomaan või lihtsalt ei taha peret luua. Vaatan oma meest ja võin ütelda: “Jumal tänatud, et tema mu elus on ja mitte üks nendest mölakatest…!” Igaüks aga seda ütelda ei suuda. Paraku on mehi, kes naisi väärkohtlevad LIIGA PALJU!
Minu postkasti saabuvad pidevalt kirjad nõu ja abi paluvatelt naistelt, keda mees on kohelnud nagu kaltsu! Üks mölakas teise otsa, kes ei suuda muud teha kui täis juua ja peksta! Mehi, kes jätavad rasedaid naisi, hülgavad lapsi, taovad oma “armastatut”!!! Kohutav! Üks kirjadest mis mu postkasti tuli, pani mind mõtlema, kui väga mul mehega vedanud on! Ei ütle, et meie suhe 100% perfektne on… on tõusud ja on mõõnad, kuid hirmu ma oma mehe ees tundma ei pea! Ei pea kartma, et ta mu vastu kätt tõstaks, alkoholi tarvitab vähe ja J-malale tänatud, see teeb ta rõõmsamaks, mitte agresiivseks. Hoiab oma pere, mind ja last! Me oleme tema jaoks KÕIK mida ta vajab — ja nii juba seitsmendat aastat! Julgen ka ütelda, et hullema oleme juba üle elanud, seega ma ei usu, et midagi meie suhtes muutuks!
K.M. KIRJUTAS:
“Kõik hakkas pihta ideaalselt — 3 aastat tagasi, sel hetkel poleks ma osanud oodatagi, et see suhe võib muutuda lõputuks õudusunenäoks. Meie armastus oli mõlemil esimesest silmapilgust, see oli ilusaim asi, mida soovida. Me nautisime kõiki hetki mil saime koos olla, me olime kõige õnnelikumad üldse.. Kuni hetkeni, mil ilmusid tema ellu narkootikumid. Alguses ma pigistasin silma kinni, sest see avas teda rohkem ning kui muidu pidin temalt suust sõnu välja võluma, siis suutis ta aga ise rääkida avameelselt. Mõne aja möödudes ta aga enam mulle aega ei leidnud ning põhjendas seda sellega, et kas ta olla väsinud, või on vaja tal olla sõpradega kuskil (nagu ikka tarvitasid nad peaaegu alati narkootikume)..
Ühel hetkel sai sellest kõigest mul aga kõrini ning mõtlesin, et räägin temaga tõsiselt sellel teemal. Sellest aga sai alguse õudusunenägu – terve käsi küünarnukist õlavarreni oli kaetud sinikatega ning traumapunktis tuvastati ka rangluunihkus ( rangluu oli pesast väljas ). Rääkisin sellest juhtumist oma lähedastemale sõpradele ning nad otsustasid ühiselt, et räägivad temaga tõsiselt, sellest aga kahjuks midagi välja ei tulnud. Mõni aeg hiljem oli meie ühise tuttava sünnipäev ning sattusime sinna koos, minu mees, mina ja meie väga paljud ühised sõbrad. Kõik olid loomulikult veidike joonud ning nagu alkohol ikka, teeb kõik inimesed julgeks! Nii läksidki mu sõbrad, kellele olin sellest rääkinud mu mehele kallale ja mina nagu loll kaitsesin teda, sest ta oli ju lubanud muutuda!!
Vahepeal oli taas umbes 3 kuu jagu häid aegu, kõik hakkas nagu korda minema, käisime koos psühhiaatri juures ning öeldi, et see kõik on tööstressist. Mõni aeg tagasi läks ta välismaale tööle, siis hakkas taas kõik paremaks minema ja mina muidugi ju lootsin, et nüüd on sellel õudusel ots peal ning saame taas koos olla nii nagu see alguses oli, kuid nii ei olnud see kaugeltki.
Iga kord kui ta Eestisse tuli, siis tal oli alati kõike muud teha, mitte minuga olla, ühesõnaga ma olingi 24/7 ilma meheta, mina olin tema jaoks olemas vaid siis, kui tema seda soovis. Mul suri väga lähedane sugulane ära ja kellele ma siis ikka ju helistan kui oma mehele, temalt sain aga vastu sõimu, et see kõik on mu enda väljamõeldis, et lihtsalt temaga koos olla. Kõik see viis meid väga valusa lahkuminekuni, mille tagajärjel on mul nüüd LUUMURD ning väga palju halbu sõnu tema poolt… (iga põhjus oli hea, et kakelda!)
Ma kahetsen väga, et ei tulnud sellest suhtest ära esimeste tülide ajal, sest siis oleks kõik muu jäänud olemata. Ma õppisin seda, et ükskõik kui väga sa ka inimest ei armasta, siis ei tohi lasta ennast alandada ning endale liiga teha! Kõige kurvem on aga endast, sest mina oma südames ju ikka loodan ta peale ja armastan teda, kuigi mõistus ütleb küll, et ei tohi! Avasin end talle täielikult ning usaldasin teda, ta teadis minu kohta kõike, enam ei ava ma end iialgi niimoodi mõnele inimesele, ei suuda, kardan veel rohkem haiget saada…”
Mees, kes on naist löönud, ei suuda armastada, sealhulgas ka loomi ega lapsi. Selliste meestega ei ole mitte midagi peale hakata! Sellised peaksid ELU AEG üksi olema. Sellised mehed on kindlasti midagi hullu lapsepõlves üle elanud ja/või näinud oma isa, kes ema peksis. Mees, kes arvab, et naine peab talle alluma juba ainuüksi sellepärast, et ta on NAINE! Selliste meeste juurest tuleb kohe ära minna, sest ükski inimene ei peaks ennast abitu kaltsuna tundma! Sellistes suhetes ei ole ARMASTUST! Saage ükskord aru, et ütlus: “KES LÖÖB, SEE ARMASTAB!” on puberteedi eas välja mõeldud vabandus, et mitte suurtemate käest kolakat saada!!! Seega nagu olen korduvalt ütelnud, pakkige oma asjad esimesel vabal momendil ja astuge kiiruga minema!!! Ilma midagi ütlemata, kirjutamata… Mida vähem te räägite seda parem… nagu eelmistes lugudes olete näinud, lahkuminekud mõjuvad sellistele meestele veel hullemalt ja nad võivad teid pool surnuks peksta! Nad võivad teile korduvalt kassi silmi teha ja andeks paluda, kui te kord andestate, siis sellest nad õpivad ja saavad rohkem jaksu! Kord andestad jäädki andestama. Usun, et “KÕIK ON TEISE VÕIMALUSE ÄRA TEENINUD!” siinkohal ei kehti, isegi kui ma tahaks erandeid teha ja loota, et mõni inimene on valmis muutuma! Kindlasti on, kuid … kus, kes ja ….millal?
Vahel olen ma endalt küsinud… kui mehed julgeksid oma suhtest rääkida, kui palju selliseid “kapist välja tuleks” kus nais- ja meespool on vahetusse läinud, kus siis naised oma mehi peksavad ja kohtlevad kui närakaid… Kui me kõik julgeksime vaid rääkida ja abi paluda!!! :/
Ärge laske oma kaaslasel tunda hirmu, veel vähem ärge hirmutage neid, näidake välja austust ja armastust, kohelge neid nii, nagu sooviksite olla koheldud!
Mina olen siin ja ootan teie lugusid ja kui vaja kuulan ära! kristiina@ohmygossip.nordenbladet.ee (Või leia mind FB-is!)
Teie,
Kristiina