OHMYGOSSIP — Otsustasin teiega jagada midagi väga isiklikku, et teie oleksite samas olukorras ( mida ma loodan, et te ei pea kogema ) targemad. Noorena juhtus minuga midagi, mis paiskas mu elust paar aastat pea peale.
Juhtunu ei ole värske, see leidis aset aastate eest. Ma olin siis iga nurga pealt veel laps. Just sellepärast ei suuda ma siiani mõista, kuidas midagi sellist juhtuda sai. Oli argipäeva õhtu. Ma olin käinud hambaarsti juures ning tulin koju. Pelgulinna uulitsad… ma pole neid kunagi kartnud — olgu valge või pime, minu jaoks on see kodukant. Kui olin peaaegu koju jõudnud haaras ühel nurgal minust kinni üpris noor mees. Ma olin hetkega võimetu, minu noorusest tulenevalt ei osanud ma mitte kuidagi sellel hetkel käituda. Sellel hetkel ning siiani on see kõik minu jaoks üpris hägune. Järgmine hetk olin surutud tugevalt aia vastu ning minu kallal üritati kasutada vägivalda. Vägisi kallistati ja taheti läheneda. Muide, ma ei olnud sellel tänaval üksi. Minust möödus inimesi ja mitte keegi ei reageerinud! Kas tõesti võis see kõik tunduda kõrvaltseisjale normaalne? Siis tekkis minus teatud võitlusjõud. Ma hakkasin vastu kuni ma peksin teda nii tugevalt jalgade ja kätega, et ma sain jookstes minema.
Ma ei suutnud nutta, kuigi oleksin tahtnud ja oleks loomulikult pidanud appi karjuma. Ma hoidsin kõik emotsioonid enda sisse. Koju jõudes ma rebisin jope seljast ja viskasin musta pesu korvi, ma tahtsin lahti rebida sellest, mis just oli juhtunud. Kodus oli isa, kellele mul oli häbi sellest rääkida. Ma hoidsin tagasi pisaraid ning naeratasin lausudes “kõik on korras”. See oli suurim viga, mis ma sain teha. Emotsioonide endasse hoidmisega ma tekitasin endale hingepiina mitmeks järgnevaks aastaks.
Kuid see ei olnud kõik. Ma ei oska öelda, kas see kõik oli juhuslik või sihilik. Paar päeva hiljem tabas mind uus seik. Ma väljusin bussist ning minu vastas seisid kaks mustas meest, kes haarasid minust kinni, hoidsid kõvasti ning lasid lahti. Peale seda tekkis mul tõsine hirm… mis järgmiseks?
Kuidas see muutis mu elu? Järgnevad aastad ei suutnud ma füüsiliselt kedagi enda lähedale lasta. Ma ei suutnud kedagi kallistada, rääkimata kellegi kõrval magamisest — kõik tundus minu jaoks vastik. Tasapisi ma hakkasin endaga tööd tegema ning sellest üle saama. Ma ei suuda ette kujutada, mida tunnevad noored naised, keda füüsiliselt ära kasutatakse. Kuidas nad on võimelised edasi elama. Kui keegi peaks midagi samasugust kogema ( mida siiralt loodan, et teiega ei juhtu ), siis palun ärge elage oma emotsioone sissepoole! Karjuge või nutke, loopige ja olge raevukad — tehke kõik, et see enda seest välja saada ning mitte lasta tal teid hävitama hakata. Avatus nii positiivsetes, kui negatiivsetes asjades aitab meil olla ausad enda ja maailma vastu.