OHMYGOSSIP — Kooliajast kallimad, esimesed musid, malbed armumised algklassides…. Kui me kasvame sellest kõigest välja ja hakkame looma tõsiseid suhteid, hakkavad rolli mängima muud asjad. Igaüks meist varem või hiljem kohtab oma esimest armastust. Kõik tundub uus, liblikad lendavad kõhus kiiremini ja avastamisruumi on lõputult. Me kohtame esimest inimest kellega sooviksime igal hommikul ärgata ja õhtul koos uinuda.

Me veedame selle inimesega imelisi aastaid ja võibolla vähem imelisemaid, kuid me teame, et ta on Esimene. Esimene just suure algustähega. Esimene, kes näitab meile tõelisi tundeid, õpetab teisega arvestama. Esimene kellele helistame küsimusega: “Mis me õhtul süüa teeme, mida poest vaja oleks?”. Vanematekoju esimese kallima toomine, perekonda võtmine ja kuulumine. Vanem või noorem vanaema paneb kapile teie pildi ning hakkab ootama juba varakult lapselapsi.

Kuid miski pole siin elus loodud püsima ( on erandeid ). Aastaid varem või hiljem võib see suhe lõppeda. Seda nutulaviini ja maailmapurunemist saab mäletada veel aastaid hiljem, kui mitte kauem.

Ühel hetkel võtab igaüks meist ennast kokku ja hakkab elu uuesti üles ehitama ilma Temata. Me avastame isegi uue maailma, meil on jälle sõbrad ja sõbrannad. Näeme, et oleme võimelised millekski enamaks. Elu tundub tõeline lill. Kes leiab enda jaoks seltsielu ja peod, kes hakkab hullunult tööd tegema — igal inimesel on omad lahendused. Kõige selle kõrval hakkame soovima uut Teda oma ellu. Aga me ei oska tunda piisavalt.

Pole neid tundeid, mis oli enne. Ei suuda tunda piisavalt “kodutunnet”. Me ei söö ühte ja sama pudingut. Need filmiõhtud ei ole need, mis olid temaga. Uue Temaga me ei söö rämpstoitu pühapäeva õhtul täiesti nõmeda filmi ees. Me ei võta totakaid lemmikloomasid, me ei naera samade asjade üle ja me ei tee samu pirukaid. Meil ei ole seda maakodu, kus suvel saunast tulles kujutada ette karusid või hunte.

Realistlik tundub see mõte: “ju siis pole veel seda õiget tulnud”. Kuid sama realistlik tundub ikka veel vana Tema armastamine. Ja nii võib jääda mineviku üle trotsima. Sa ei suuda ehitada uusi mälestusi kellegi teisega. Minevikus torkimine maksab iseendale kätte. Kas ma suudan eksiga sõbraks jääda? Kas ma suudan jääda sõbraks selle vana Temaga, keda ma ikka veel armastan ja armastamast ei suuda lakata?

Ta helistab, sa ei suuda mitte vastu võtta. Ta palub sinult midagi, sa ei oska öelda ei… see kummipael suudab venida lõpmatuseni sinu ja tema jaoks. Sinu jaoks on see enesehävitus, tema jaoks lõbus mäng.

Minu ümber on tugevaid naisi, kes suudavad minevikuga teha lõpparved õigel ajal. Au ja uhkus neile minu poolt — on inimesi, kes sooviks osata neid ABC valemeid. Kus õieti peitub selle kõige põhjus. Kas tõesti faktis, et ta on esimene või on mängus armastuse võlukunst.

Ühele naisele on kõige ohtlikum mehe liigne armastamine. Kuidas üks naine suudab üldse nii palju ühte meest armastada?