OHMYGOSSIP – Ma usun, et sündisin hea kiiksuga. Võibolla ma tahan seda uskuda, see seletaks paremini minu eripärasid. Mul puudub oskus näha asju tavalistena. Mul on vaja kõik muuta tavalisest eriliseks. Olgu selleks siis lambipirn, inimsuhe, rõivas seljas või jalats jalas. Just need põhjused on mänginud suurimat rolli selles, mis on olnud minu unistused ja kust olen saanud kõrge ambitsioonikuse jõuda aina kõrgemale-kaugemale-kiiremini.

Oma esimese astme redelil tegin 1999.aastal. Oma põhikooli alustasin kunstikallakuga koolis. Juba seal sain kätte oma esimesed rasvakriidid ja kõik muu, mis hakkas minus looma värvide maailma. Möödusid aastad kunstikoolis, kunst söögi alla ja söögi peale. Iialgi ei inspireerinud mind ette laotud potid või linnutopised mille kõrvale lausuti “joonista neid”. Parim oli valida oma viis tegudeks. Läbisin ka kooli kõrvalt Kevade tänava kunstikooli, kus sain teha lõpuks täpselt seda loomingut, mida süda ihkas. Suur tänu õpetajatele, kes pakkusid vaba loomingut. Võitsin ka mõningad kunstivõistlused, auhinnad ja muud nodi. Mingis vanuses hakkasin huvi tundma paralleelselt ka käsitöö vastu. Nii hakkaski minu teiseks sõbraks saama õmblusmasin, niidid ja nõelad. Elama hakkasid esimesed tuunitud kingad, kotid, riided.

Lõppes üheksas klass. Muide, olin kuu aega otsinud perfektseid kingi, mida põhikooli lõpetamiseks jalga vupsata. Lõpuks ostsin need tavalised  kingad tavalisest poest. Läks mööda üks öö, teine – veendusin, et need ei ole ikka need. Läksin ostsin uued odavad kingad tänavaäärsest poest, kuhjaga pitsi ja pärleid, üks öö möödus ja sain oma perfektsed kingad. Põhikooli lõpuks oli vaja veel kunstis teha kunstilõputöö. Kui ma midagi teen, pean saama need õiged toorained, koostisosad ja lõpptulemuse. Jällegi väga pikk mõtlemine, otsimine, kogemine ja tunnetamine. Ei mingit kallist lõuendit aluseks, keldrist suur soomepapp, puuliistud taha – täiesti mina. Teemaks Aafrika tants – mulle südamelähedane alati. Koostisosaks mustad naised ( mul on nendega mingisugune kiiks, ma ei oska ega püüagi seletada ). Kätte kapialt kaevatud pooleldi kuivand õlivärvid ja aerosoolid. Palju unetuid öid ja õhtuid ning valmis ta saigi. Lõpptulemuseks katsin selle veel pärlitega, et asi oleks täielikult mina ning nii sündiski “Pärlendav tants”. See kallis esimene loomingulaps rändas näitusele Tallinna Haridusametisse, kus üks Haridusameti töötaja sellesse armus ning nüüd see elab seal. Esimesest on alati raske elus loobuda, kuid mul on hea meel, et tal on seal soe kodu.

Sealt edasi tegin elus väga õiged valikud. Hakkasin disainima  rõivaid Reuse Republic’us,  mis andis mulle hea praktika, aluse ning uusi teadmisi. Minuni jõudis teadmine, et ma tõesti  võin olla osa sellest “disaini maailmast”. Ja siis enam peatuda ma ei suutnud.  Ma ei suutnud enam magada, süüa, ainult looming, looming, looming.

Mitte ükski algus ei saa elus kerge olla. Ma teadvustasin väga varakult endale, mida elult tahan ehk isegi liiga varakult. Vaid viieteist ja poole aastaselt alustasin ma iseenda teed. Oma pisikeses kalamaja üürikorteris nokitsesin vaikselt kingi öösiti, hommikuti istusin aknal ja muusika saatel uudistasin kalamaja uulitsaid. Just see periood andis aluse saada aru, mis tähendab elu ja mida pean tegema selleks, et elada.

“Mõtle, et su elu on lõuend, kuidas ja mis värvidega selle maaliksid? Pintsel on sinu käes ja kõik värvid samuti. Kõik on su enda kätes.”

Edasi liikusin pesu poole, pean seda parimaks edasi liikumiseks, mis valida sain. Põhjuse, miks just pesu kätte sain olen pannud kirja just nii:

“Aastaid olen käinud poodides ja saanud vaid nördimuse osaliseks, kuna kohalikest kauplustest ei leia kahjuks sellist pesu, nagu mina vajaksin – erakordset, ainulaadset ning omanäolist. Olen  täiesti kindel, et ma pole ainuke, kes poodi pesu ostma minnes pesuvalikus pettuma peab. Niisiis otsustasin, et olukorra parandamiseks tuleb ise midagi ette võtta – alustasingi pesu käsitsi disainimisega. Nüüd pesupoode külastades märkan rohkelt erinevusi oma disainpesu ja kaupluste pesuvaliku vahel – kus on pärlid, pitsid ja ekslusiivsus? Minu käsitööpesul leidub seda kõike. Iga naine tunneb end minu pesubutiigis justkui kommipoes.  Iga väiksemgi nüanss on korralikult läbi mõeldud ning iga nõelapiste on tehtud hinge ja pühendumusega!”

“Pane kirja täpselt see, kus tahad olla praegu, homme, kümne aasta pärast. Ole kindel, et need on täpselt need asjad, mis panevad sul kasvõi kell kolm öösel läbi une liblikad lendama. See on see, mis täidab kogu organismi joovastuse ja heaolu tundega. Asjad, mida tehes saad paremaks inimeseks, silme ette voolivad tähed ja unistused realiseeruvad.”

See on ka see, mida olen endasse sisendanud iga hommik ärgates ja õhtul uinudes. Ma usun, et unistuste täitumiseks ja kaugele jõudmiseks on vaja inimesel eristada olulist ebaolulisest, väärtuslikku-väärtuslikumast. Meie imeline elu peaks kuuluma vaid inimestele, kes meist suudavad hoolida. Hetk, elu peaks koosnema tegevustest, mis meid viivad kaugemale ja meelerahu toovad.

Praeguseks olen loonud kaks suuremat kollektsiooni koostöös Alice Aleksandridi ja Free Flow Studio’ga, kes on õla alla pannud modellide ja liikumise näol. Läbi on käidud Moeke, Moedepoo, Liivatorm. See on olnud keeruline tee. Ma usun, et elu suurim katsumus iseenda leidmise juures on üksi hakkama saada. Mis maksab kangas, aeg, detailid, teostused. Kogu tasu, mis ma soovisin sain tagasi nähes oma loomingut laval, ise laval seistes, ma oleksin viimsegi sendi sinna alla pannud.

Kui teha seda mida armastad ei tohiks olla kordagi raske. Kuid inimesele meeldivad katsumused, vahel tunda valu, viha ja muid tundeid, mis ei kõla positiivse kajaga. Kui näeme elus seda, kui raske võib olla, saame loota parimat. Saame uskuda oma unistustesse, leida jõudu edasi pushida selles maailmas.

Ma soovin öelda…
Ma olen tohutult õnnelik inimene, et mul on unistused!
Ärge ohverdage ühelegi  “võibolla” asjale, olukorrale või inimesele oma unistusi. Ei ole võimalik elada uskumata, soovimata ja tahtmata. Käige kasvõi läbi madalike, et saada aru, kus asub Teie kõrgendik. Armastage iseend, oma soove ja oma tahtmisi.
USKUGE – SEST KÕIK ON VÕIMALIK!

Tavapärase inimese jaoks võib olla hinge summutav tunne kui pole toitu või vett. Minu jaoks summutab hinge kui mul ei ole võimalusi teha loomingut. Kui mul puudub vabadus asuda loomekanalis.

Mõned minu tööd: