Itaalias on hull kriisi-enesetappude “BUUM”. Ühe päevaga keskmiselt 3 inimest. Pere tuleb üleval hoida, makse tuleb maksta, lapsed peab kooli saatma ja neile õhtuks süüa lauale panema. Kui aga tööd ei ole? Mida siis teha? Kas tõesti endale lõpu peale tegemine on abiks? Kellele? Kas need kes seda teevad, ei mõtle enne, et inimesed kes neist maha jäävad kannatavad nüüd veel rohkem?
Olen kaotanud rahamurede pärast pereliikme, seega ma saan teile kinnitada, et enesetapp ei ole lahendus! Inimene, kes endaga lõpu teeb, ei ole muud kui isekas! Ehk tõesti tugev, et sellise zhestiga hakkama saab, kuid ISEKAS! Sellepeale ei mõelda, mis edasi saab? Rahasid ei ole niigi, nüüd veel matuste mure ka kaelas! Räägin enda kogemusest! See jääb eluks ajaks südamesse haavaks, kaotada keegi lähedane! Iga päev mõtlen kasvõi korra oma venna peale! MIKS TA SEDA TEGI ? — see on küsimus, millele vastust ei leia! See on kohutav elamus, mida ei sooviks mitte kellegile! Tema sai ehk murest lahti, aga meie peame nüüd elu aeg mõtlema ja süüd tundma — kas ja mida oleksime saanud teha! Enesetapp on kui lõplik zhest armastusest enda vastu! Viimane liigutus, et tõestada, et iseennast armastatakse. Usun, et sellise otsuse tegemise juures, ei suudeta enam teiste peale mõelda. Vaid iseendale!
Tean, kuidas võib tunduda vaese elu! Kuni Itaaliasse tulekuni elasin ma suht ilma rahadeta. Kuid kui ka viimane piisk oli ees, sundisin ma ennast elu nautima ja edasi pürgima! Ma ei ütleks, et mul palju sõpru või abilisi oli, kes mind aidanud oleks. Olen pidanud päris palju kannatama, kuid siin ma olen — elus, terve ja proovin julgust anda neile, kellel eluisu kadunud!
Ja muidugi… murtud südamega olen ma ka olnud! Isegi nii hullult, et ma ei söönud ja ei joonud paar päeva. Kohutavalt valus tunne! Arvasin, et enam ei ole elul mõtet. Oleksin tahtnud surra. Õnneks sain ma kinnitust, et aeg parandab kõik haavad! Kõigi jaoks on kuskil “see õige”. Kes Sind jättis, ei olnud saatusega Sinu jaoks mõeldud! Oota ja Sa näed, et leiad kellegi veel parema! Jaksu peab olema!
Kirjutan seda lootusest, et ma ei peaks kedagi jällegi kaotama. Tahan pöörduda nende poole, kellel on tõeliselt raske hetkel. NEVER GIVE UP! Mõelge selle peale, mida peavad teie lähedased üle elama, kui teid enam ei ole. Teie mured ja koormused ju lähevad nendele kandmiseks! Küsige abi, ükskõik kellelt! Ärge tundke häbi! Sina, kes Sa seda loed ja mõtled, et elul ei ole mõtet! Mõtle hoolikalt ja uuesti järele, mida ja kas teha! Enne kui otsuse teed, räägi sõprade, lähedastega. Kui aga lähedastega ei julge, helista eluliini! Millegipärast Sind siia maailma ju loodi! Me läbime kõik auklikke teid, et teada saada, MIKS?!
Kõik vajalik informatsioon ja numbrid:
Info-, kriisi- ja nõuandetelefonid
Kuhu pöörduda, kui ise oma murega enam hakkama ei saa?