OHMYGOSSIP – Minu käest on küsitud palju kordi minu mineviku ja lapsepõlve kohta. Mina aga ei ole kunagi vastanud.  Mitte, et mulle ei meeldiks sellest rääkida. Asi on lihtsalt selles, et pole midagi, mida meenutada. Ma ei ole olnud koolis kellegi lemmik ega pole saanud hakkama millegagi, mida teiega jagada.

Olen sündinud pisikeses külakeses nimega Muuksi. Minu lapsepõlv on olnud selline, nagu iga 1 50nest Eesti noorest. Ema suri kui olin pisike, isa ei tunne ja kooliaeg ei olnud just eriti briljantne. Minu esimesed tõelised mälestused elust hakkavad sellest hetkest, kui pidin üksi hakkama saama. Ma ei ole peres üksiklaps, õdesi vendi on mul kokku 5. Mul ei ole kunagi mingeid eesmärke olnud. Ei ole kindlat sihti võtnud. Olen üritanud päeva korraga elada. Nooremana arvasin, et ei leia kunagi armastust. Tundsin ennast sageli üksi. Muud ma ei oskakski lisada.

Aga see kõik ei tähenda, et olen depresiivne persoon, või veel vähem, et vihkan oma elu! Absoluutselt mitte. Ma olen rahul kõigega, mis mul praegu on, ja mida ei ole, ei ole minu jaoks lihtsalt loodud. Armastan iga hetke oma elus, ükskõik mis on olnud, on, või peab veel tulema.

Vahel meenutan seda, mis on olnud ja lohutan ennast sellega, et kui neid asju poleks juhtunud, mis on juhtunud, siis ma ei oleks praegu siin! Mõeldes läbi kõikvõimalikud võimalused kus ja kellega ma praegu oleksin. Kas ma oleksin sama õnnelik kui praegu? Praegu näiteks ei kirjutaks ma teile kõike seda!

Olen käinud läbi tule ja vee, kuid nüüdseks olen leidnud stabiilsuse ja soojuse. Vanaema ütles mulle kogu aeg (puhaku ta rahus), et “Pärast vihma paistab päike”. Siis kui olin pisike, ma selle lause mõttest aru ei saanud, aga nüüd on see justkui minu moto. Las kallab! Varsti naudin päikest nii või naa! Ükskõik, kui palju keegi ei prooviks mulle äikesetormi kaela saata ;-) Kui on vihmane periood, kirjutan. See on minu hobi ja ka kirg, kirjutades muudan kogu maailma heaks ja parandan seda.

Seega… KEEGI ei peaks kunagi alla andma, ükskõik kui raske ka ei oleks. Usun, et just nendest, kellel elus on midagi traagilist juhtunud või ei ole sündinud miljonäride perre, kasvavad asjalikud inimesed, löövad elus hästi läbi ja suudavad kuhugi jõuda, suutes väärtustada iga hetke.
Anda, mitte midagi vastu võttes/tahtes. Armastada ka neid kes vihkavad.

Siit ka moraal. Ükskõik kui tühine teie elu ka ei tunduks. Või kui halvasti kõik ei läheks.. Ükskord särate ka teie! Pole head ilma halvata ja halba ilma heata. Ja nagu ma olen korduvalt ütelnud, mõelge positiivselt! Ärge laske pisiasjadel ennast morjendada.