OHMYGOSSIP – Kas teadsite, et koduvägivald on peamiseks surmajuhtumite ja raskete vigastuste tekitajaks 16-44 vanuste Euroopa naiste hulgas? Oletatavasti puutub iga viies naine oma eluea jooksul kokku mõne koduvägivalla vormiga, mõnel juhul kaasnevad sellega tõsised kehavigastused või isegi surm.
Koduvägivald erineb Euroopa Komisjoni andmetel teistest vägivallavormidest selle poolest, et ta tabab peamiselt naisi. Euroopas moodustavad meeste vägivallaaktid oma naise või naispartneri suhtes 25% registreeritud kuritegudest. Lisaks selgub Euroopa meeste ja naiste seas läbi viidud ulatuslikust uurimusest, et naised kogevad meestest kolm korda sagedami oma partneri poolset vägivalda.
Kas te ei ole kunagi mõelnud mõne oma tuttava peale, kes oma silma nn. “kapinurga vastu ära lõi”, et tegelikult võib see olla midagi hullemat – mida ta tahaks, aga kardab Sulle rääkida?
“Miks naine vägivaldset meest lihtsalt maha ei jäta?” on esimene küsimus, mis mõtetesse tuleb, kui sellise probleemiga kokku puutume, aga see, mida me sageli ei mõista, on see, et vägivaldsest suhtest lahkumine ei garanteeri alati vägivalla lõppemist.
Raske on teada, mis inimeste nelja seina vahel toimub. Alati ei saa usaldada seda nägu, mis tehakse väljaspool koduseinu. See, et inimesed avalikult oma musta pesu ei pese, ei tähenda, et nad oma eluga rahul on. On lihtsalt selliseid naisi, kes “armastavad liiga palju” ja ei oska (või siis tahagi) sellest rattast välja pääseda. See teema on väga lai ja tavaliselt jäävadki kõige hullemad asjad nelja seina vahele peitu ning sellest ei julgeta rääkida.
Ekslikult arvatakse vahel, et agressiivsuse väljaelamine vägivalla kaudu kuulub mehelikkuse juurde. Samuti peetakse naiselikkuse osaks vägivaldsuse andestamist abikaasale. Perevägivalda õigustavad mitmed ühiskonnas levinud müüdid, näiteks naine provotseerib meest vägivallatsema oma virisemise ja näägutamisega.
Olen täiesti veendunud, et mitte keegi pole siia ilma sündinud kannatama, vaid hoopis elust rõõmu tundma. Kuidas aga tunda elust rõõmu, kui sind päevast päeva, aastast aastasse koheldakse ebainimlikult ja alandavalt.
Kodu peaks olema koht, kus end hästi tunda ning kõige kurja eest peitu pugeda… aga paraku see kõigil sedasi ei ole! Kui kodust saab vihatud ja kardetud koht, siis kuidas selle vastu võidelda… kuidas tulla toime koduvägivallaga?
Läänemaailmas on loodud hulgaliselt organisatsioone koduvägivalla vastu võitlemiseks, mulle aga tundub, et Eestis ei ole neid piisavalt!
Kohtust saab taodelda näiteks lähenemiskeeldu, kuid kas see ikka aitab, see on omamoodi küsimus? Vahel lisab see veelgi rohkem õli tulle ja mida vähegi päästa sai, lõppeb tragöödiaga! Arvan, et ainus, kes selle ära hoidmiseks parima variandi oskaks soovitada, on sellealane spetsialist !
Loodan, et inimesed on võimelised muutuma ja veel rohkem enda viha kontrollima! Palun hoidke oma lähedasi! Elu on siiski lill – ärge laske sellel ära närtsida!
“Armastuse maagiline arv on üksteist, veel pole hilja hakata armastama ” /Ott Arder/