OHMYGOSSIP – Pean ausalt tunnistama, et ma ei olnudki peale Tenerifel käiku enam Hipaaniasse sattunud, kuigi tundsin juba ammu suurt kihku Barcelonat külastada. Lõpuks see siiski õnnestus – veetsin Barcelonas kolm päeva, millest kahjuks kindlasti ei piisa, et linnast hea ülevaade saada.
Hispaania ei võtnud meid just kõige paremini vastu – lend Barcelonasse oli vahepeatusega Madriidis, kust jätkulend muudkui edasi lükati ja lõpuks hoopis tühistati. Teade lennu ära jäämisest tekitas emotsionaalsetes lõunamaalastes väga tormaka reaktsiooni – rahvas pistis kisama ja lõkkele lõi tõeline kaos, nii et meil tagasihoidlikel eesti tüdrukutel ei õnnestunud tükk aega kuidagi selgust saada, mis edasi saab. Nii mina kui mu reiskaaslane ei räägi hispaania (ega katalaani) keelt ning juba Madriidi lennujaamast alates saime tunda, et kohalikud sugugi muudes keeltes vestelda ei armasta.
Ei tea, kas süüdi oligi meie hispaania keele oskamatus või see, et inimesed tegid tööd, mida nad ei nautinud, aga kõik, kelle poole abi saamiseks pöördusime, püüdsid meid segaste seletustega enda kaelast ära saada, jättes ebasõbraliku ning sugugi mitte vastutuleliku mulje. Lõpuks kupatati meid 4-tärni hotelli, mille hinnangu päritolu meis küsimusi tekitas, kuna väsinud välimusega toas olid kitsad reformvoodid ja läbi seinte võis kuulda kõike naabertubades toimuvat. Hommikusöök oli siiski päris korralik, kuid seda nautides oleksime äärepealt lennust maha jäänud, kuna järjekordselt andsid teenindajad erinevaid seletusi. Olime sõbrannaga siiski pigem seiklushimulised kui närvis või vihased, et lend tühistati ja pidime ööseks Madriidi jääma. Kahjuks ei näinud me seda linna üldse, kuna jõudsime hotelli hilja öösel ja lend Barcelonasse väljus kell 7 hommikul. Õnneks kaalusid kokkuvõttes edaspidised positiivsed emotsioonid linna avastamisel üle nii need kui ka hilisemad üksikud negatiivsed üllatused.
Barcelona süda on Placa Catalunya ja sealt hargneb Tallinna Viru tänavaga võrreldav Las Ramblas, kus käib suur sagimine ja õhtupimeduses on isegi veidi kõhe ringi jalutada – väga vabameelses õhkkonnas näeb tõepoolest igasuguseid inimtüüpe – kodututest transvestiitideni.
Kõige kuulsam rand on Barceloneta, meie aga eelistasime peesitada Salva del Mar’is, mille äärses korteris peatusime. Rannas on mitmeid kohvikuid, mis pakuvad värkendavaid jooke ja nii piirkondlikke kui rahvusvahelisest köögist pärit toite.
Meeliköitev oli ringi jalutada Ciutadella pargis ja vanalinnas, Goticos ja El Borni piirkonnas, uudistades värvilisi igivanu maju ning ülikitsaid tänavad. Kohalikus restoranis Rumba saime tõsiselt meeldiva teeninduse osaliseks ja ka sealne söök ning sangria olid äärmiselt nauditavad. Veel õhtustasime restoranis Dibidabo mäejalamil, mis pakkus suurepäraseid maitseelamusi ning hingematvat vaadet linnale.
Kuigi turistid on Barcelonale suur sissetulekuallikas, püütakse neid ikka nöörida, näiteks Ciutadella pargis jalutades pöördusid meie poole kaks pisikest mustlastüdrukut, kes palusid kurtide laste toetuseks allkirja, mille me ka abivalmilt andsime. Selgus, et allkirjaga kaasneb ka rahaline annetus, aga kui olime ühele neist 20 eurot andnud, oleksid tüdrukud omavahel äärepealt kaklema läinud ja püüdsid meilt veelgi rohkem raha välja pressida. Esialgsest heateo sooritamise tundest arenes kahtlus, kas vaeste kuulmispuudega lasteni sellest annetusest üldse midagi jõuab.
Kuulsatest vaatamisväärsustest sai kiire pilk heidetud Sagrada Familia katedraalile, sisse me ei läinud, kuulates koha peal elava sõbra soovitust, kelle andmetel pole pilet oma hinda väärt kuna seest olevat see lihtsalt ehitusplats. Ehitustööd käisid ka väljaspool kuulsat katedraali.
Kõige vägevama mulje jättis mulle Placa Espana, kus toimus fantastiline purskkaevu show valguse-muusika mänguga. Seda oli vaatama kogunenud meeletu rahvamass, milles võis eristada kõikvõimalike maailma keeli. Just Placa Espana võimas purskkaevude vaatemäng on mälupilt, mille Barcelonast lahkudes mälestuseks jätsin ja soovitan kõikidel teistelgi kogeda.