Naine, jäta vägivaldne mees maha! Sa ei pea peksu kannatama! Sellist nõu jagavad psühholoogid ja ohvriabitöötajad. Aga kuidas seda teha, kuidas väljuda vägivalla nõiaringist? Mida täpselt peaks naine samm-sammult ette võtma, kui kodus mehelt peksa saab, seda õpetab psühholoog Ülle Kalvik ajakirjas Naised.

Kuked kisuvad ikka, tavatsetakse öelda. Ja kes lööb, see armastab. Jah, on naisi, kes tõepoolest peavad “füüsilist suhtlemist” tavapäraseks ja tihtilugu vastavad samaga. Enamusele on selline käitumine vägivald, mis alandab, solvab, hävitab tunded ja tervise. Vägivalla abil saavutatakse teises inimeses hirmu tekitades võim tema elu üle, see tähendab teise inimese käitumise, mõtete ja tunnete kontrollimist. Tavaliselt mõtleme, et kuni mees mind ei löö, pole vaja muretseda. Kunagi aga ei tea, millal teiste suhtes vägivaldne käitumine naise vastu pöördub.

Füüsiline vägivald on juustest tirimine, agressiivne füüsiline kontakt, liikumise takistamine, löömine, peksmine, kägistamine, lämmatamine, relva kasutamine või ka kaudne vägivald – lemmikloomade, laste jt. naisele lähedaste olendite või inimeste piinamine või ka tapmine.
Kui vägivald kasvab vaikselt, aastast aastasse, siis naine justkui harjub olukorraga ja ei märkagi, kui temast saab ohver. Mees aga vajab aina äärmuslikumat väljendusviisi, et pingeid maandada.

Millele tuleks tähelepanu pöörata enne paarisuhet?
· Tuleb uurida, milline on mehe taust, eelkõige suhted tema kodus. Kui mehe lapsepõlvekodus pani isa vägivallaga asjad paika, võib olla tõenäoline, et mees teeb seda ka oma suhetes
· Missugune on mehe ema positsioon kodus? Kas teda austatakse või on kõik harjunud nägema kannatavat naist, kes midagi muuta ei suuda?
· Kuidas käitub mees seltskonnas?
· Kuidas suhtub mees lastesse?
· Kuidas mõjutab alkohol mehe käitumist?

Vaatamata esialgsele normaalsele käitumisele võivad elu jooksul käitumismudelid muutuda. Üks riskitegur on mehe liikumine ametiredelil ülespoole, millega pinged kasvavad ja mees ei oska seda mujal välja elada kui koduste peal. Arvatakse ju, et löövad ainult purjus ja madala haridustasemega mehed.

Lähisuhtevägivallast väljatulemiseks on olemas kaks võimalust:
1. Pöördumine tagasi paarisuhte juurde. Kõik osapooled otsivad abi eraldi ja üheskoos, sest ainult niiviisi võib pääseda vägivalla kordumisest ja elu võib jätkuda perena ilma vägivallata.
2. Väljatulek vägivaldsest paarisuhtest. Kõik osapooled saavad abi vägivallatuks lahkuminekuks ja tuleviku kujundamisel.
Kui ei otsita professionaalset abi, võivad suhte klaarimised tulutult kesta aastaid.

Mida teha, kui mees on löönud?
· Kohe esimese vägivallaakti järel tuleks sellest mehega rääkida, püüda aru saada, mis viis mehe enesevalitsemisest välja ja kuidas seda vältida.
· Püüda leida võimalusi pingete maandamiseks paremal viisil (maa kaevamisest ja puude lõhkumisest treeninguteni välja).
· Kui vägivalla oht püsib, tuleb vastu võtta otsus, kuidas edasi minna. Ei tohi oodata järgmist löömingut, seda tuleb vältida.
· On juhtumeid, kus naine lööb vastu ja sellega saavutatakse tasakaal, aga tagajärjeks võib olla kaklus, kus kannatajaks jääb reeglina nõrgem pool – naine.
· Säilitada tuleb kõik ähvardused, kirjad, meilid, sõnumid jms materjal, millega saaks mehe vägivaldsust tõestada. Neid tuled säilitada nii, et mees neid hävitada ei saaks. Isegi kui kohus ei mõista meest vägivallas süüdi, on need ikkagi mõjusad mehe vägivaldse käitumise avalikustamisel.
· Kui mees siiski lööb uuesti, tuleb fikseerida vigastused ja sinikad arsti juures ja kokku leppida sündmuse pealtnägijatega, et nad annaksid tunnistusi.
· Avalikus kohas tuleb tõmmata endale ümbritsejate tähelepanu, et vabaneda või saada abi. Reeglina vägivaldne mees väldib tunnistajaid.
· Koduse vägivallajuhtumi korral tuleb püüda põgeneda või teha suurt kisa, et naabrid saaksid appi tulla. On oluline, et naisel oleksid käepärast võtmed, raha, vajalikud dokumendid ja soojad riided, et kiiresti lahkuda.
· Vastavalt olukorra tõsidusele tuleb välja kutsuda politsei. Kui seda ei saa ise teha, leppida kokku laste või naabritega, missuguse märguande peale politseisse helistada. Kui seda pole siiski võimalik teha, võib järgmisel päeval teha avalduse konstaablile ja lisada sellele kogutud tõendid.
· Mehe vägivaldne käitumine tuleb avalikustada. Perevägivald ei ole ainult peresisene asi, sellega võetakse naiselt ja lastelt töövõime ja rikutakse suhtumine tulevikuvõimalustesse.
· Kui politsei viib mehe ära, peaks naine lahkuma kodust enne mehe tagasitulekut ja kaasa võtma lapsed. Kui korter on naise oma, siis vahetama lukud ja võtma ajutiselt enda poole elama mõne sugulase või tuttava, kelle kohalolek annaks hirmunud naisele julgust kodus viibida. Kui tuleb kodust lahkuda ja pole turvalist kohta, kuhu ajutiselt minna, võib helistada naiste varjupaika ja paluda võimalust asuda sinna.
· Vägivald võib esineda ka seksuaalse, majandusliku ja vaimse vägivallana või perekonna hooletusse jätmisena.

Mida peaks teadma lähisuhtevägivalla kohta?
• Eestis korraldatud perevägivalla ohvriuuringute andmetel elab iga neljas laps peres, kus esineb perevägivalda.
• Vägivalla all kannatavatel lastel on sõbrad, kes on samuti kaudselt vägivalla kaaskannatajad.
• Eestis on kuni 40% vägivaldsetest peredest pärit lastest samaaegselt ka koolikiusamise ohvrid.
• Tütarlastest, kes olid lastena tunnistajaks ema väärkohtlemisele, saavad tihti oma abikaasa väärkohtlemise ohvrid. Kolmandik ohvritest on olnud lapsena kodus vägivalla tunnistajateks.
• Poistest, kes olid lastena tunnistajaks ema väärkohtlemisele, saavad tihti ise vägivallatsejad. 40–60% vägivaldsetest meestest on olnud lapsena kodus vägivalla tunnistajateks.
• Kodust vägivalda elatakse välja ühiskonnas. Üle 70% inimestest, keda USAs 1977. aastal vägivaldsetes kuritegudes süüdi mõisteti, kasvasid üles vägivaldses kodus.
• Vägivaldset surma sureb Eestis aastas 40 naist, Soomes 30, Norras 1–2.
• Paranemiseks kulub ühel ohvril keskmiselt 11 päeva.
• Töölt puudub 54% ohvritest.
• Keskmiselt on ohver peksa saanud 33 korda, enne kui politseist abi otsib.
• Peamine riskigrupp on naised vanuses 21 kuni 30 eluaastat.
• 2/3 ei otsi kohe pärast vigastada saamist arstiabi.
• 72 protsendil ohvritest on mõni pikaajaline tervisehäire.

Allikas: Avatud Ühiskonna Instituut
/Artikkel avaldati esmakordselt okt 2010/