“Siskussioon eesti mehe sisu ja vormi üle kogub hoogu. Paljud naised, seejuures enamik naisõiguslasi, lajatavad hoolimatult, et eesti mees on jobu. Nad argumenteerivad ja selgitavad oma väidet tavaliselt statistikaga. Sellega, et eesti mees sureb varem kui eesti naine või korralik Lääne-Euroopas elav mees,” kirjutab ajakirjanik Paavo kangur värske Kroonika juhtkirjas.
“Üle kolmekümne viie edukad ja vabad naised õigustavad oma üksindust: No eesti mees on ju jobu! Ei ole ju kedagi võtta, valik on nii kehvake, ütlevad nad endale päeval, mil tunnevad end üksikuna või paremal juhul tropimagnetina.”
“Mul on tunne, et paljud daamid kujutavad ette, et kuskil on riiul, kust saab endale valida ja osta sobiva isendi. Seejuures riiul sildiga pidurid, tropid ja jobud on paksult kaupa täis, aga riiul sildiga sportlik, edukas ja seksikas miljonär on tühjaks ostetud. Isegi saatesse “Unistuste printsess” on leitud kõigest eile-panin-üledoosi-näoga veidrat inglise keelt rääkiv tüüp.”
“Sõnades tahavad naised teenida sama palju kui mehed, tegelikult aga eeldavad alati, et enda kallim teenib neist rohkem,” räägib Kangur ja arvab, et paarisuhtes võiks vähem mõelda statistikale ja rohkem partnerile.