Lisaks sellele, et Anu Merila on hea ajakirjanik ja juht, on ta tõlkinud ka raamatu “Minu esimene kangelaste raamat” ning mängufilmid “Minu isa on kangelane”, “Saatuslik kohtumine”, “Muutuvad ajad”. See ja palju muud huvitavad, mida te varem Anust ei teadnud koorub kohe Gossip.ee lugeja ette. Nagu ikka… ainult parimad palad!

Allikas: Naisteleht (03.01.2008)
Link: http://www.naisteleht.ee/node/4183
Katkendid artiklist: „11 Küsimust- Marie Claire´i peatoimetaja Anu Merila“

Kui palju aega kulub sul hommikustele iluprotseduuridele?
Värvin end minimaalselt. Kreemitan nägu, värvin ripsmed ja panen põsepuna, värvin huuli – saan hakkama kümne minutiga.

Millisele toidule ei suuda sa kunagi vastu panna?
Olen suur mozzarella ja kitsejuustusalati sõber. Võiksin neid süüa iga päev.

Ütle üks koht Eestimaal, millele mõtlemine toob sul naeratuse suule.
Meie maamaja Paunküla veehoidla ääres. See on mu vanaisa maja ja mulle väga kallis paik.

Mis on sinu kõige halvem komme?
Võib-olla pidev magusavajadus. Kui näen töökaaslase laual šokolaadi, siis ma lihtsalt pean sellest tükikese endale saama.

Nimeta lemmikkoht või -tänav, kus mõnusa ilmaga jalutada.
Elan Nõmmel ja minu pühapäevased jalutuskäigud on mitu kilomeetrit pikad. Mulle meeldib Nõmme vanu maju ja suuri aedu vaadata.

Nimeta üks Eesti staar, keda sa veel ei tunne, aga tahaksid tundma õppida.
Maarja Jakobson.

Milline on su koduriietus?
Rohekad Calvin Kleini teksased ja heledad sviitrid.

Kui palju maksab su lõhnaõli?
Mul on kaks lemmikut: Chanel Nr 19 ja Gucci Eau De Parfum II. Hind on teisejärguline.

Meenuta kõige piinlikumat olukorda, kuhu oled sattunud.
See juhtus Rootsis ühel Marco Polo firma pidulikul üritusel. Enne õhtusööki said kõik külalised eksklusiivse kehamassaaži ühelt kohutava jõuga meesmassöörilt. Peole panin selga lahtise seljaga suvise kleidi. Siis nägin peeglist, et massaaž oli mu seljale tekitanud tumepunased vorbid. Peol seisingi kogu õhtu, selg vastu seina, aga kodus imestas mees, et kust ma küll tulen…

Allikas: Õhtuleht (21.07.2007)
Link: http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=238934
Autor: Katrin Pauts
Katkendid artiklist: „Anu Merila: “Vahepealsed aastad on mu elu parim aeg.””

Kas Marie Claire leidis teid või teie Marie Claire`i?
Marie Claire leidis mind. Töötasin SDI Medias, tegelesin telekanalitele saadete subtitreerimisega. Olin Viasat Exploreri ja Viasat History Eesti koordinaator. Töö oli väga mitmekülgne, vaatasin päevast päeva filme ja dokumentaale, kontrollisin tõlkeid ja saatsin neid edasi Viasati peakontorisse. Siis aga helistas mulle Marko Tamme, Ühinenud Ajakirjade tegevjuht ja teatas, et Marie Claire on tulemas ning palus mul saata CV, et kandideerida peatoimetajaks. Muidugi ei olnud ma ainus, kellele see ettepanek tehti.

Kui palju kandidaate oli?
Üle kümne. Kolmel edasipääsenul paluti teha kodutöö – kirjutada oma nägemus ajakirjast, pakkuda välja näidisnumbri teemad ja valikut põhjendada. Läks veel mõni aeg mööda, kuni mind kutsuti vestlusele. Marie Claire Internationali esindaja käis Eestis kandidaate intervjueerimas. Möödus veel paar päeva ja tuli vastus, et mind on valitud Eesti Marie Claire`i peatoimetajaks. See oli väga meeldiv, kuid üsna ootamatu uudis. Korraldasin oma elu ringi – mul oleks pidanud juunis puhkus algama, kavatsesin sõita Prantsusmaale puhkama. Kahe nädala pärast töötasin juba Ühinenud Ajakirjades, hakkasin komplekteerima tiimi ja sõitsin koos oma ilu- ja moetoimetajaga Pariisi koolitusele.

Koolitus kestis pea nädala, hommikust õhtuni võtsime läbi kõik teemad, kõik rubriigid, meil olid kohtumised art director`i ja moe- ja iludirektrissidega, rääkisime featurelugudest, ajakirja kontseptsioonist. Prantslaste tava kohaselt antakse kõigepealt välja proovinumber, mis kunagi müüki ei lähe, seda praegu teemegi.

Tühi töö, ühesõnaga?
Vastupidi, see on kõige tähtsam number, kus õpime töötama ajakirja kontseptsiooni alusel. Oleme otsinud rubriigitoimetajad, kaasautorid, valinud välja temaatika, mida võtame Marie Claire`i rahvusvahelistest kanalitest, ja arutanud Eesti ajakirja mudeli põhjalikult läbi. Kogu meie töö läheb Pariisi. Alles siis, kui see saab Pariisis üle vaadatud ja heaks kiidetud, ilmub Marie Claire Eesti esimene lugejateni jõudev number.

Mis nõuded olid peakontoril Eesti Marie Claire´i töötajaile, sealhulgas teile?
Esiteks ajakirjanduslik kogemus. Teiseks mängib olulist rolli keelteoskus. Marie Claire`il on väljaanded 28 riigis ja see tähendab, et meil on 27 kaasautorit eri riikides ja me saame kasutada kõige huvitavamaid materjale laiast maailmast. Aga ainult sel juhul, kui suudame tekste lugeda ja keelt mõista. See, et ajakiri tuleb Prantsusmaalt, oligi põhjus, mis pani mind kandideerimiseks jaa -sõna ütlema. Hindan Prantsuse ajakirjandust, sealset naisteajakirjade kultuuri ja positiivset meeleolu, mida need ajakirjad esindavad, väga kõrgelt. Peale selle muidugi see, et kõik moeuudised laekuvad Eesti Marie Claire’i otse Pariisist. See on ka meie ajakirja üks trumpe – moe- ja iluosa baseeruvad värskeimatel Pariisi uudistel.

Kes kuuluvad teie tiimi?
Tegevtoimetaja Riina Luik, vanemtoimetaja Kristel Kossar, moetoimetaja Anu Lensment, väga hea maitsega noor moekunstnik. Ilutoimetaja on Agnes Säde. Tiimist on veel paar inimest puudu, aga ma ei kiirusta. Eesti naisteajakirju lugedes tundub, et vähemalt moe osas joostakse välismaa omadega võrreldes pidevalt tagapool. Tegelikult rääkisime koolituselgi, et eesti naiste trump on naiselikkus ja nad armastavad enda eest hoolitseda. See oli Marie Claire`i peakontoris väga hästi teada ja ka üks argument, miks ajakiri üldse Eestisse jõudis. Näiteks üheski Skandinaavia riigis ega mujal Baltikumis ei ilmu Marie Claire`i.

Aga Eesti moeturg on tõepoolest piiratud. Ilumaailma kohta seda öelda ei saa, meil on müügil peaaegu kõik suuremad kaubamärgid. Kui Eesti turul üldse miski kahtlusi tekitas, siis just moekaubandus. See ei ole eriti arenenud, kuid huvitaval kombel pole see eesti naiste maitsele halvasti mõjunud. Kuid Marie Claire ei ole kunagi olnud ainult moeajakiri.

Kas teile ei tundu, et Eestis ilmub naisteajakirju juba praegu liigagi palju?
Uued ja huvitavad projektid õigustavad ennast alati. Lugejad armastavad vaheldust ja seda saavadki tuua ainult täiesti uued projektid. Arvan, et tugeva kontseptsiooniga rahvusvaheline kvaliteetajakiri on täpselt see, mida Eestis praegu pole.

Milliseid naisteajakirju teie loete?
Olen olnud aastaid Marie Claire’i lugeja. Just Prantsuse Marie Claire’i, sest tahan arendada oma keeleoskust. Loen erinevaid väljaandeid, näiteks prantslaste Psychol
ogie`d.

Aga Eestist leiate lugemist?
Jah. Ma ei ole küll ühegi Eesti ajakirja püsilugeja, aga hoian pilku peal.

Kuhu teie pilk naisteajakirja avades kõigepealt pidama jääb?
Olemuslugudele, kui need on kirjutatud hästi ja huvitaval teemal, ja õnnestunud intervjuudele. Sirvin ka moe- ja ilulehekülgi, vaatan visuaalset poolt, sest mind huvitavad uued lahendused.

Kuivõrd te vahepeal naisteajakirjandusest puudust tundsite? Olite vahepeal ju täiesti eemal.
Läksin jälle õppima. Mul on olnud elus mitu perioodi, mille kohta ütlen: see on mu elu parim aeg. Need vahepealsed aastad olid minu elu järjekordne parim aeg. Läksin õppima Eesti Humanitaarinstituuti magistrantuuri tõlketeooriat – kui nägin, et EHIs on selline eriala loodud, registreerusin kohe. Olen veetnud kolm viimast aastat väga heas seltskonnas, ma ei varjagi oma vaimustust kunagiste EHI, nüüdse Tallinna Ülikooli õppejõudude üle.

Seal hakkasingi õppima prantsuse keelt. Keeletunnid olid neli korda nädalas, õpe oli väga intensiivne. Peale selle tõlkeseminarid, prantsuse kirjandus ja kultuur. Ahmisin seda suure huviga. Nüüd olen kolm aastat õppinud, tõlkinud prantsuse keelest raamatu (“Minu esimene kangelaste raamat”) ja neli mängufilmi – “Minu isa on kangelane” Gerard Depardieuga, “Saatuslik kohtumine” Jean Reno ja Juliette Binoch’iga, Catherine Deneuve`i ja Gerard Depardieu film “Muutuvad ajad” jne). Tõlkimine on minu hobi, millega kavatsen tegeleda elu lõpuni.

Teieaegsele Stiilile on ette heidetud kerget arrogantsi.
Omal ajal lugejad seda ei leidnud, seda kinnitasid ju ka lugejauuringud, mida avaldati ajakirjanduses. Sellest räägiti võib-olla siis, kui ajakiri end ümber suunas, sest muudatusi tuleb põhjendada. Ma ei ole õnneks põdeja ega ela minevikus, palju põnevam on elus edasi minna.

Mis on teie naiselikud nõrkused?
Minu nõrkus on lapsed. Mul on kaks tütart. Kõik see, mis on seotud mu perekonnaga, on minu kindel positiivse energia allikas. Mu nõrkus on ka lugemine. Ja loomulikult sõnaraamatud!

Iluvidinad jäävad päris viimasele kohale?
Ei, mitte ka nii. Seda, et olen heade parfüümide austaja, ma ei eita. Aga meigin ennast tõepoolest vähe. Ja see, milliseid riideid kannan, on juba ammu välja kujunenud, nii et mul ei ole põhjust iga päev joosta poodide vahet. Tean, mis mulle meeldib ja leian selle kergesti üles. Aga moepisik on minusse tulnud emalt, kes töötas Tallinna moemajas. Olen moemaailmaga kokku puutunud juba väikesest lapsest peale. Käisin, ma arvan, kõigil moemaja etendustel ja tunnen staažikaid moeinimesi siiamaani. Moeteema ei ole minu jaoks midagi uut, see on lihtsalt minu maailmas alati olnud.

Kes aga lõikab teie firmamärgiks kujunenud fantastilist soengut?
Katrin Pärn, kuldsete kätega juuksur.

Te soeng on vist küll aastaid ühesugune püsinud.
(Naerma puhkedes) Seda on ennegi öeldud, et soeng on minu kaubamärk.

Kas aga uues ajakirjas ka oma tütrele Lilian-Mariele rakendust leiate, kes on suurepärane fotograaf?
Meil ei ole palgal ühtki fotograafi, kasutame Eesti parimaid fotograafe. See tuleb prantsuse kultuurist – kõik, mida eksponeeritakse, peab olema visuaalselt veenev. Lilian, kes õpib kunstiakadeemias fotograafiat, teeb minu portree peatoimetajaveergu.

Liliani puhul on vist loogiline, et ta seda teed läks?
Lilian on väga isasse (fotograaf Herkki-Erich Merila), igas mõttes. Ta teadis juba kaheksandas klassis, et tahab saada fotograafiks.