“Parlamendivalimiste lähenedes hakkab meediasse imbuma „valmisärevust“. Erakonnad, mille populaarsusreiting pole suurem asi ja mis on pika aega kinnitanud, et nad lähevad valimistele vastu rahuliku südamega ega liitu kellegagi, kipuvad seda ometi tegema,” kirjutab Janek Mäggi Defi arvamusrubriigile.
“Poliitiku eluunistus ei ole sugugi mitte hea palk, poliitiku eluunistus on olla tunnustatud. Kui juba siit ilmast lahkunud eeskujudest rääkida, siis Lennart Meri kuvand on paljude poliitikute jaoks etalon, mida ihaldada. Suurkuju. Humoorikas. Säravalt ootamatu. Isiksus. Kuid enamik Eesti poliitika tipptegijaid selle kuvandini ei jõua. Konkurendid lasevad nende maine (kohati põhjendamatult) enne sõelapõhjaks.”
“16 aastat ajakirjandusega lähedalt kokkupuutununa tundub mulle, et kõige tühjemad inimesed ja erakonnad on hurraa-inimesed ja –erakonnad. Sellised, kes ujuvad välja enne valimis ja lubavad maailma uueks muuta. Ja ei saa sellega hakkama. Võib-olla tuleneb see sellest, et inimesed, kes tegutsevad teistel elualadel, arvavad tõsimeeli, et poliitikud on rumalamad, kui mõne teise eriala esindajad. Enamasti on nad aga täpselt samasugused. “
Praegu on veel väga vara öelda, kas ka käesolevatel valimistel tahab mõni tunnustatud inimene „ühiskonna jaoks midagi ära teha“ või „ühiskonnale midagi tagasi anda“. Inimesi, kellelt ühiskond seda ootab, on küll. Kuid kas perspektiiv saada (veel üheks tavaliseks) poliitikuks selliseid inimesi rahuldab?”
Refereeritud arvamuse täisteksti loe Delfist