“Aitab juba naise süüdistamisest, kelle elukaaslane ja tolle «armastus» tema kallal rusikad, jalad ja erinevad piinamistaktikad käiku laseb,” kirjutab Hispaanias elav kolumnist ja ajakirjanik Anna-Maria Penu.
“Mitte ükski «näägutamine» ega «kägisemine» (vaata ja imesta, milliseid kauneid sõnu kasutatakse naiste suhtlusviisi kirjeldamiseks!) pole põhjendus ega õigustus füüsilisele vägivallale. Mitte kunagi,” kirjutab Anna-Maria Penu Postimehe veebilehel. “Aitab juba ema süüdistamisest, kelle poeg vägivallatseb naiste kallal! Tundub, et naised on süüdi kõiges, mis puudutab naistevastast vägivalda: ei oska poegi kasvatada, provotseerivad oma elukaaslasi ise, ei tule vägivallatseja juurest ära, rääkimata sellest, et naised on üleüldse ühed parajad manipulaatorid, salakavalad ja kahtlased olendid. Ja vägivallatsevad mehed ise oma käitumise eest ei vastuta, sest neil pole mõtlemis- ja kõnevõimet? Piisavat sõnavara?”
“Ning muidugi aitab juba meeste füüsilise vägivalla loomulikuks pidamisest! Vägivald pole kaasasündinud, vaid õpitud ja ühiskonnas aktsepteeritud käitumisviis, kuid mitte sugugi paratamatu ega vältimatu. Lähisuhtevägivallas on füüsiline vägivald praktiliselt alati samm pärast vägivallatseja poolt aastaid kestnud vaimset terrorit ohvri kallal, mitte vastupidi. Ja aitab ka sellest, et naiste piinamist ja tapmist oma partnerite poolt liigitatakse õnnetusjuhtumite või kireroimade alla! Kui mees terroriseerib oma naist vaimselt ja füüsiliselt, siis pole see kunagi üksikjuhtum või viinauima süü, alati teiste süü ega ka alati õigustatav,” kirjutab Anna-Maria.
“Nii et aitab juba naistevastase vägivalla õigustamisest, naeruvääristamisest ning tühiseks pidamisest! Tegemist on terve ideoloogiaga, meie patriarhaalse maailmanägemuse ja -korraldusega, mis on oma olemuselt seksistlik, ebaõiglane, vägivaldne ning naisi allasuruv. Seega, aitab juba naiste süüdistamisest, naistevastase vägivalla õigustamisest ja vägivaldsete meeste «mõistmisest»! Või suudab tõesti keegi mõtlev, haritud inimene veel tänapäeval uskuda, et armastatu käe läbi piinatud ja tapetud naised on oma traagilise saatuse tõesti mingil viisil ära teeninud: pole/polnud piisavalt head, korralikud, leebed, leplikud, vaiksed…?”