OHMYGOSSIP – Blogi sellest, kuidas leidsin Londonis uued naabrid ning seiklesin tagasi oma lapsepõlvemaale.

Juba kolm päeva olen tegelenud kirjavahetuse arhiveerimisega. Õigupoolest siis olen ette võtnud kõik kirjad, mis laekunud mu postkasti alates aastast 2007, saabunud läbi minu kodulehe – www.hannahsite.com – seal on sektsioon „Write to Hannah“, kust kirjad automaatselt minuni jõuavad: Facebook‘i, Orkutisse, Twitterisse… Olen liigitanud ära isiklikud kirjavahetused, fännikirjad ja muud kirjad. Just sellele teisele teemale tahaks täna ka oma blogi pühendada.

*Mis asi on fännikiri ja miks on oluline teda arhiveerida?*
Fännikiri on ükskõik kui lühike või pikk kiri kellegilt, kes pöördub sinu poole, et öelda midagi sinu muusika kohta. Kuidas see on teda puudutanud või aidanud, kuidas ta on tundnud rõõmu või kurbust, kuidas ta on leidnud laulust rastkel ajal lohtutust või end koguni samastanud laulus oleva sõnumiga.

Ühe üüratu osa sellest kirjade portsust moodustavad muidugi koolituuri jooksul laekunud kirjad, väikeste fännide ovatsioonilised hõiked, millist kooli sel päeval külastasin ja mis tundega nad peale kohtumist koju läksid. Miks ma neid kirju arhiveerin? Mõnes mõttes on see väike statistiline huvi, kuid samas ka põhimõtteline kontaktide kokkukogumine ning kirjavahetuse hoidmine. Omamoodi põnev on ju teada saada, mitu protsenti kirjasaatjatest on naissoost, mitu protsenti on alla või üle 20 eluaasta ning mitu protsenti kirju on tulnud Birminghamist või Saaremaalt? Lahe on jälgida kui palju inimesi on lisaks kodulehele lähenenud mulle ka Facebook‘i kaudu, ehk siis samade kontaktide leidmine mitmest keskkonnast.

Tegin endale tabeli, kuhu kirjutasin kontakti kuupäeva, inimese nime, e-maili aadressi, asukoha ning sõnumi sisu. Muide, sõnumi sisude liigitamine on omamoodi põnev – on üsna suur hulk inimesi, kes soovivad jagada oma emotsioone teemal, kuidas lugu „Kui Hing On Üks“ muutis imeliseks nende pulmapäeva. On hulk kirju, kus palutakse laulude noote ja sõnu, on kirjad, mis kannustavad ja julgustavad ning toetavad, on kirjad, mis ütlevad, et ikkagi Ballaadid 1 oli kõige parem plaat minu loomingus… nimekiri on lõputu. Ja siis on kirjad, millest on kasvanud midagi suuremat.

*Paljastusi täis oktoober*
Tol oktoobrikuu päeval, mil jagasin Londonis omanimelist ajalehte, tuli mulle hästi palju kirju. Oli see ka üsna mõistetav, sest pidasin samal päeval Delfis neljapäevaku blogi ning katsusin üldse hästi palju kõigiga kontaktis olla. Palju kirju tuli just Eestist ja eestlastelt, ka nendelt, et Londonis pesitsevad.

Sel samal päeval tuli mulle armas kiri ühelt tüdrukult, kes juba viis aastat Londonis elanud. Kirjutas natuke endast ja oma huvidest, mis ta teeb ja kus töötab ning tegi ettepaneku, et võiksime kohtuda ja tuttavaks saada. Kuna sõitsin järgmisel hommikul nädalaks koju ning pidasin maha tormaka sünnipäevanädala – nimelt on oktoobrikuu viimasel nädalal meie peres viis sünnipäeva (!), kirjutasin vastu nädal aega hiljem ning olin oma mõtetes kohtumisega igati päri. Järgnes uus kirjavahetus, kus hakkasime tagasihoidlike ja ettevaatlike eestlastena teineteist kompima. Tüdruk vihjas, et luges mu blogist, et ma liigun palju ringi Bayswater’i (linnaosa Londonis) kandis ja just seal piirkonnas elab tegelikult ka tema. Mina siis vastu, soovimata paljastada oma asukohta, et jah seal kandis ma tõesti liigun, kus Sina täpsemalt asud? Nagu sellel tegelikult üldse mingit vahet oleks olnud?!? Järgmises kirjas avas tüdruk juba tänava nime, kus ta oma abikaasaga viimased neli aastat on elanud. Ma ei uskunud oma silmi – see on ju sama tänav, kus mina elan! Ikka veel kiivalt oma saladust hoides uurisin siis, et millises tänava osas ta elab, nimelt on tegemist üsna pika tänavaga… vastus lõi mu pahviks – „elan täpselt selle kreeklaste väikese toidupoe peal, teisel korrusel…“. Nüüd me isegi enam ei kirjutanud e-maile, vaid olime ühel ajal Chat’is ning vahetasime kiireid lühilauseid.

Mu sõrmed libisesid arvutiklaviatuuri pealt sülle. Tõusin ja lähenesin ettevaatlikult aknale. Nagu kass, kes varitseb oma saaki… Piilusin kardinate tagant seda kreeklaste poodi, mis asub täpipealt minu korteriakende vastas – ja seal ta oli, lehvitas mulle rõõmsalt! Ma olen paljastatud… mõtlesin murdosa sekundi vältel ning needsin kõikvõimalikud internetikeskkonnad maapõhja. Aga siis vabanes mu meel halvatusest ning lehvitasin vastu. Sinna see asi siis tookord jäi, olime fikseerinud teineteise asukoha ning jäime mõlemad ooteasendisse.

Käimas oli koolituuri esimene nädal ning ühel õhtul, positiivset laengut täis, koju jõudes, mõtlesin, et teeks selle kohtumise nüüd siis ära. Helistasin ja rõõmsameelne hääl vastas energiliselt ilusas eesti keeles – halloo! Leppisime kokku, et kohtume juba samal õhtul ja võtame oma kaasad ka kaasa. Mäletan, et ütlesin veel Anderile enne kohtumist, et äkki on hästi teistsugused inimesed ja me üldse ei klapi kokku, et mis me siis teeme? Ander veel lohutas, et kindlasti ei ole, kui inimene ise kontakti otsis ja talle Su muusika meeldib, küll siis on kõik korras. Ja nii oligi! Tegemist oli lihtsalt võrratult toredate inimestega, kellega õhtu möödus linnutiivul, tutvudes ja muljetades. Ja mõelda vaid, et nemad ongi meie naabrid – lisas asjale toekust, et nüüd saame nii tihti kohtuda kui graafik võimaldab!

Muide sellest õhtust saadik olimegi üsna lahutamatud ja veetsime pikki õhtuid koos, küll maailma parandades, küll Eesti mängu (Eesti faktide tundmisele tuginev lauamäng) mängides, küll muusikast rääkides ja jõuluõhtut oodates. Lihtsalt uskumatuna tundub, et nemad on sealsamas elanud neli aastat ja meie pea kaks aastat ning meie teed pole kordagi ristunud…

*Koht, mis meid sidus…päriselt*
Aga nüüd veel üks teine lugu. See kontakt tundus kohe alguses väga eriline ja soe. Tüdruk, kelle mõttemaailm oli minu omaga nii sarnane, et see tundus kohati isegi hirmutav. Tüdruk, kelle sügavus ja andekus paneb mind siiani teda imetlema. Ma tean, et maailmas on selliseid inimesi ju veel, kuid nii hea oli leida keegi selline läbi muusika. Kord tuli juttu minu eestikeelsetest lugudest, sellest merest ja liivast, sellest tuulest ja mäest, metsarajast ning kõigest, mida oma varasemas loomingus kirjeldan. Ta rääkis nii sarnaselt, ta pani need kohad selliselt sõnadesse, et ma teadsin, et ta oleks justkui seal mu kõrval olnud. Oma lauludes loon situatsiooni kusagilt, kus olen olnud ning räägin sellest, mida olen tundnud. Iga kuulaja asetab end selle sõnumi läbi erinevasse kohta, sinna, kus tema tundis neid samu tundeid ja elas läbi sama kogemust. Ja siis tuli pöördepunkt… tuli selgus. See tüdruk veetis kõik oma lapsepõlve suved täpselt seal samas kus mina…. See koht oli jätnud meie mõlema hinge nii tugeva jälje, et kandsime seda oma elus edasi. Me ei tundnud teineteist tookord ega viinud seda pilti kokku ka hiljem, kuid nüüd me teame mõlemad. Kui i
metlusväärselt tilluke on ikka maailM – või hoopis, kuidas ta pillutab Sinuni inimesed, kes on Sulle sarnased ja keda vajad. Ta ütles, et teadis alati, et kirjeldasin oma lauludest just SEDA kohta, mida tema pidas oma KOHAKS, just seda MERD, just seda RADA… ja nüüd aastaid hiljem sai ta kinnitust, et just nii see oligi.

Sellised on mu sõbrad. Sellised armsad inimesed ja kontaktid. Naljakad juhtumid, mille puhul iial ei tea kuhu nad võivad välja viia.

Oma blogilugejate arvukatele hüüdudele tihedamini kirjutada vastan nii, et kirjutada tuleb siis kui on midagi jagada ning selliselt, et see annab edasi tunnet ja emotsioone. Kes aga tahab iganädalaselt minu tegemistega kursis olla, kutsun teid Facebook’i, seal saame ka igapäevaselt asju arutada, eks?

Kokkuvõtvalt on fännidega suhtlemine mulle toonud väga palju positiivset tagasisidet ja juhtinud minuni võrratuid inimesi. Seega tähtis on küll olla ettevaatlik, kuid samas avatud suhtlemisele.

Armastusega kodust,
Hannah
*Esmaspäeva pärastlõuna, 8.veebruar 2010 kell 15.30