“Olen juba niigi tunda saanud, et kõigi nende, kes Tartu Ülikooli diplomiga ajakirjandusse tööle lähevad, professionaalsed vajakajäämised nuhtlevad väljaannete peatoimetajad minu kraesse. Sõltumata sellest, kas nonde palgatud on mõnda mu kursust üldse võtnudki,” kirjutab Postimehe ajakirjanik ja TÜ õppejõud Priit Pullerits.
“Niisuguses olukorras, kus ülikool panustab massilisusele, aga tööandjad ootavad kvaliteeti, pole muud väljapääsu, kui – olgu see üles tunnistatud – tuleb muuta tudengite elu põrguks. Heaga, nagu elu on näidanud, ei saavuta isegi rahuldavat tulemust. Ülemöödunud õppeaastal, kui semestri algul kogunes auditooriumi umbes 90 tudengit, panustasin nende iseõppimisvõimesse. Andsin neile igaks korraks kohustusliku kirjanduse ning lootsin, et nad selle läbi loevad. Otsustasin, et ei traumeeri neid pisteliste kontrollidega,” kirjutab Priit Pullerits Postimehes.
“Heatahtlikkus osutus lihtsameelsuseks. Eksami teoreetilises osas, mille küsimused lähtusid just kodusest lektüürist, kukkus 90st läbi tervelt 80. Nad ei suutnud teenida võimalikest pooligi punkte. Suutmatus, oskamatus või ilmselt pigem viitsimatus teha iseseisvat tööd maksis karmilt kätte. Õppetund õppejõule: enamik tudengeid töötab arvatavasti ainult siis, kui neid selleks pidevalt sundida. Muidu mitte. Statistika viitab, et koolipapa Mauruse soovitus eestlastele õppida nagu hullud on nüüdseks enamasti meelest läinud. Mullu avaldatud andmed Euroopa üliõpilaste ajakasutuse kohta näitavad, et Eesti tudengid kulutavad õppimisele keskmiselt 25 tundi nädalas,” arutleb Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi bakalaureuse astme tudengte poolt parimaks tagasiside andjaks valitud Pullerits.
“Järeldus: selleks, et tudengid õpiks, et ülikoolides leviv massilisus ei pääseks kõrgharidust laastama, et tööandjad ei peaks noort spetsialisti värvates tema lõpudiplomi väärtuses kahtlema, ei jää üle muud, kui teha üliõpilastele iga nädal iseseisvalt omandatud teadmiste kontroll ja anda igaks korraks iseseisev kodune ülesanne. Tõele au andes oli juba algusest peale kehtestatud halastamatul tambil veel üks, varjatud tagamõte. Nimelt eraldada prügikala ehk õnneotsijad, kes loodavad kursusest justkui muuseas läbi libiseda, varakult nendest, kes on valmis tõsiselt tööd tegema,” räägib Pullerits.