OHMYGOSSIP – Istun oma Nõmme kodu elutoas: ühel pool lebamas minu valge karvane kass Stimpy ja teisel pool nurrumas mustvalge üheksakilone Lapu-poiss. Ei, Lapu ei ole ülekaaluline, ta on lihtsalt suure kondi ja hea isuga kass – tavatseme vastata imestunud külaliste küsimustele meie kiisu kaalu teemadel.

Kui ma enne jõule peale kuuenädalast koolituuri kodumaa pinnale maandusin, kilkasin rõõmust, nähes lennuki aknast lund! Kui väga ma olin oodanud kojutulekut ja lumi andis sellele kõigele veel ühe imelise lisaboonuse. Kui päris aus olla, siis füüsilisest väsimusest rohkem tundsin emotsionaalset kurnatust. Eks see koolituur ning kiire aastalõpp võtsid ikka parasjagu läbi ning vajasin lihtsalt vaikust ja rahu. Vastuvõtt kodus oli ootuspärane – koerad vingerdasid meid nähes rõõmust nagu segased, kassid sõtkusid öö läbi mööda mu nägu ja patja ning ega esimesel ööl magamisest midagi välja ei tulnudki. Aga see kõik oli tore, nii tore!

Jõulud olid sel aastal kuidagi erilised. Soojad, rahulikud ja südamlikud. Aega oli. Aega oli rohkem kui tavaliselt ja hinges oli kummaline rahulolu. Mõistsin jällekord kui tähtis on lihtsalt oma kallitega koos olla. Mitte miski – ükski kingitus, jõulupraad ega miski muu kaalu üle seda lihtsat, kuid õnnist tunnet olla koos oma perega. Ja siis see lumi!

Vaatan aknast välja ja mõistan, et see ongi see, mida ei oska kirjeldada – see ilu, see hingematvalt lummav vaatepilt, mis avaneb igast suunast ning ulatub nii kaugele kui silm seletab. Inimesed proovivad seda jäädvustada, olen minagi teinud kümneid pilte aiast ja lumistest puudest, jäätunud roosidest, hange mattunud majast, kuid tegelikult jäädvustub see kõik minu südamesse. Ma tean, et ma meenutan veel kaua seda võrratut lumist aega. Eile käisime koertega metsas, pime oli, kuid lumi valgustas kõik metsateed. Ei ühtki hingelist, vaid meie neljakesi. Puudel oli pea poolemeetrine lumekate, ojad olid jäätunud ja vaiksed. Sumpasime nii mitu tundi ja kui tavaliselt ikka räägime ja räägime, siis eile olime tasa. See kaunis vaatepilt lõi meid sõnatuks ja siis äkki mõistsingi, et see ongi see, millest luuletajad luuletavad ja kunstnikud maalivad. See ongi see, mida on nii raske sõnadesse panna, kuid vahel see ometi õnnestub. Jah, vähe on õnneks vaja, nii vähe…

Kui nüüd veel mõned päevad tagasi kerida, siis ka minu vana-aasta õhtu oli sel aastal teistsugune. Esimest korda minu kümneaastase kooselu jooksul olin oma abikaasaga kahekesi. Tavaliselt on see õhtu mõeldud meie sõpradele ning kümme aastat oleme olnud tublid võõrustajad. Sel aastal siis teistmoodi. Tegime maja taha lõkke, süütasime kogu aias küünlad ja laternad, mõtlesime nende peale, keda enam meie hulgas ei ole ja lihtsalt olime kahekesi. Tundsime nii suurt rõõmu, et me teineteise jaoks olemas oleme.

Aasta 2009 oli väga huvitav ja hea aasta. Elu Inglismaal on mind kindlasti muutnud, andnud mulle palju edasipüüdlikkust ning arusaama, et mitte miski siin elus ei tule iseenesest – kõige nimel peab palju tööd tegema ning end maksma panema. Samas andis see aasta mulle palju rõõmu ja edu, häid saavutusi ja ikkagi suurtes annustes tahet edaspidi veel paremini toimetada. Muljeid ja kogemusi sain eelmisel aastal kuhjaga ning katsun kõik oma edaspidises elus ära kasutada ning nendest midagi õppida. Sõpru sain juurde, kusjuures palju oma muusika austajate hulgast. Nad lihtsalt kirjutasid mulle ja me tundsime teineteises ära hingesuguluse. Nendest tahaksin teile ka ühel päeval rääkida. Need kirjad ja omavahelised sõnumid ja mõtte sähvatused on mulle andnud rohkem kui ükski raamat või film. Aitäh Teile!

2010. aasta on saabunud. Tuleb uus ja hea aasta – just nii peabki mõtlema, sest teeme ju ise enda aasta. Just selliselt nagu soovime ja loodame. Mõttejõul on suur kaal – kui ikka midagi väga tahame ja soovime, siis saavad unistused ka teoks. Ma soovin selleks uueks aastaks palju siirust ja hoolimist. Mõistmist ja hoolivust üksteise suhtes. Soovi näha teistes vaid parimat, soovi aidata neid, kes seda vajavad. Valgust ja soojust hinge ja südamesse. Aega nii enesele kui nendele, kes on kallid. Ja armastust. Sest armastus on kogu elu alus.

Armastusega kodust,
Hannah
Laupäeva õhtupoolik, 2.jaanuar 2010 kell 17.40