OHMYGOSSIP — Peagi algab talv*, mis on katsumuste aeg ka taimedele. Kas me saame midagi ära teha, et kahjustused oleksid võimalikult väiksed?

Mitmel aastal oleme seisnud silmitsi väga paksu lumikattega mis on tulnud kas sula maa peale või lihtsalt on nii paks, et maa soojus paksu teki all sulatab ja hautab taimi niiskes ning õhuvaeses keskkonnas. Vahest tuleb terav külm täiesti lumeta maapinnale ja mõnikord on talve jooksul suured sulad ja külmad vaheldumisi. Ükskõik mismoodi see talv ka tuleb – alati leidub taimi, kes on muidu vastupidavad, kuid kannatavad ühtesid või teisi ilmastikuolusid kehvemini.

Lisaks taimedele on talvel raske ka loomadel, kes siis meie istutatud lemmikutest püüavad endale lisatoitu hankida.

Mis ohud varitsevad? Kuidas taimi kaitsta?

Korraga maha sadanud suures koguses lund.
Lumi koguneb puudele ja põõsastele ning korraga on seda liiga palju. Kõige ohtlikum on sadu, mis algab sulailmaga, hiljem ilm külmeneb ja sadanud lumi jäätub okste külge. Taimedele jääb pikaks ajaks liigne raskus. Raske lumi vajutab oksad laiali või murrab katki. Külmaga on oksad ka palju hapramad, kui soojade ilmadega.

Mida saab teha?
Pikema saju ajal või peale saju lõppu võib käia puudelt ja põõsastelt lund maha raputamas.

Juba sügisel võib püstise kasvuga okaspuuvormidel mõne vähemärgatava nööriga ümber põõsa kerida ja oksi veidi toestada, siis ei saa oksad paksu lumega allapoole koolduda. Igasugused vormipuud ja põõsad saavad kõige enam kannatada.

Juba külmunud lund ei tohi enam üritada maha raputada- murduvad maha okkad ja vigastub koor. Oksad tuleb vajadusel toestada, et vältida murdumist.

Varakevadel, kui öise ja päevase temperatuuri vahe tekitab lumele kooriku, mis lume sulades vajub ning lõhub kooriku sisse jäänud hoorte puude ja põõsaste oksi ning koort.
Päeval päike sulatab – öösel on miinuskraadid ja sulalumi jäätub ning sulatab oksad endasse kinni ning aegamisi koos sulava lumega vajutab ja tirib neid üha maa poole. Nooremad ja õrnemad oksad võib tüve küljest lahti rebida ning põõsastel murrab oksi maapinnale lähedamalt.

Päevasel ajal sooja ja päikesega tuleks taimi ettevaatlikult välja kaevata. Nendesse kohtadesse, kust kukub lumi katustelt või pannakse teede pealt roogitav lumi tuleks teha taimedele tõhusamad kaitsed. Austrias, mis on alati lumerohke, näiteks nägin kevadel tihti sellist pilti, kus teeäärsete madalamate igihaljaste okaspuude kaitseks olid neile puitkilpidest nagu telgid peale pandud.

Tõsine külm, eriti siis, kui maapind ei ole kaetud lumega on taimedele päris karmiks katsumuseks.
Sügisel, kui puudealuseid rohida ja kobestada võib lisada vajadusel võraalusele mulda või komposti. Nii jäävad juured veidi sügavamale ja külm ei pääse nii ruttu ligi. Külmaõrnu roose ja elulõngi mullatakse või kaetakse liiva või freesturbaga põõsa keskkohast. Mõnesid noori õrnemaid püsikuid, alpitaimi ja maasikataimi võib katta kuivade lehtede või okaspuuokstega. Maasikad võivad saada kahjustada juba 6- 8 miinuskraadi juures.

Kevade poole talve, kui ere päevane päike vaheldub öökülmadega on paljudele taimedele väga ohtlik.
Enam saavad kahjustada viljapuud. Tekib olukord, kus päeval päike soojendab puukoort ja paneb taimedes mahlad liikuma, ning öökülmadega tekkivad külmunud jääkristallid lõhuvad noorte puude koored. Tekivad koore kestendamised, kuivamised ning muud vigastused või suured tumedad laigud tüvedele lõuna- ja edelapoolsele küljele. Peegeldused lumelt soodustavad seda efekti veelgi. . Vead ei näita tihti end välja varem, kui suvel on näha, et koor kestendab ja laiguti ära sureb. Inimene avastab vigastused selle järgi, et lehed kuivavad. Kahjustatud kohtadel võivad levida taimehaigused ja aktiviseeruda kahjurid.

Viljapuid lubjatakse või pintseldatakse noorte viljapuude tüved ja jämedamad võraharud tüvevalgendiga. Lupjamine aitab hoida ära suuri temperatuuri kõikumisi, kuna hele koor ei soojene päikese käes nii tugevasti. Lubjatud peab saama enne ohtlikku aega, mis saabub jaanuaris, veebruaris ja märtsis. Seda tööd võib teha ka sügisel enne lume tulekut, kuid kui kevadtalveks on vihm valgendi maha pesnud tuleb korrata. Lupjamiseks on vaja kuiva ilma ja üle 0 kraadi temperatuuri. Suuremat viljapuuaeda on hea lubjata pritsiga.

Varakevadine päikesepõletus on ohuks ka kõikidele igihaljastele taimedele ja rododendronitele-väiksemaid puid ja põõsaid varjutatakse.
Kui maa on külmunud, siis päikesega liikuma pandud mahladega kaasneb oht, et külmunud pinnase tõttu ei saa juured maast vett kätte siis tekib füsioloogiline kuivus ja taim jääb janusse. Kas siis, kui maa on lume all sula – siis on taimele ohtlik lumelt peegelduv päike. Selle vastu aitab kevadtalvine taimede varjutamine.

Taimi üleni varjutuskangasse mässides on suur oht nad hauduma ajada, sest kate aitab lumesajuga rohkem lund koguda. Kõige õigem on taimi varjutada, tehes neile ette sirmi päikesepoolsele küljele, või asetada varjutuskangas ümber põõsa maasse torgatud tugikeppide. Kepid peavad olema juba sügisel valmis asetatud, kui maapind on veel pehme. Jällegi näide lumerohkest Austriast, kus paljudele igihaljastele okaspuudele olid tehtud ümber puitlippidest püramiidjad karkassid – sinna saab kinnitada varjutuskanga ja karkass kaitseb ka lumega lamandumise ohtude eest.

Varjutusvõrku/kangast on saadaval mitme tihedusega. Varjutada tuleb ka igihaljaid pinnakattetaimi ja püsikuid – neile on hea peale asetada kuuseoksi. Lume sulades peaks katteid üle vaatama ja kohendama, kui lume alt väljasulanud osad päikese kätte jäävad on need eriti õrnad. Samuti peaks terve talve lume all olnud ja kevadel värskelt väljasulanud taimedele varjutuskangad peale panema, sest lume alt pimedast ereda päikese kätte sattudes on kontrast väga tugev. Eemaldada tuleb varjutuskangas peale lume ja maa sulamist pilvise ilmaga.

Paljudele okaspuuvormidele on talvel iseloomulik veidi pruunikas või kollakas värvus. Suve saabudes värv taastub iseenesest. Seega selguvad lõplikud talvekahjustused tihti alles umbes jaanipäevaks, enne seda ei ole ka esmapilgul hullu väljanägemisega puid veel mõtet lõplikult maha kanda.

Kaitse taimi lume all haudumise eest.
Kui maa on sula ja toodab sooja ning paks lumikate peal hoiab kõik sooja enda all kinni ja siis on lume all päris soe ning niiske. Lumerookimisel tekkinud hunnikud, katuse pealt kukkunud lumi ja tuisud tekitavad suuremaid lumekogumeid.

Varjutuskangasse, pakasekangasse või lumehunnikutesse pikaks ajaks jäänud taimed võivad kahjustuda. Eriti õrnad on igihaljad puud ja põõsad ning alpitaimed.

Õrnematele taimedele peaks peenras valima sellised kohad, kuhu lumehunnikud ei kogune. Ja vajadusel kevade poole sulailmaga võiks taimi paksu lume alt ettevaatlikult välja abistada.

Lumesulamise ajal peab hoolitsema, et vihma ja sulaveed ei hakkaks ümber noorte puude või mujale taimede kasvualale kogunema. Ka murule ei ole see hea.

Et haigustekitajate ja kahjurite soodsat talvitumist vähendada – saab hoolitseda juba sügisel.
Kevadel varakult asuvad edukalt talvitunud kahjurid kohe viljapuude kallale, et nende tegevust juba sügisel veidi pärssida – tuleks lehed ja mahakukkunud viljad puude ja põõsaste ümbert riisuda ja komposteerida, kahjustunud või murdunud oksad juba sügisel puult eemaldada. Hea on ka puudealust kobestada, siis saab kahjurite talvekorter rikutud.

Külmakergitused.
Väiksemad põõsad ja püsililled kerkivad maapinnast välja ja juured võivad jääda maapinnale. Külmakerked tekivad, kui päevane soe vaheldub tugevate öökülmadega. Öösel surub jää taimed mullast välja. Kui maapind on veel liialt külm ja ei lase taimi oma kohale tagasi istutada, siis võib juurtele mulda peale raputada ja teha istutustöö esimesel võimalusel.

Väga suurt kahju võivad taimedele teha ka metsloomad ja närilised.
Loomad – hiired, jänesed, mügrid, kitsed ja põdrad võivad palju kahju teha puudele. Eriti viljapuudele, aga armastavad ka paljusid ilupuid – kastaneid, kuldvihma, pärna, haaba, kaski, tammesid ja elupuid.

Jänesed koorivad koore tüvelt ja alumistelt okstelt ja just nii kõrgelt, kui tagakäppadele tõustes ulatub. Mida paksem lumi, mis kevadel kooriku peale tõmbab, seda kõrgemalt saavad loomad puid kahjustada.
Vesirotid kahjustavad juurestikku.
Hiired söövad lume alt noorte puude tüved maapinna lähedalt koorest paljaks.
Kitsed ja põdrad armastavad noori oksi ja võrseid ning rebides kahjustavad ka koort.

Suuremate loomade vastu aitab kõige paremini traatvõrgust tara ümber kogu aia. Eriti paksu lumega peab ka taraümbrust lumest puhtaks rookima, et kõrgus liiga madalaks ei jääks. Viimased talved olid nii paksu lumega, et kitsed ja isegi jänesed said lõdvalt üle tarade.

Väikeste puude korral aitab ka üksikute puude ümbritsemine traatvõrguga. Valima peab paraja suurusega võrgusilma. Mõned laiemale ulatuvad oksad võib õrnalt ajutiselt koomale siduda. Kevadel tuleb võrgud eemaldada ja oksad lahti siduda.

Vanarahvas on soovitanud jäneste ja hiirte vastu ümber tüvede kuuseoksi siduda, need torgivad ja see jänesele ei meeldi. Varem keerati ka tüvedele ümber vanu ajalehti. Tänasel päeval on puutüvede kaitseks võimalik kasutada spetsiaalseid plastist spiraalseid või võrgust tüvekaitseid, pilliroo või pajumatte, kotiriiet. Kevadel tuleb märguvad kaitsevahendid varakult puutüvede ümbert eemaldada.

Plastist tüvekaitsed pannakse tüve ümber kohe nii tüve alt, kui võimalik. Olemas on ka UV kaitsega plastvõrgust tüvekaisted, mis võivad noorele puule jääda peale mitmeks aastaks. Võrk laseb läbi valgust ja ei takista õhu liikumist.

Päris tore soovitus on Heino Kiige raamatus „Taimetark“ (1968)
„Veel lihtsam on puukeste tüved, jaanuari algul, pesuseebiga kokku määrida. Parem on seda teha pehme ilmaga. See töö on lihtne ja poes seepi küllalt. Määritakse esmalt tüvi ja siis ka lumele lähemad võraoksad. Seep on jäneste meelest nii vastiku lõhna ja maitsega, et nad ei lähe puukeste juurde isegi jälgi tegema. „

Hiirte vastu aitab lume regulaarne kinnitrampimine ümber tüve. Värske lume sadades talvel tallutakse lund puutüve ümber ja nii muutub näriliste ja muttide ligipääs puule raskemaks. Kui lumi läheb liiga paksuks siis hästi enam ei õnnestu .

Mügrid söövad puude juuri. Nende vastu võideldakse aastaringselt. Aias, kus on teada, et vesirotid ennast mõnusalt tunnevad pakub mõningast kaitset noorte viljapuude istutamisel istutusaugu vooderdamine peenesilmalise traatvõrguga. Siis on puudel võimalus ja aega juurestik tugevamaks ja suuremaks kasvatada.

Peletusvahendid.
Laialdaselt on kasutusel peletusvahend nimega Plantskydd. Kitsede ja põtrade peletamiseks pritsida peamiselt ladvad. Jäneste kaitseks pritsida või pintseldada tüved ja alumised oksad.

Toode on looduslik ja loomi peletava lõhnaga – valmistatud loomsest proteiinist, toiduõli ja soolalisandiga pulbrikontsentraat, mis vees hästi laguneb. Mõju kestab kuni 6 kuud. Viljapuudel ja muudel loomadele eriti meeldivatel taimedel võib osutuda talvel vajalikuks kordustöötlus 3 kuu pärast. Peletusvahendiga on soovitav puid töödelda kuiva ilmaga ja pärast lehtede langemist ning mitte keskpäeval kuuma päikesega. Segu peab jõudma kuivada. Vihmaste ilmadega peletusaine mõju väheneb. Täielikku garantiid, et loomad puudele kallal ei kipu peletusvahend ei anna.

Kodustest vahenditest saab samalaadse peletusvahendi, kui kasutada toore liha loputus- või sulavett, mis on samuti peletava toimega. Kuna vihm peseb loputusvee maha, siis peab uuendama umbes paar korda kuus.

____________________________________________

* Talvine pööripäev ehk talvine päikeseseisak on ööpäev iga aasta 21. või 22. detsembril, millal on põhjapoolkeral lühim päev ja pikim öö, lõunapoolkeral aga pikim päev ja lühim öö.

Päike asub seniidis lõunapöörijoone kohal. Põhjapooluselt põhjapolaarjooneni on polaaröö ja lõunapooluselt lõunapolaarjooneni on polaarpäev.

See on astronoomilise talve algus, põhjapoolkeral talve algus, lõunapoolkeral suve algus. Talvisest pööripäevast alates põhjapoolkeral päeva pikkus suureneb ja öö pikkus väheneb, aga lõunapoolkeral öö pikkus suureneb ja päeva pikkus väheneb.

Talviseks pööripäevaks nimetatakse ka suvist pööripäeva lõunapoolkeral.

 

Avafoto: Pexels