OHMYGOSSIP – Mitteametlikus maailma pealinnas tekkis mul huvi ka Ühendriikide ametlik pealinn üle vaadata. Võtsingi selle avastusretke ühel nädalavahetusel ette.
Washington DC-sse saab minna lennuki, rongi või bussiga. Valisin viimase variandi, kuna see oli kõige soodsam, liini teenindavad nn Chinatown-bussid (kuna väljuvad Hiinalinnast ning bussijuhid on asiaadid). Seda võimalust kasutavad paljud turistid, internetis võib teha reserveeringu või enne bussi väljumist heale õnnele lootes peatusesse kohale ilmuda.
Mina sõitsin esmalt Baltimore’i, kus üks mu sõber kolledži-tarkust taga ajas, sõit sinna kestis kolm ja pool tundi ning edasi-tagasi pilet maksis $35. Teine buss sõidab New Yorgist nelja tunniga otse pealinna sama hinna eest. Washington DC on Baltimore’ist vaid 45-minutilise autosõidu kaugusel.
Baltimore oli erinev nendest Ameerika linnadest, kus seni käinud olin, muidu aga tüüpiline USA suurlinn, kus enamus inimesi elab eeslinnas ning käib päeval kesklinnas tööl. Tänaval kuigi palju jalakäijaid ei näe, kõik liiguvad autodega. Õhtul on linn päris tühi, vahel võib näha kahtlasi tüüpe ringi sebimas. Marylandi osariigi suurim linn on statistiliselt Ameerika kõige kõrgema kuritegevusega piirkond. Viimastel aastatel on roimade arv küll stabiilselt vähenenud, kuid siiski ületab nende arv riigi keskmise mitmekordselt.
Kohalikud üliõpilased väidavad, et tegelikkus ei ole sugugi nii ohtlik, kui valesse linnaossa ei roni. Enamus neist elab ülikoolilinnakus, kus on ööpäevaringselt politseivalve, kes juba mõnest ühiselamust kostuva väiksema lärmi puhul paari minutiga kohal asja uurimas on.
Washington DC-sse jõudes oli linn kummaliselt tühi, nägime vaid üksikuid turistide gruppe ringi liikumas. Teedel eriti tihedat liiklust ei olnud, aga parkimiskoha leidmisega oli raskusi. Pidasin huvitavaks tänavanimesid – ühte pidi olid need numbrid, nagu New Yorgis ja paljudes teistes Ameerika linnades, teistpidi aga tähed. B-tänav, näiteks, kõlab ju veidralt?
Pealinna külastus kujunes kokkuvõttes üheks parajaks ekspeditsiooniks, esmalt oli vaja leida parkimiskoht, siis söömisvõimalus ja kõige lõpuks tähtsaim vaatamisväärsus.
Raiskasime palju aega söögikoha otsimisele, see kujunes ootamatult keeruliseks ülesandeks, National Malli ümbruses neid lihtsalt ei olnud, enamus maju olid kontorihooned või muuseumid. Lõpuks siiski leidsime pubi-restorani Elephant & Castle, kus saime keha kinnitada traditsioonliliste hiiglaslike burgeritega.
Järgmine ülesanne oli suuremate vaatamisväärsustega käigu pealt tutvudes leida üles Valge Maja, saime päris palju tiirutada, aga õnneks olid kõik turismiobjektid seal üksteisest kena jalutuskäigu kaugusel. Turistidest rohkem nägime ringijooksvaid oravaid, keda ma oma fotoaparaadiga taga ajasin.
Lõpuks, kui olime juba alla andmas, sattus meie teele ka Valge Maja, irooniaga avastasime, et olime parkinud sellele väga lähedale. Presidendi eluase oli minu meelest üllatavalt väike, võib-olla isegi sama suur kui selle koopia, kus Anaheimis õhtustasin, nii et pole ime, et me seda puude keskel ei märganud. Pärast 9/11 ei lubata tavaturiste enam Valgesse Majja ega isegi seda ümbritsevasse aeda, tuleb leppida kuulsa hoone uudistamisega ümbritseva raudaia varbade vahelt.