Kas teadsid, et seltskonnatäht, bravuuritar ja Elu24 peatoimetaja Anu Saagim on tõlkinud soome keelest raamatu “Naise seksuaalsus”? Lugedes neid põnevaid artikleid Anust märkab nii mõnigi lugeja, et Anu särava väliskesta taga on peidus ka väga soe, armastav ja ettevõtlik hing. Tuhnides vanades artiklites, võib leida toredate autorite väga huvitavaid lugusid. Paremik on siia toodud ka teile lugemiseks!

Allikas: Ajakiri Naised (10.10.2008)
Link: http://www.ajakirinaised.ee/artikkel.php?id=4416
Autor: Piret Kooli
Katkendid artiklist: „Anu Saagim kahetseb, et ei teinud rohkem lapsi“

Kui palju on see, keda me meediast tunneme, kaubamärk, kui palju Sina ise?
Usun, et olen kogu aeg mina ise – liiga otsekohene, spontaanne, avameelne, räme, räige, nahaalne. Sõprade meelest ka malbe, tore, armas ja korralik. Jah, olen bravuurne, kuid samasugune nii kodus kui ka väljaspool kodu. Kõikjal lendab sädemeid.

Millal sai Sinust teadlik bravuuritar?
Arvan, et ajast, kui abiellusin oma kolmanda abikaasa Ristomattiga. Abielludes olin 25, enne seda elasime pea neli aastat koos. Olime pidevalt nii Soomes kui ka Eestis meedia tähelepanu all. Ja kui ma – sinisilmne nagu olin – hoomasin, et meedia võib olla nii nahaalne ja võlts, hakkasingi asju üle võlli keerama. Mõistsin, et minu ütlustel, siirusel või valedel polnud vahet, sest ajakirjandus andis minust oma müüginumbrite huvides ikka sellise pildi, nagu neil vaja oli.

Su esimesed abielud olid lühikesed ja kalkuleeritud. Aga praegune, ligi 20 aastat kestnud abielu?
Jah, kaks esimest olid mõistuseabielud. Üks Soome, et Eestist ära saada, ja teine selleks, et mind Soomest välja ei saadetaks. Pärast esimest kiiret lahutust abiellusin Rootsi (avantürist Carl Danhammeriga – toim.). Kolmas kord mul lihtsalt vedas – mu praegune abikaasa Ristomatti on kunstiinimene, hoopis teistsugune juba oma mõttemaailma ja tausta poolest. Ning Ristomatti taluvuspiir on õnneks tuntavalt kõrgem kui tavakodanikel – tema perest on kogu elu kirjutatud. Usun, et ei ole olemas asju, mida Ristomatti poleks ühte naist tegemas näinud – tal oli meeletult hull ema (tekstiilikunstnik Armi Ratia oli Soome tuntuima rõivafirma Marimekko OÜ looja – toim.). Me ei kohtunud, sest ta oli juba surnud, kui Ristomattiga tutvusin. Vahel tundub, et ma ei küüni oma tempudega talle ligilähedalegi. (Naerab.) Usun, et ma ei olekski võinud leida ideaalsemat meest kui Ristomatti. Üllatun siiski vahel, kui ta mu ekstravagantsuste peale solvub – Ristomatti võtab ikka veel kõmulehti liiga isiklikult. Tõsi, iga aastaga vähem. Minagi olen solvunud ja mingil hetkel ka nutnud. Nüüd nutan kurbusest, pettumusest ja vahel ka siis, kui meil on abikaasaga riid olnud – ta oskab mõnikord salvav olla. Kuid nutan ka rõõmust, kui laps saab hea hinde.

Ristomattil on neli peaaegu sinuealist tütart. Millised on teie suhted?
Ristomattil oli varasemast abielust ka poeg, kes suri väiksena. Kuid tütardest kolm elab Ameerikas, üks Soomes. 15 aastat tagasi, meie Ameerika-perioodil kohtusime nendega sagedamini, nüüd muidugi harvem. Arvan, et saan nendega väga normaalselt läbi. Minu käitumismaneerid neid vaevalt et eriti häirivad.

Milline on rahulik õhtu Ratiate kodus?
Ega meil väga selliseid koduõhtuid olegi. Siis ehk, kui me mõlemad korraga haigeks jääme (naerab), kuid siiani pole seda juhtunud. Mõnikord läheme videolaenutusse ja võtame lemmikfilme, mis on totaalselt erinevad – mina tahan romantikat, tema aga põnevust. Soomes käime koos kinos ja ooperis. Viimane film oli “Kuldne kompass”, mida käisime terve perega vaatamas. Tore õhtu oli – lapsele film meeldis ja Ristomatti jäi poole pealt magama.

Kas te saate Soomes rahulikult liikuda?
Ei. Me ei saa Soomes eraldi ega ammugi mitte koos märkamatult omi asju ajada.

Eestis kehtestasid ise esimesena staaride n-ö fotole tabamise tasu. Miks?
Tahtsin mõlemaid pooli – jahtija ja jahitava oma – enda nahal kogeda. Algul põnevana tunduv mäng muutub aga lõpuks tüütuks ja tülgastavaks, paljud toredad tuttavad haihtuvad.

Oled Sa kellelegi meedia abil nuga selga löönud?
Jah, kindlasti. Sest unustasin, et valulävi on erinev. Olen avaldanud mõne enese arvates täiesti süütu uudisnupu, mis mulle tundus lahe ja naljakas. Kuid see, kellest kirjutasin, oli seltskonnaelus alles roheline ja minu üldsegi mitte pahatahtlik vimka ei jõudnud talle lihtsalt kohale. Kättemaksuks pole ma ajakirjandust kunagi kasutanud. Soome telesaates rääkisin kord sellest, kuidas mind eestlaste juures hämmastab ennustajate-vaimustus. Kuidas inimesed kuulavad suud pärani Mange ja Pauksoneid, kui nood väidavad, et tuleb karm aasta ja kõik läheb peesse. Ütlesin, et eestlased usuvad minu jaoks liiga kergekäeliselt kõiksugu posijatesse. Nii nimetasingi eestlasi segasteks… või nagu siinsesse meediasse tõlgiti – idiootideks. Kasutasin sõna “sekopää”.

Häirib see soomlasi, et eestlanna võttis ära nende ühe ihaldatuma poissmehe?
Jah, huvitav, et keegi ei ütle Ristomattile, miks sa soome naist ei valinud. Vaid ikka öeldakse mulle, miks sa meie Ristomatti võtsid. Päris algul kutsusid sõbrad Ristomattit pidevalt korrale. Sest N. Liidust tulnud tüdrukuga abielu oli alati risk – siit läinud naised olid väidetavalt kergete elukommetega. Kui see jutt Ristomattile ei mõjunud, käidi välja järgmine trump – meie vanusevahe on 20 aastat. Kõik olid kindlad, et ma jätan ta varsti maha. Minu jaoks oli suur šokk see, et seltskond oli häbematult kahepalgeline – meie kodus oldi toredad ja lahedad, kuid väljaspool klatšiti alatult.

Sind on nimetatud igasuguste nimedega. Miks Sa tahad selline bitch olla?
Ma arvan, et inimesed näevad mind sellisena, nagu tahavad, ja kujutavad suurema osa minust endale ette. Kuid ma ei tee ka ise midagi selleks, et teistsugust pilti luua. Ameerikasse kolimise algusajal käisime Ristomattiga suurfirmade ukselt uksele, püüdes oma firmale jalgu alla saada. Siis õppisin ma ehtsat müümise kunsti. Sain teada, et turule minejal peab olema oma lugu ja ainulaadne nägu. Mida eriskummalisem ja bravuurikam, seda parem. Siis aplodeeritakse. Õppisin, et tagasihoidlikkusega ei ole edukaks saada soovijal midagi peale hakata. Kui lugu ei ole, siis tuleb see lihtsalt välja mõelda.
Kui Ristomatti pääses tööle ühe suurkorporatsiooni alla, soovitas tolle juht mullegi: Anu, kõik see, mis sinus on eksootilist, jäta tingimata alles. Kui sinult midagi küsitakse, ära jää kunagi vastust võlgu. Isegi kui sa ei tea, mida öelda, mõtle välja. Sest mida erilisem on vastus, seda paremini jääb see miljonite seast meelde. Ameerikast saadud hooga jõudsin ma lõpuks Eestisse, saamata kohe aru, kui palju kordi väiksemasse konnatiiki ma tulin. Siin võib Harju tänava kohviku koristaja ka kuulsaks saada, kui paar korda lapiga valest kohast pühkimas käib.

Kes Sa oleksid, kui poleks pr. Ratia?
Kui ma poleks temaga abiellunud, siis tõesti, kes mind oleks teadnud? (Hakkab naerma.) Arvan, et oleksin siin mingi lihtlabane putiigipidaja või peaksin ilusalongi. Moe ja ilu poole olen ikka pürginud. Oleksin ehk mõne eduka kohaliku ärimehe endale napsanud ja ehk käiksin isegi presidendi vastuvõtul. Õudne ju, mind pole sinna kunagi kutsutud! (Teeb n&a
uml;gusid.) Tegelikult korra, kui elasime USAs, kutsuti Ristomatti Soome presidendi vastuvõtule, kuid ta ei läinud.

Eestis oled Sa nüüd töötu. Aga Soomes?
Tegelikult olen ma pidevalt töötanud meie perefirmas (Ratia Brand Company – toim.), ka Justi ajal – kõik need 3,5 aastat. Majanduslikult mõeldes oli see muidugi tohutu lollus, et ma ajakirja tegema hakkasin. Sest perefirmas teenin oluliselt rohkem kui seltskonnaüritustel ringi lenneldes.

Kuid ometi valisid ajakirja?
Meil oli tookord kodus isegi kerge konflikt. Abikaasa esimene küsimus oli, millist palka makstakse, ja teine, kas perefirmas mulle kuuluvad kohustused saavad jätkuvalt täidetud. Mu emotsioonid olid nii kõrgel ja muidugi vastasin, et saan kõigega hakkama! Ning et kord nädalas käin Helsingis ja jõuan seal kõik tööasjad joonde ajada. Olen ju supernaine! Esimesed kuud ma tõesti ka pingutasin. Kuid siis hakkas kõik üha rohkem kreeni kiskuma, kuni selleni, et minu ametipostile perefirmas palgati kaks uut inimest.

Meil oli tüli ja mees tunnistas, et on minus kergelt pettunud, ning tahtis teada, mida ajakiri mulle annab. Ütlesin, et sellist pakkumist ei tehta mitu korda elus. Ajakirjandust pole ma õppinud, aga pakutakse võimalust hüpata punktist A punkti D. Rääkisin, et teen midagi, mis mulle tohutult meeldib, ning kuigi raha ei maksta, on kõike seda, milles ma nagunii pidevalt ringi ujusin, nüüd võimalik tööna võtta. See ajakiri oli nagu minu elu blogi. Mees mõtles ning lausus lõpuks: olgu, Soomes selline asi sul tõesti ei õnnestuks. Ka meie peretuttavad, kelle hulgas on Soome väljaannete peatoimetajaid ja ajakirjanikke, vangutasid pead, öeldes, et nende omanikud ei tihkaks nii hulljulget sammu astuda. Eestis oli see võimalik.

Kui kirjutasid oma viimase kolumni, mis rääkis uutest väljakutsetest ja julgusest muutuda, kas teadsid, et kolm päeva hiljem loeme uudist Sinu lahkumise kohta?
Teadsin. Mul oli see plaan olemas juba kaks kuud varem – fotograaf, kes mu viimase kaanefoto tegi, võib kinnitada. Kahetsen ehk pisut seda, et ma ei lahkunud oktoobris, koos teiste vanade töötajatega. Kuid ma hoidsin ikka veel küüntega oma lemmiklapsest kinni. Mul tekkis ajakirja suhtes täielik emakompleks ja ma ei tahtnud omaks võtta, et laps on muutumas, et tal on teised huvid. Omanike vahetus mõjus Justile halvasti. Rahalises mõttes ei olnud Kruuda pakkumine üldse mitte kõige parem. Kosijaid oli vist viis ja ajakiri oligi algusest peale müügiks tehtud. Nii nad valisid Kalev Meedia. Kuid rahaga ei saa tõesti kõike. Ammugi mitte oskusi ja sädet. Kui me alustasime, ei olnud mul toimetuses oma tooligi. Istusin, läpakas süles, mingil vanade ajakirjade pakil ja kirjutasin. Kellelgi ei tulnud pähe küsida, miks pildiajakirjal fotograafi pole ja kus on tegevtoimetaja! Tegime ajakirja vaid mõne inimesega ja sisemisest põlemisest. Kalev Meedia all, kui me võinuks ujuda rahas – meile anti ju nüüd kõik see, mis varem puudus -, öeldi, et peate tegema nii ja nii. Seda algusaegade emotsiooni aga enam polnud.

Miks Sina ise ajakirja ära ei ostnud?
(Paus.) Nii suur loll ma ei ole. Oleksin muutunud direktoriks ja hakanud mõtlema nagu kuiv äriinimene. Ei saa ju samal ajal olla looja ja arukas majandaja. Alguses, kui ajakiri ilmus iga teine nädal, käisin ühelt sündmuselt teisele, pildistasin ise, pärast valisin pilte, korrigeerisin ja lõpuks seisin kujundaja seljataga. Nii need asjad muidugi ei käi, kuid loll olin ega teadnud ju seda kõike. Kuid too aeg oli võrratu kogemus ja mul oli tohutult õnne. Samas, kui mõtlen esimesele aastale tagasi – see oli ikka nii räme ponnistus! Et taolist tööd teha, peab olema täiesti üksik, ilma perekonnata. Ja täiesti karjäärile pühendunud. Robin (8) oli siis, kui ma ajakirja alustasin, neljane. Kuid õnneks on mul ema ja mõistev abikaasa.

Mis Sul Robini tegemistest tänaseks nägemata on jäänud?
Argipäevast jäi palju nägemata. Ka lapse tähtpäevadest mõni. Tänu tööle jäi Robini üks esimene koolipäev poolikuks, sest ma pidin jälle tormama kurat teab kuhu. Jõudsin vaevu ta aktusel olla. Kuid selleks, et päeva hiljem pereringis tähistada, mida laps väga ootas, ei olnud mul aega.

Sa ei näinud ka Robini esimesi samme ja Soome ajakirjandus heitis seda sulle suurimas naisteajakirjas ette.
Jah, see on tõsi. Mäletan seda hetke, kui helistasin emale välismaalt ja ema teatas rõõmusõnumi. Muidugi tuli klomp kurku. Teise mõttena tuli pähe, et kui ma peaksin elus teise lapse saama, siis ei lähe ma iial ta juurest enam niimoodi ära.

Milline on Sinu ja Robini vaheline suhe?
See on kirjeldamatu. Kahetsen siiani, et mul ei ole rohkem lapsi. Ja ehkki ka minuealised sünnitavad, siis kahetsen, et mul ei ole neid juba praegu rohkem. Sest vana ema on minu meelest natuke hull ema. Sain ise ka suhteliselt hilja emaks (35 – toim.) ja nüüd suhtun lapsesse kohati nagu portselankannu. Lapsi tuleb ikka noorelt teha. (Naerab.)

Aga teisalt – ma ei saa ilmselt veel aastaid teada, kui raske on Robinil koolis või sõprade ringis olnud sellepärast, et tema ema on Anu Saagim. Ma tõesti ei tea, sest ta ei ütle mulle seda. Kuid ta võib mulle öelda näiteks kümne aasta pärast, et kuule, ema, sa keerasid mu lapsepõlve tuksi. (Pikk paus.)

Kas Sa oled kunagi lapsele “süümekaid vähendavaid” kingitusi teinud?
Vahel olen, ja saanud sellest uued süümekad. Näiteks kui olen terve nädala ringi trampinud, ostan lapsele ihaldatud mänguasja, sest tean, et ka täna õhtul ei ole mul aega temaga ujuma minna. Ostan ennast niimoodi vabaks. Kuid kõige hämmastavam on, et laps näeb sellise kinkimise läbi. Sest need mänguasjad on mitu päeva hiljem pakendist lahti võtmata ja vedelevad kusagil. Laps ei tunne sellisest kingitusest rõõmu. Siis ma vaatan seda asja, süda tilgub verd ja ma mõtlen – paras sulle, Anu, kuradi loll, et sa niimoodi mõtlesid!

Kas ema on Sind kunagi noominud või korrale kutsunud?
Ei. Kuid mu ema (67) on olnud minu tõttu infarkti äärel. Ma tõesti ei liialda praegu, ehkki ei suuda öelda, mille pärast ta toona haiglasse viidi. Kuid lugu oli tõenäoliselt jälle mingi selline, mille puhul ma ise lihtsalt õlgu kehitasin. Ja sellega asja veel teadmatult võimendasin, mõtlemata, et ma ei ole ju üksi. Et minu taga on mu poeg, ema, õde ja sugulased. Ja kuidas see neile mõjub. Olen ses mõttes olnud hästi isekas ning alati ette kujutanud, et pere tunneb mind juba nii hästi, et ükskõik mida nad minu kohta ka ei loeks, nad teavad automaatselt – see on meie Anu ja see lugu on vaid pooleldi tõsi, kui üldse. Minu käitumine on ilmselt mõjutanud neid rohkem, kui nad välja näitavad. Sest kui ema mingi sõbranna teeb talle minu kohta märkuse, saab ema haiget, olgugi et ei näita välja. Mina olen endale kõva kooriku peale kasvatanud ja kindlasti ka kalestunud meedia mõttes. Ilmselt on mu õde
Gea (28) mind terve elu kõrvalt vaadanud ja mõelnud: “Issand, mina küll selliseks ei saa.”

“Ma vihkan feiki. See on mu moto: kõik peab oleme ehe. Ma ei kanna riideid või ehteid, et mingisse valitute klanni kuuluda või end paremaks teha. Tööauto on liisitud, muud ei ole midagi võla peal. Ma ei pandi ka isiklikke asju – koduni välja. Võlgu ma ei võta. Kui mul ei ole raha, siis ma lihtsalt ei osta. Olen küll poes või bensiinijaamaski näiteks võlgu jäänud, sest avastan, et pangakaart on vananenud. Ja mind usaldatakse, kui ütlen, et toon hiljem raha ära, sest nad teavad – minu nimega ei saa võlgu jääda.”

“Ma ei mäleta, kui vana ma olin, kui ema saatis mu poodi ja andis kaasa viimased seitse kopikat, et tooksin nurga pealt poest pätsi leiba. Läksin poodi ja nägin hästi ilusat hõbepaberisse kääritud kolmnurgakujulist sulajuustu – mul on see pakend siiani meeles. See maitses mulle kohe hirmsasti ja maksis täpselt seitse kopikat. Juustuhimu sai minust võitu. Ostsin selle ja sõin kähku ära ning tulin koju. Ema küsis, kus leib on. Vastasin, et ma ostsin raha eest lemmikjuustu. Ema ei vihastanud, vaid oli lihtsalt väga kurb. Sest leivast oleks jätkunud meile kuni palgapäevani. Sel päeval teadsin, et ma ei jää vaeseks inimeseks.”

“Homod on edevad, kõikjal maailmas ujuvad nad suurte diivade külje alla. Näen Soomes, et kuulsuste lähikonnas on homosid palju. Homod on kõige ustavamad sõbrad, assistendid, teenrid. Nad oskavad su eneseuhkust upitada, määrivad mett mokale. Mitte keegi teine ei oska sind meelitada ja turgutada nii, nagu seda teeb geist sõber. Nad on alati olemas ning tunnevad alati siirast rõõmu su pärast ja üle. Samas võivad nad olla ka su kõige hullemad vaenlased. Kogu see dramaatika annab lõppkokkuvõttes sellise laengu, et ilma nendeta, ilma diiva-homo koosluseta jääks palju loomata. See klann januneb glamuuri. Nad annavad sulle pingevabalt stiili ja moenõu, sest nad ei võistle sinuga samas kategoorias. Nagu kõigil, on neilgi pahe – nad on latatarad. Kuid nende õla najal on jube hea nutta, neil on süda õigel kohal, samas kui heteromees üritaks sind ära kasutada ja sõbranna kadestaks.”

Allikas: Eesti Naine (16.03.2008)
Link: http://www.eestinaine.ee/artikkel.php?id=9245&hi=erivajadustega%2Ck%E4opesas%2Clastekodu
Autor: Tiiu Suvi
Katkendid artiklist: ElujAnu!

“Parem olla narr kui kuningas, sest narril on alati lõbus,” ütleb Anu Saagim (45). “Olen mõelnud, et on aeg muutuda normaalsemaks – hea määratlus, kustkohast piir jookseb? – kuid ilmselt seda ei juhtu. Hirmus kihk on sigadusi teha. Kanakarja kaagutamine on ju tasuta tsirkus, millest ma pole veel küll saanud.”

Anu on leppinud kokku kohtumise kesklinna moodsasse lokaali ning sisenedes tunneb ajakirjanik mõningast ärevust. Kuid vastu ei paisku ühtki nördinud lirtsuvat kodanikku, keda Saagim oleks kostitanud šampanjadušiga; saatjana ei passi nurgas niudevöös Musta Carli ega ole Bravuuritar enesele vurre ette joonistanud. On rambe lõunatund, üle kohviku kaebleb bossanoovarütmis meeshääl armastuse kaotuse pärast ning külastajad künnavad šokolaadikookidesse pikkamisi mõnuvagusid. Kõik tundub olevat kontrolli all. Kohe selgub, et ka ilma igasuguste sõgedate show-elementideta on intensiivsust kohvikulauakese taga rohkem kui küll. Isegi Anu silmade värvi kohta “kahvaturohelised” öelda oleks räme stiilivääratus, “ohakarohelised” tuleks juba kõne alla. Valvsust ei kaota ta siiski hetkekski ega lobise välja miskit, mida tahaks hiljem tagasi võtta. Paremat rannet ümbritseb raske ehtelahas, Hermese parfüüm ühtaegu ärgitab ja tuimastab lähemal istujate meeli ning küüned on lakitud mustaks.

“Vean hapnikku sisse tugevate sõõmudega,” kirjeldab Anu elu pärast ajakirja Just! peatoimetaja kohalt lahkumist. “Mu isiklik elu oli kolm ja pool aastat nagu sügavkülma pandud. Nagu öeldakse: laps kasvas vahepeal suureks; hea, et lahutust ei tulnud; ja armuke tõmbas ka uttu.”  Hommikul on uudisteportaalis avaldatud teade: “Inimene on õnnetuim 44aastaselt”. Teadlased arvavad, et nimelt selles eas loobutakse kõrgelennulistest unistustest ning hakatakse elama, jalad maas. Anu pole uudisest kuulnud ega mäleta masendavat murrangut ka möödunud eluaastast. “Kunagi olin “rahvusvaheline lits”, kuna kõik mu abikaasad on olnud välismaalased,” muigab Anu. “Kui nähti, et see sõimamine enam ei toimi, hakati mulle alatult näkku viskama vanust. Aga tunnen end ikka kahekümne viiesena, maailmavalu mulle korda ei lähe, olen vist nii pinnapealne. See ongi igavese nooruse retsept: ole enesekeskne! Sõbrannade küsimusele, kuidas keskiga üle elada, vastan, et on kaks võimalust: kas surra noorelt või lasta täie rauaga edasi.”

Tööalaselt on Anu saanud proovida vist kõike, mida ihaldanud ja mis tema enesekindlust turgutanud: olnud suures äris, astunud üles teles, laval ja kinolinal; vahetanud poolt seltskonnaveergudel, tõustes jahitavast jahimeheks, ning kasutanud halastamatult samu püünisraudu, mida seati üles temale; äsja lõpetas soomekeelse raamatu “Naise seksuaalsus” tõlkimise ning võttis vastu peatoimetaja koha meelelahutusportaalis Elu24. On läinud tegema neid asju nõnda suure hooga, et “tallaalused suitsevad”. “Ja maalikunsti ma ei tahagi õppida, see on nii lihtne, krits-krats,” nendib ta.

“Ristomatti õpetas mind olema itseriitoinen (inimene, kes saab suurepäraselt iseendaga hakkama)” või “Kui oled tark, siis tuled abieluvälisest ihastumisest (hullumeelsest armumisest) välja ja lähed vanasse jõesängi suure kergendusega tagasi.” Soome disaineri Ristomatti Ratiaga (67) on Anu abielus olnud 20 aastat. Kriisid elatakse üle “huumoriga, tapeldes, leppides, vahepeal lahku minnes ja siis avastades, et issand, kui tore ta ikka tundub”. Eraldi elatakse kuude kaupa, viimast uut aastatki ei võetud vastu koos. “Ristomatti oli solvunud. Ütles, et meie kooselu on kaotanud mõtte, ja kui nii oleks jätkunud, oleks tema lahku läinud. Jumal tänatud, et lahutamine kogu oma paberimajandusega on nii keeruline!” räägib Anu.

Meeste teemal jätkates väidab Anu, et jätab endast mulje kui kergetiivulisest naisterahvast, aga kui punkte kokku lugema hakata, on tulemus tagasihoidlik. Elu armastusi saab kokku vast viis, pistelised armumised on rohkem mäng. “Eeldatakse, et ma olen pehmelt öeldes lõtvade elukommetega, mõni Adonis on suisa solvunud, kui ma viimase sammu eel ütlen talle “ei”. Selles mõttes olen ikka “ühe mehe naine”, et kui olen armunud, siis mahub südamesse vaid üks inimene korraga,” kinnitab Anu. “Käsi südamele, mind on alati esimesena reedetud. Mees tahab, et naine ei petaks, aga kuna ta ise nagunii ei suuda truu olla, siis võib tunduda tülgastav tema küljes rippuv naine, kes ei oska vabalt võtta.”

Hambaarstitooli võib Anu vabalt naalduda narkoosi palumata ja lasta puuril unnata, meditsiinilises mõttes on ta
valulävi kõrge. Emotsionaalses plaanis aga alati mitte.

Anu mäletab mitut korda, kui lähedane inimene on reetnud. Kõik teod ei ole muidugi sama masti, mõni seik ajab nüüd juba naerma. Nii tegi Anu teine abikaasa Carl Danhammer omal ajal kõne Soome passikontrolli ning sahistas, et USA-st saabuva Saagimi kohver on täis “aineid” ja viisa kah võltsitud. Muidugi veetis Anu nädalavahetuse soolaputkas. See ega muud tembud, mida Danhammer mängis, et pärssida naise armulugu Ristomattiga, ei pannud Anu meest vihkama. Anu valdab oskust tülitseda raevukalt särisedes ja alustada pärast puhtalt lehelt. Teatud juhtudel. “Keegi teine on öelnud vaid ühe sõna, aga ma ei suuda talle seda andestada,” tähendab Anu. “Ei suuda enam temaga rääkida, teda vaadata, ma kustutan ta elust jäädavalt. Kui end kellelegi avad ja seda ära kasutatakse, on lugu hästi karm. Olen õppinud osavalt valetama. Helladel teemadel pööran asja koomuskiks, et mitte oma nõrku kohti kätte näidata.”

Kas sa kahetsed midagi möödunust?
“Olen kahetsenud, et abiellusin kaks korda selleks, et midagi saada,” tunnistab Anu. “Abielu võiks ju olla üks, ainukordne ja puhtast armastusest. Nõukogude aja ja riigikorraga seoses on valetanud nii paljud. Petnud, smugeldanud, kõndinud õige ja vale piiril, teinud asju, mis jäävad vaevama. Aga polnud muud võimalust.”

Kunagi küsis Helgi Sallo tunnustavalt: “Anu, sa oled eesti rahvale nagu mingi negativismi filter – missugune turv ja tugi peab su kodu küll olema, et sind maandada suudab? ” See pani Anu järele mõtlema: tõesti, tal on vedanud. Ema Tiinaga (68) saab läbi aina paremini ja mõistab, et tema toetuseta poleks saanud mööda ilma pooltki nii palju ringi vuhiseda. Ka Ristomattilt ei tule kriitikatulva, kuigi Anu on põhja lasknud paar äriprojekti. See on ainult raha, seda trükitakse ju juurde, kostab mees. 

Ning muidugi Anu poeg Robin (8), keda naine nimetab oma maailma parimaks sõbraks. “Laps peab olema, muidu pole kedagi, kellelt tulevikus raha küsida,” naljatab Anu. “Kui kõik peaks untsu minema, ei ole vaja minna leivapalukest kerjama. Vaja on juba varakult õpetada eluväärtusi ja vanemaid inimesi austama.”

Robini ootamise aeg oli lihtne, tema kaks esimest eluaastat aga Anule liiga rasked. “Millal tuleb aeg, mil saan jälle seitse tundi järjest magada?!” küsis Anu emalt. “Mitte kunagi,” vastas ema. “Kui laps saab vanemaks, hakkad muretsema muude asjade pärast.”

Siin-seal on Anu rääkinud unistusest olla suure pere ema. Trobikond lapsi ja koeri  lahmakas aias ringi silkamas oleks tore. Aga tuhkagi, suvekodus Saaremaal venitab välja nädalakese-kaks, siis on juba vaja sõbrad kohale helistada. “Ilmselt ei lähe minu salasoovid ja loomus omavahel kokku,” lausub Anu. “Kadestan neid, kelle kingadesse ma pole võimeline astuma.”

Üksvahe mõtles Anu tõsiselt lapsendamisele. “Ristomatti ei ütle kunagi “ei”, oleme läbi teinud kõik, mis pähe karanud. Ja kuna last ei saa võtta supermarketi riiulist makaronide vahelt, võtsime “proovilapse”, nagu kunagi olime võtnud “proovikoera” – et näha, kas saame hakkama,” avaldab Anu. Üks peretuttav läks pooleks aastaks reisile ning jättis lapse Anu ja Ristomatti hoolde. Kõik toimis hetkeni, mil Anu pidi lapsukese tagasi andma: see ei rebinud tema südamest tükki välja. Anu taipas, et vähemalt tema puhul vastab tõele lause “Veri on paksem kui vesi”. Juhtus võõras laps põlve kriimustama, käis Anul läbi pea hoopis mõte, kas Robiniga on ikka kõik korras.  

Robin on Anu sõnul nagu kurat ja ingel samaaegselt. Muidu pehme, aga kui vaja end kehtestada, siis läheb läbi tule ja vee. Ning süda on tal õige koha peal. Anu ema, Mamma, on Robinile headuse sümbol, Mamma kaitseks astub ta alati välja. Näiteks soovis Mamma jõulukingiks koera. Anu lubas teemaga tegeleda, kui pakilisemad ajad möödas, leida tõukoera, ja loomult praktilisena mõtles tillukesele koerakesele, keda oleks mugav kotti pista. Saabus suusareisilt ning selgus: emal juba koer olemas. “Mu süda aimas halba,” tunnistab Anu. “Küsisin, kas see imeline kutsu ikka jääb sama väikeseks?! Jaa, turumutt olla vandunud, et ainult paar sentimeetrit kasvab. Täna ulatub koer lauani… Kui meil kisub tüliks, siis heidan emale mõnikord kiusakalt ette, et näe, kui lihtne on teda petta. Mispeale Robin ütleb: “Emme,  l õ p e t a, see koer on meil nüüd päriselt olemas, me armastame teda ja ürita sellega elada!””
Anu rõõmustab, et Robinil ja Mammal pole teineteisega igav. Maiustavad kohvikus, paar korda on käinud isegi pensionäride tantsupeol. Mammal polnud partnerit ja Robin läks iseenesestmõistetavalt kaasa. Anu nöökis, et kas lähete jälle pärastlõunal jalga keerutama, aga Robin sai lisahüvena  sammud selgeks.

Mamma juures kogeb Robin normaalset elu, kodus on Anu sõnul “paras Fellini: ebakonventsionaalne perekond, hullumeelne elustiil, vibreerimine üle Läänemere”. Väiksemana tundis Robin küll pisarateni ebamugavust, kui Anult autogrammi küsiti, talle järele karjuti või näpuga näidati – see on ju tema ema. “Mõni ei oska muud, siis ta väänab su nime,” põlastab Anu. “Kui oleksin üksi, läheksin ja virutaksin jalaga talle munadesse, aga lapse ees ju ei saa, olen talle õpetanud, et vägivald on inetu. Pigem üldse mitte reageerida, see ajab inimese eriti vihaseks, ta on võimeline isegi veidike aega su kannul kõndida krõbistama… Halloo, kellel siin kõvemad närvid on?!” 

Anu usub, et kui lapsel on ema nagu tema, siis on lihtsam läbi elurägastiku sumbata. Emal ja pojal on oma tavad, sageli suunduvad nad otse koolist liuväljale hokit taguma. Kuni nad korralike uisutajate vahelt ära aetakse või kuni esimese vereni. “Ma pole ju kaotaja!” selgitab Anu naeruseguselt. “Kui näen, et asi hakkab käest libisema, ununevad reeglid, panen jala taha, tümitame teineteist hokikeppidega, kõik lõpeb suure draamaga ja Mamma ohkab: “Kuidas sa ometi võid, ise suur inimene…””

Anu usub, et mingi piirini võiks lubada keelatud asju teha. Robinil on voli kodus valged seinad täis joonistada. Mis parata, kui joonistusploki leht jääb liiga väikeseks? “Äkki ma tapan ande, kui ei luba tal kriipse tõmmata, teine võib olla tulevane Aldo Järvsoo, ja mõne aja pärast saab seinad ju jälle üle võõbata,” on Anu rahumeelne.

Nimelt Robinile mõeldes on Anu otsustanud tagasi tõmbuda. Pidudel käib vähem. Ülepea olevat jutud temast kui rajust peoloomast liialdatud. “Kui ma pidevalt pidutseks varaste hommikutundideni, peaksin praeguseks olema juba kortsus ja kipras,” kihistab Anu. “Et mind pildistatakse, šampanjapudel käes, ei tähenda, et ma selle tühjaks kulistan. Ma pritsin selle teiste peale välja!”  
 
Ka Anu oli lapsepõlves sageli vanaema hoole all. Ema käis kahel kohal tööl, isa  suri, kui Anu käis alles algklassides. Poolõde Gea on Anust 15 aastat noorem, kuid Anu ei tundnud end üksikuna. Oli Tornide väljaku laps, turnis mööda vanalinna katuseid, m&
auml;ngud olid metsikud ja lõbusad. Anu vanaema ei armastanud oma elust rääkida. Need lood jõudsid Anuni teiste suust: kuidas vanaema kodu pommitati sõjas puruks, kuidas ta pidi andma tütre, Anu ema, mõneks ajaks lastekodusse ja ööbima salaja kontoris, kus ta töötas; kuidas ta hiljem sai töökoha haiglas ja tema ülesannete hulka kuulus sõdurite amputeeritud jäsemete põletamine… “Mil moel ta ometi suutis ja pakatas veel elujõust?” imestab Anu. “Miks ta lõi end ka tavalisel päeval üles kui pühademuna, miks ta armastas sageli napsutada ja pidutseda? Sest ta tahtis lihtsalt unustada. Ma ei muretse homse pärast – need olid vanaema sõnad.” Palgapäeval viis vanaema Anu alati restorani või kohvikusse, kõigile osteti kingitusi ja käristati veel sõbrannadelegi välja. Õhtuks oli raha laiaks löödud, kuid vanaema võis vabalt öelda: täna tähistasime kevade saabumist.

Võrreldes muu maailmaga peab Anu Eestit ohutuks vahukommimaaks, kus kuulsuste elult kraabitakse vaid pealmine värvikiht. Nii jagabki ta meediale oma elust vaid õhukesi viilakaid. Rohkemat on oodata ehk kunagi, kui Anu kirjutab autobiograafia. Ristomatti elulooraamat kandis pealkirja “Paha poika” (paha poiss -soome k), Anul oli plaanis eneseirooniline “Hea tüdruk”, aga ta ei võtnud kirjastaja ettepanekut veel vastu. “Mul on suletud laekaid, millest mul oleks ebamugav rääkida, millest üle libiseksin või mida ilustaksin,” lausub Anu. “Kuid teatud eas muutub see ebaoluliseks, nagu täna tunduvad tähtsusetud asjad, mida põdesin kahekümneselt. Mõnelegi oleks see raamat julgustuseks, et on võimalik karmimatestki asjadest tervena välja tulla ja tunda täiel rinnal mõnu täisväärtuslikust elust.”

Allikas: Iltalehti (2008)
Bravuuritar Anu Saagim-Ratia tunnistas Soome ajalehele Iltalehti antud intervjuus, et on petnud abikaasa Ristomatti Ratiat teiste meestega  “Mul on olnud kiindumusi ja ka kõrvalehüppeid. Need on kõik olnud lühiajalised,” kommenteeris Saagim ajalehe nädalalõpu väljaande intervjuus. “Kui need olnuks tõsisemad armumised, oleksime abikaasaga lahku läinud. Siis ma oleks läinud Ristomatti juurde ja teinud ettepaneku abielu lahutada, sest olen kõrvuni armunud. Ma usun, et tema oleks samamoodi käitunud,” lisas ta. “Mulle meeldib, kui mind kummardatakse. Seepärast pooldangi, et pikaajalises suhtes võtavad osapooled korra aastas omale puhkuse. Sealt saab uut energiat.” Saagim rääkis Iltalehtile, et abielu Soome mehega püsib kenasti ka distantsilt, kuigi tihti ei jõua paar kohtuda isegi nädalavahetusel. “Meie suhtes on veel palju armastust, seksi ja äri. Kumbki ei soovi oma karjäärist loobuda. Oleme selles mõttes jäärapäised ja tugevad inimesed,” leidis ta.

Allikas: Sakala (26.02.2008)
Link: http://www.sakala.ajaleht.ee/260208/esileht/5032082.php?&Y=2008&M=3
Autor: Rannar Raba
Katkendid artiklist: “Linn käskis Anu Saagimi pildiga reklaamid maha võtta”

Viljandi linnavalitsus kohustas bussiootepaviljonide reklaampindu haldavat osaühingut JCDecaux Eesti võtma koolide ja lasteaedade lähedusest maha meelelahutusportaali Elu24 reklaamplakatid, sest need ei vasta heale tavale.

Plakatid kujutavad portaali peatoimetajat Anu Saagimit, kes hoiab käes verest tilkuvat habemenuga, millega ta on äsja oma paljastatud õlale lõiganud internetiaadressi.

Linnadisaineri Malle Londoni sõnul avaldasid reklaami üle pahameelt mõned väikeste laste vanemad, kellel olevat tekkinud raskusi järeltulijatele seesuguse kujundikeele selgitamisega. Lisaks sellele on Londoni arvates plakatid vastuolus seadusega, mis keelab tänavareklaamides viited vägivaldsusele.
Linnavalitsuse ettekirjutus puudutab maagümnaasiumi, spordihoone, lasteaia Krõll ja kultuuriakadeemia muusikamaja juures olevaid bussiootepaviljone. JCDecaux Eesti lubas korralduse täita täna õhtul.

Vaata Anu IMDb lehekülge SIIT