Lugeja küsib: „Olen pidevalt väsinud, aga magamine ei tee ka erksamaks. Ma ei suuda enam keskenduda ja tahtejõudu pole kusagilt võtta, miski ei paku enam huvi. Elu on nii pingeline ja ma ei suuda igapäevaseidki valikuid langetada. Keegi ümbritsevatest ei mõista mind. Eks ma olen ise süüdi, et kõik nii on läinud … Aga lihtsalt ei jõua enam. Ei taha isegi kedagi näha. Ma saan aru, teised proovivad mind igasugustele üritustele tirida, aga mind ei huvita enam miski. Mis mul ometi viga on??“
Psühholoog vastab:
Tere,
Selle kirjelduse põhjal võib juba välja lugeda mitmed depressiooni tunnused:
• väsimus ja energia kadumine (vaevab kurnatus ja väsimus, magamine seejuures ei aita)
• negatiivne mõtlemine (elu nähakse pessimistlikult, rõhutatakse halba ja hirmutavat)
• madal enesehinnang ning süü- ja väärtusetusetunne (tuntakse end elus läbikukkununa, ollakse liialt enesekriitiline)
• lootusetus ja abitusetunne tuleviku suhtes (ei suudeta teha mingeid muudatusi oma olukorra parandamiseks, tundub, et miski ei muutu enam kunagi paremaks)
• keskendumisraskused (ükski tegevus ei suju, mõtted liiguvad aeglaselt, asjad ei seisa meeles, ei suudeta teha otsuseid)
• võimetus tunda rõõmu (puudub aktiivsus ja teotahe, varem huvi ja naudingut pakkunud tegevused ei paku seda enam)
• suhtlemisprobleemid (teistega koosolemine on ebamugav, puudub tahtmine suhelda lähedaste või sõpradega)
Tõenäoliselt võib seda loetelu veel jätkata:
• kurvameelsus, meeleheide, tühjusetunne – kui vahepeal on ka rõõmsamaid hetki, jätkub seda vaid väheseks ajaks; meeleolu võib päeva jooksul muutuda, tavaliselt on see kõige halvem hommikul
• pinge ja ärrituvus – iga väiksemgi asi viib endast välja, inimene on ülemääraselt tundlik, hakkab kergesti nutma
• unehäired
• söögiisu muutus
• kehalised kaebused – nt. peavalu, kõhuvalu või seljavalu või lihaste valulikkus
Lohutuseks ütlen, et iga viies inimene põeb elu jooksul depressiooni. See ei sõltu vanusest, soost, haridusest, ametist, rahvusest, jõukusest. See ei ole tavaline halb tuju või pettumus, mis mööduvad järgmisel päeval.
Seega soovitan alustada perearstist, kes suunab juba edasi erialaarsti juurde. Tabletiravi ei tasu karta. Antidepressandid ei tekita sõltuvust. Nad aitavad taastada aju keemilist tasakaalu, kuid ei tekita õnnetunnet, mis võimaldaks sõltuvusel tekkida.