OHMYGOSSIP – Tõusin meedia huviorbiiti viis aastat tagasi „Tenerife” saates osalemisega ja endalegi ootamatult sain päris tuntuks. Olen ka varem öelnud, et saatesse minnes ei tundunud sellele järgnev tähelepanu reaalne, ma ei läinud sinna kuulsust otsima, vaid kuna olin suur reisihuviline ning konkursi reklaamist valesti aru saanud – (eee, blond!) arvasin, et otsitakse reisisaatejuhti. Seega oli pärast „Tenerife” eetrisseminekut saavutatud meediahuvi minu jaoks soovimatu.
Ma ei nautinud tähelepanu, tundsin, et privaatsus kadus ära, tekkis ebaturvaline tunne ning ma eemaldasin ennast ajakirjandusest hoides madalat profiili. Sellest hoolimata mind veel mäletatakse ja tuntakse tänaval ära, leidub endiselt inimesi, kelle poolehoiu ja toetuse saates osaledes võitisin ning keda minu käekäik siiani huvitab. Tunnen nende inimeste ees vastutust ning kuna ma ei viibi viimasel ajal enam kuigi palju Eestis, leian, et võin muretult tagasi areenile astuda ja huvilistele endast märku anda.
Mis minust siis vahepeal saanud on?
Lõpetasin ülikooli ning asusin tööle Tele2, kus mõne kuu pärast sain tööpakkumise peakontorisse Rootsis ja kolisin Stockholmi. Elu seal oli väga turvaline ning minu amet võimaldas mulle mugava äraelamise. Esimest korda elus sain muretult reisida ja lubada endale, mida soovisin, nii et kuu lõpus ka midagi alles jäi.
Rootsi on ideealne elupaik sellele, kes soovib stabiilset ja rahulikku elu, näiteks laste kasvatamiseks pole tõenäolisel paremat paika. Minu kui noore ja rahutu hinge jaoks oli selline elustiil ja -keskkond liiga igav. Ma olen tüüp, kes vajab elust rõõmu tundmiseks soojust ning päikesepaistet, millest Eestis ja veel enam Rootsis on alati puudus. Külm, pikk ja pime talv muudab mind ühtelugu depressiivseks.
Kes on kunagi Stockholmis elanud teab, et rootslastega ei ole lihtne püsivad sõprussuhteid sõlmida, nad on viisakad, kuid reserveeritud ja hoiavad omaette. Minu töökaaslased olid ka kõik vähemalt viis, enamus kakskümmend aastat minust vanemad, seega juba perekonna inimesed ning minust erinevate huvidega.
Kuigi töö oli huvitav ja väljakutseid esitav, hakkas kellast-kellani kontorisolek mind ahistama, tihti tundsin, et raiskan oma üürikest elu suurfima heaks ja kartsin muutuda stressist vaevatud tippjuhtide sarnaseks. Sain selgeks, et ma ei ole kontorirott ega karjerist vaid pigem loominguline tüüp, kellele majanduslikust kindlustatusest motivatsiooniks ei piisa. Õnneks naeratas mulle saatus ning seoses ettevõtte reorganiseerimisega saabus ühel päeval koondamisteade.
Ma olen alati armastanud reisida, see oli ka põhjus, miks „Tenerife” saatesse läksin. Kui mind aasta tagasi koondati, otsustasin uue töö otsimise asemel Ameerikat avastama minna. Ilma kindla plaanita ostisin pileti Miami-New York-Los Angeles, võtsin kontakti kohalike sõprade-tuttavate ja tuttavate tuttavatega ning asusin teele. Üheks eesmärgiks oli ka iseenda paremini tundma õppimine ning loodetavasti oma tõelise kutsumuse leidmine. Sellest kujunes väga põnev ning avastusterohke aeg minu elus ja nüüdsest hakkan oma seiklusi ja tähelepanekuid gossip.ee lugejatega jagama!