OHMYGOSSIP — Olen 32 a eesti naine, kes otsustas 5 aastat tagasi ohjad enda kätte võtta ja ja oma elu muuta. Kuna meie elu kvaliteet on kinni meis endis, siis ainult meie ise same seda muuta. Paljud inimesed on küsinud, miks ma Rootsi kolisin. Ma ise võiksin öelda, et ma kolisin oma tuleviku, oma laste pärast. Kuna ma ise puutusin kokku väga palju jõhkra koolikiusamisega, siis ma ei tahtnud, et minu lapsed sellega kokku puutuksid. Kui sa elad läbi selliseid asju nagu mina, siis sa teed kõik, et oma lapsi kaitsta.

Ma tunnen oma Eesti elu vastu vastikust. Kui ma mõtlen sellele, mis mul seal oli, kui ma noor olin ja põhikoolis käisin. Kui sa oled teistest  tõrjutud mingil põhjusel, sa ei sulandu teistega ja hoiad eemale , siis on just teised need kellel on probleem.  Miks? Hea küsimus onju…

Ma usun, et nad ei osanud toime tulla tundega,  mis mina neis tekitasin. Kui su klassikaaslasel sureb üks vanematest, siis ei oska keegi sinuga olla ega käituda. Lihtsam on mitte suhelda. Mul on raske isegi kooli kokkutulekutele minna, sest ma pole neile andestanud.  Kui ma näen milline on olukord Rootsi  koolis ja lasteaias, siis ma tunnen, et mu otsus oli õige. Niipalju erinevaid rahvuseid kes koos istuvad, õpivad, mängivad. Inimesed on tolerantsemad ja sõbralikumad.

Ma usun, et palju saab alguse kodust. Rootslased väga hoiavad oma lapsi, leiavad neile aega ja nad naudivad aega, mis neil lastega koos on. Sa näed, et inimesed on rõõmsad, sest silmad säravad. Palju on arutusele võetud teemat, et siin koheldakse lapsi kui KUNINGAID. Aga nii see ongi ju  — meie lapsed on meie elu mõte. Tuleb vaid osata piire tõmmata ja tuleb osata õiges kohas ei öelda. Ka oma osa on sellel kõigel riigil. See, kuidas riik toetab lapsi ja nende eest hoolitseb, see avaldab mulle sügavat muljet. Kui sa elad linnast väljas ja su lapsel on vaja koju saada, siis riik kompenseerib selle transpordi. Lapsed tuuakse ja viiakse ukse ette.

Kooli minnes on sul vaja ise osta vaid riided ja koolikott. Kõik muud tarbed on kooli poolt tasuta, sest riik seisab selle eest.  Koolilõuna on tasuta ja peale kooli on vabaaja keskus koolis, kus lapsed mängivad ja õpivad. Lapsed üksi koju minna ei tohi, vähemalt mitte algkkoolis (1-4kl).

Kui sa oled pisikese lapsega kodus ja teine laps käib lasteaias, siis sa ei maksa sellel ajal lasteaia koha eest. Lasteaia tasud käivad vastavalt sissetulekule. Kui sul on väga väike palk, siis sa maksad vähem, kui sa oled töötu, siis saab laps tasuta lasteaias käiia. Sa pead lihtsalt ise olema hakkaja ja pabereid ajama. Neid pole vähe, kuid sul on võimalus saada toetust. Kuskil  Eestis pole ma kuulnud, et oleks nii nagu siin.

Enne kui laps läheb lasteaeda, siis üks lasteaia kasvataja tuleb koju ja tutvub sinu lapsega. Vaatab sinu kodust miljööd ja mänguasju, tutvub lapsega temale tuttavas keskkonnas. Ja seda selleks, et lapsele poleks liigne trauma minna uude keskkonda ja tutvuda uute inimestega. See on väga tore ja hämmastav kuidas se töötab. Meie lasteaias on 7 erinevat rahvust ja nii uskumatu kuidas lapsed üksteist hoiavad. Pole ma veel kuulnud, et oleks kisklemist, sõimlemist või üksteise löömist. Siin lihtsalt ei esine sellist asja ja sellist olukorda. Tolerantsust teiste vastu õpetatakse juba lasteaiast peale, see algab juba kodust.  Lapsed käivad juba lasteaias kinos, teatris, raamatukogus, väljasõitudel, piknikku pidamas. Käivad metsas jalutamas, õpivad erinevaid asju ja grillimist :D Väga väga vahva. Kas olete kokku puutunud lasteaias sellise asjaga, et lapsed aitavad kokatädil süüa teha? Meil lasteaias on nii ja see meeldib lastele väga. Iga päev valitakse välja laps, kes aitab kokata köögis. Iga päev valitakse laps, kes vailb laulud, mida lauldakse ja mängud mida mängitakse. Se annab lastele tunde, et neil on õigus valida ja otsustada. Maast madalast kasvatatakse lastes iseseisvust ja otsustusvõimet.

Kuidas saab kõik olla nii erinev? Aga see on nii, ma tunnen, kuidas suur vahe on sees, kui ma käin Eestis. Ma tunnen nagu kohutavat kontrasti. Poodi minnes saad sellise pilgu osaliseks, et mis sa siit tahad! Kui julged midagi küsida, siis saad vastuseks – ma ei tea, ma pole seda ju teinud. Lähed siin poodi ja seisad kohal rohkem kui minuti, tullakse su juurde, aidatakse kuidas aga suudetakse ja sealkohal rõõmsa näoga. Toidupoes käies on tulnud ette, et kassapidaja küsib kuidas sul läheb ja kust sa pärit oled ja sa tunned jälle, et sa oled teretulnud. Kui sul on palju asju ja sa vajad abi, tuleb kassapidaja ja aitab sul asju kotti panna. Keegi ei vaata viltu, et sa oled aeglane või sa oma maksuraha loed kokku metallrahas. Mida on vahel ette tulnud.

Tänaval tulevad inimesed vastu ja teretavad isegi siis, kui nad sind ei tunne. Inimestel on aega ja nad näevad teisi enda ümber. Inimesed naeratavad väga palju. Eestis pole kombeks tänada, kuid siin tänatakse sind iga tähelepaneku eest, iga pisemagi asja eest. Sind kui suurt inimest kiidetakse ja tunnustatakse. Algus aastatel oli see võõras, kuid nüüd ma tunnen, et see on nii omane. Nii tore ja nii avatud on üks Rootsi inimene. On ka erandeid ja neile ei meeldi sisserändajad, kuid nad ei näita seda välja. Nad on viisakad ja lahked isegi kui sa neile ei meeldi. Ma pole siin olles kordagi kuskil kuulnud, et keegi sõimleks või ropendaks, no mitte kuskil.  Ja se mulle nii meeldib. Ühesõnaga ma armastan elada Rootsis ja ma ei taha kunagi tagasi Eesti kolida. Ma armastan seda tunnet, et ma kuulun kuhugile ja olen osa millestki nii toredast. Tööalaselt olen ma väga rahul oma töö ja ülemustega. Sind hinnatakse ja austatakse. Kas sinu boss on kunagi sulle helistanud ja küsinud, et kuidas su perel ja lastel läheb? Aga minu oma on. See on nii tore ja inimlik. Kusjuures mu ülemus on Soome rahvusest ja väga väga vahva.
 
Naabrid suhtlevad ja uurivad teineteiselt kuidas läheb, kutsuvad grillima ja teeme oma rajoonis 2x aastas ühist pidu. Kõik tulevad kokku ja grillime ja tantsime ja kuulame head muusikat. Nagu naabrite suvepäevad. Just sellised pisiasjad teevad elu nii ilusaks ja toredaks. Kui mõnele tundub see siin utoopia, siis õnneks nii see on ja ma olen siin õnnelik. Mind on palju kutsutud reeturiks, et Eestist lahkusin, kuid ma ei pane seda tähele, sest ma tunnen, et see oli õige otsus.

Siin on ka oma vead ja nõrgad kohad, kuid need on pisiasjad ja lahendatavad. Kui öeldakse, et Rootsi on heaoluühiskond, siis see on seda neile, kes ise on hakkajad ja ettevõtlikud. Kõik teed on vabad ja sa võid väga edukaks saada, kui sa ise viitsid ja tahad. Ole ettevõtlik ja leidlik, siis on ka su elul palju rohkem sulle pakkuda.