“Tähistasime siin mu õe sünnipäeva ja kõik külalised olevat temast vanemad. Seda võisid nad olla, aga välja küll ei paistnud. Mida rohkem nad jõid, seda väiksemaks muutus see number, mida nende vanuseks pakkuda. Sellist labrakat pole mina enne näinud,” kirjutab Triin Kann oma blogis.
“Alguses oli kõik muidugi tore: väike grill ja mõned joogid, mitte midagi hullu. No, kes jõi ja kes mitte. Selline mõnus suvine grillipidu nagu ikka. Kahjuks oligi see seda ainult alguses. Mingil hetkel otsustasid kaks noort kukke kaklema hakata. Keegi ei saanudki päris hästi aru, millest kogu lugu alguse sai. Igatahes lõppes see niimoodi, et ühel oli mokk (seestpoolt) lõhki ja nina valus, teine oli pikali maas, sest kuidagi tuli tast jagu saada. Egas midagi, surume käppa ja lepime ära. Praeguseks. Hiljem nokiti veel, aga päris käsipidi kokku õnneks enam ei mindud. Arvan, et tänu ühe kuke magusale unele.”
“Mõni aeg hiljem otsustas kolmas tüüp paki maha panna. Hurraa, ta tegi seda laenatud telgis! Vähe sellest, ta tegi seda teise tüübi näkku. See magas õnneks nii sügavalt, et ei jaganud mitte muhvigi. Pühkisime okse ta näolt ja ta keeras teise külje. Kadedaks teeb lausa. Oksekott aga otsustas, et on aeg üles ärgata, veel salatit süüa ja sitaks viina juua. Õige otsus, sest mõne aja pärast tuli ka see välja. Ma olin siis täiesti veendunud, et mõnel on seda raha küll, et niimoodi kallist kraami raisata saab. Aga see pole veel kõik. Ta otsustas, et parem on lihtsalt juua ja mitte midagi enam süüa. Mina oleksin magama läinud, aga see olen mina. Seega ta lihtsalt kaanis seal igasugust solki sisse. Isegi mina ei teadnud enam, mis kraami mõni topsidesse kokku valanud on. Seepärast ma teed jõingi. Muidugi ka seepärast, et veidi jahe oli väljas juba. Ühesõnaga hakkas meie oksekott luksuma ning mõni soovitas tal peale juua. Õlut. Ma ütlesin küll, et tüüp hakkab kohe ropsima, aga keegi ei uskunud. Siiski see juhtus ja kutt oli nagu sapipurskkaev. Nüüd kuulsime, et peale meie juurest lahkumist oli tal õnnestunud kuskil ka mendid täis ropsida. Küll mõni ikka jaksab.”
“Peale selle otsustas üks neiu vahepeal peitust mängida. See oli muidugi suhteliselt tobe olukord, sest ta oli enne paaril korral seltskonnast eemaldunud, et töinata. Keegi ei saanudki eriti aru, miks ta nuttis, aga seda ta tegi. Seega mõtlesime kõik halvimat, kui ta taas minema jooksis. Ema arvas, et neiu kukkus kraavi. Tegelikult kakerdas ta lihtsalt heinamaal ja võsas ringi ning ise ka aru ei saanud, kus ta on ja mida ta teeb. Kui valgeks läks, ei saanud ta kuidagi aru, miks ta riided nii mustad olid. Halloo, sa käisid mingi sada korda käna! Nojah, mäluaugud võivad mõnikord ka head olla. Vist.”
“Üks tüüp käis vahepeal hüppes. Oli tükk aega ära ning tagasi tulles rääkis politseinikest, kes ta teeotsani sõidutasid. Või midagi sellist. Ma ei saanud eriti aru, sest ta keel oli üsna pehme juba. Samuti ei saanud ma aru, miks mõni telgi ära lõhkus. Või kuidas see täpselt juhtus. Kui sellist asja ise pealt ei näe, siis täis inimese jutt ei aita olukorda selgitada. Jah, jutt on sellest laenatud telgist, mis täis ropsiti. Ma arvan, et seda telki me tagasi ei anna. Loogiline oleks lasta neil joodikutel sellele inimesele uus telk osta, aga nemad on kõik nii solvunud, et me neil kell 10 hommikul oma aiast kaduda palusime. Ilmselgelt olid nad kõik ära unustanud, et nad pidid olema kas siis Tallinnas, Pärnus, Hiiumaal või tööl. Ilmselgelt poleks mina end nii täis lakkunud, kui ma oleks pidanud järgmisel hommikul kuhugi minema, eriti tööle.”
“Mõni veel imestab, et mulle ei meeldi eriti külalisi kutsuda. Vot just sellise pasarahe pärast ma niimoodi meelestatud olengi. Olgu, minu tuttavad nii lolliks end joonud ei ole. Vähemalt minu nähes. Ei mõista mina tütarlapsi, kelle seljakott on Laua viina täis. Samuti ei mõista ma, kui ta omast arust viinakokteili teeb. Viin ja long drink pooleks. Tahad ma annan sulle relva, et sa saaksid kuuli pähe lasta? See on natuke kiirem ja valutum meetod. Ei mõista mina noormehi, kes ilmaasjata jõudu katsuma hakkavad. Kui tahate jõudu katsuda, suruge kätt või tehke kaikavedu. Ei mõista mina noori, kes kahlavad öösel kastemärjas rohus teiste heinamaal nagu põdrapullid. Ei mõista mina inimesi, kes lobistavad salatikausis ja sülitavad osa salatist sinna tagasi, et mingit tähtsat juttu teistele lakekrantsidele rääkida. Ei mõista mina inimesi, kes mu köögi akna alla kusele ronivad, selle asemelt et paar meetrit edasi peldiku juurde minna. Ei mõista mina inimesi, kes ülbitsevad võõrustajatega, kui neil palutakse natukene vaiksemalt rääkida, sest mõni inimene magab. Ja veel vähem mõistan ma inimesi, kes solvuvad, kui neil palutakse peale kõike seda lõpuks ometi lahkuda. Kurat võtaks, nad kaanisid siin 15 tundi! WTF nagu? Võib-olla oleksin ma kõike seda mõistnud, kui ma ka ise oleks end maani täis kaaninud, aga ma ei võtnud tilkagi.”
“See, et sa oled piisavalt vana, et seaduslikult alkoholi tarbida, ei tähenda, et sa peaksid seda tegema. Ausõna, kui ikka ei kannata, siis pole mõtet üritadagi.“
Artikkel on pärit Triin Kann’u blogist Plastmassistimedemaa.blogspot.com