“Ilmselt on nii mõnedki kuulnud seda küllaltki laialdaselt levinud (ning minu arvates paljuski väärkasutatud) sõnapaari “kaugeks jääma”, mis siis vastavalt olukorrale erinevaid asju tähendada võib. Mõnel juhul tähendab see seda, et mindi omavahel tülli, kuid ei soovita seda tunnistada; teine kord aga kaovad lihtsalt ühised huvid ning tekivad uued sõbrad ning teine inimene jääb sinust uue sõbra või kallima võrra kaugemale. Küllaltki palju kasutatakse seda aga mis iganes olukorras – ei viitsinud enam oma kallimaga väljas käia – jäime kaugeks; unustasin emale helistada – jäime kaugeks, ja nii edasi,” arutab Britt oma blogis.
“Minu jaoks on see sõnapaar alati omanud seesugust tähendust, mis ei hõlma endas otseselt mingit viitsimatust või elude lahkujooksmist, samas ka mitte tülliminekut. Ma lihtsalt arvan, et vaatamata sellele, et tegu pole vihase kaklusega, peaksid inimesed ka selles lihtsalt üksteisest kaugenemise faasis tunnetama mingeid piire ning teadma, millal asjaga lõpparve teha.”
“Mina olen alati olnud igasuguste sõprussuhete ülessoojendamise vastu. Ei ole ma pika vihaga inimene, sest vabandus teeb mu tuju heaks, kuid vaatamata sellele ei unusta ma pettumust või pahandust toonud tegusid just eriti kiirelt. Tavaliselt polegi ju kaugeks jäämise puhul tegu mingi konkreetse sündmusega, sest sellisel juhul lahenduks olukord kiiremini – mõlemad teaksid kindlalt, et midagi on lahti, mõnel korral on isegi selgelt aru saada, kes ja mida valesti on teinud. Kui aga ebameeldivad asjad lihtsalt kuhjuvad ning mingit suurt ja konkreetset tüli ei toimugi, jääbki ainult järele halb tunne ja solvumine, mis siis lõpuks üksteisest kaugeks jäämiseni viib. Kui inimene käitub sinu jaoks vastuvõetamatult või teeb sulle oma käitumisega haiget, hakatakse lõpuks teadlikult selle inimesega seonduvatest situatsioonidest või jutuajamistest eemale hoidma. Üritatakse kaugeneda nii füüsiliselt kui vaimselt ning välditakse sama seltskonda. Ka omavaheline suhtlemine jääb lõpuks soiku, ning nii tekibki olukord, kus ei olda küll omavahel tülis, kuid läbisaamist takistab siiski mingi mõtteline distants. Ning kuna see aeg, mis sõbras pettumise ja temaga läbikäimise lõppemise vahele jääb, on tihti päris pikk, ongi kaks inimest selleks ajaks enamasti üksteise eludest ja mõtetest niivõrd kaugele jäänud, et edasine suhtlemine tunduks ja näiks lihtsalt veider. Seetõttu ei meeldigi mulle vanu sõprussuhteid taas elule äratada – kui sa sõbraga ühel hetkel kaugeks jäid, oli selleks põhjus. Loomulikult olen ma ka ise näinud inimesi, kes peale mitut lahusolekuaastat taas suhtlema hakkavad ning uuesti väga headeks sõpradeks saavad. Mina lihtsalt usun, et selleks peab väga palju vett merre (ja aastaid vanusele juurde) voolama või juhtuma midagi mõtlemapanevat, mis looks olukorra, kus sarnane kaugenemine enam korduda ei saaks.”
Refereeritud artikli täisteksti loe Britiblogi.blogspot.com’ist