Arvustamine on üldiselt üks tänamatu töö — karuteene kritiseerijale, õnneks pole mul sedapuhku palju nuriseda, aga mõnele asjale juhiks tähelepanu sellegipooles.
Pärast „Eesti tippmodell’i“ teise saate ära vaatamist tuleb tõdeda, et maha on saadud võrdlemisi asjaliku teleshow’ga. USA versiooni puhul häirib mind ülepaisutatus, mis kohalikus saates õnneks kuidagi silma ei hakka – nii modellid kui kohtunikud mõjuvad loomulikult – neile pole sõnu suhu topitud. Sama ei saa aga väita saatejuhi kohta, kes kõlab õige pisut nagu Anna Maria Galojan Reformierakonna telereklaamis, millest tuleb aru saada – tegemist on ju ikkagi Londonis resideeruva inimesega, kelle eesti keele praktika on vähe unarusse jäänud. Kõige tähtsam on, et saadet viib läbi kena ja särav naisterahvas.
Teiseks suureks plussiks on realistlikus. USA-s on suur konflikt nö teooria ja visuaalsete efektide vahel – pidevalt pasundatakse, kui keeruline ja ebameeldiv kõik selles äris on, telepilt vahendab aga tüdrukuid eskortivat kahesaja meetri pikkust limusiini, Moët & Chandon’i purskkaeve, luksuslikku penthouse korterit jne. Meie tüdrukud saavad aga adekvaatse kooli – kaheksakesi ühte tuppa ja naridesse – voila! Narid pole modellikorterites sugugi välistatud, nii et mida varem vastavate oludega harjutakse, seda parem.
Tüdrukud on tasemel. Margit on ühe tiiruga ümber riigi väikese agentuuri jagu potentsiaalikaid nägusid leidnud – au ja kiitus nii Margitile kui eesti/vene tüdrukute ilule. Siiralt loodan, et need vägisi üles kistud rahvuslikule vaenule õhutavad halenaljakad pseudoprobleemid teemal „kas ikka vene keeles tohib rääkida“, kolinal kokku varisevad.
Kas me näeme uut tippmodelli? Võimalused on erinevalt USA saatest meie tüdrukutel täitsa olemas, kuna „Eesti tippmodell’i“ näidatakse eeldatatavasti ainult siinmail. Londonisse rännates on saate võitja seega endiselt täiesti tundmatu nägu, mitte rahvusvaheliselt tuntud tõsielustaar, kellega ükski endast lugupidav moemaja koostööd teha ei taha.
Auhinda „uus tippmodell“ pole olemas, kantku tõsielu saate tiitel millist nime iganes. Leping Premiere’iga või ükskõik millise agentuuriga ei ole sisuliselt mitte midagi muud, kui pilet casting’utele – ilusate nägude rohketele massüritustele. Kui tüdruk suudab end seal maksma panna, siis võime peagi tõepoolest uut tippmodelli näha.