Hiljuti on meie ühiskpnnas lahvatanud taas mitu pedofiiliaskandaali. Neist üks tuntud muusiku Rein Laaneoruga seoses, mille kommemntaarid FB seinal mind ka kirjutama ässitasid. Nagu ikka sellistel puhkudel, olid kommentaarid demonstratiivselt põlastavad ja süüdlasele vaat et igavest põrgut nõudvad. Sel korral oli kuriteoks lastest pornograafilise materjali alla laadimine võrgust ja nende piltide ning videode säilitamine oma arvutis.
Ma riskin juba ette tõmmata enda peale jumalate ning ontlike kodanike viha, võttes seisukoha, et pedofiil on sama palju ohver, kui kurjategija ning et pedofiilia on meie ümber oluliselt rohkem levinud, kui me osakame arvata.
Ma lugesin kunagi (ca 5 aastat tagasi) ühte statistikat (mille tõelevastavust ma ei ole kontrollinud), kus väideti, et pedofiiliaga seostatavad märksõnad kuuluvad kindlalt otsimootorite levinuimate otsingute hulka. See näitab, et kui sa kohtud juhusliku inimesega, siis on ta suure tõenäosusega kapipedofiil. Seda ütlema ta sulle muidugi ei tule ja tihti ei tea need inimsed seda isegi, pidades oma hobi süütuks huviks. Inimeste ignorantsust teema suhte näitas mulle ka üks sinisilmne kommentaar FB’st, et oleks vaja ikka täpsemalt teada, mida kodanik nende videodega tegi. Muidugi kasutas kodanik neid videosid pihku löömiseks — milleks siis veel.
Hirmul on suured silmad ja selline teemaga vähene kursis olek soodustab pedofiilia demoniseerimist. Ma ei taha öelda, et pedofiil ei oleks meie lastele ohtlik. Mõni kindlasti ongi ja mõni pedofiil on nende videode tegemiseks kasutanud reaalseid lapsi, ning muutnud need reaalsed lapsed eluks ajaks õnnetuks. Aga iga laste peale pihku lööv onkel ei ole veel lapsevägistaja nii, nagu enamus mehi ei vägista naisi, kuigi nad netist ohtralt pornot tarbivad.
Et pedofiile natukenegi mõista (ja mitte hirmust minestada, kui mõnega kokku puutud), oleks hea teada, kus on selle hälbe juured. Pedofiilia on armastuse puudumise hälve ja pedofiil on põhimõtteliselt laps täiskavanu kehas. Selliste patoloogiate juured on nagu ikka varases lapseeas ja suhetes vanematega, kellel ei ole jagunud võimet (loe: armastust), et laps saaks areneda küpseks isiksuseks. Tulemuseks on ülimalt nartsissistlik täiskasvanu, kes ei suuda luua suhteid oma vanuste vastassoo esindajatega. Et mees erutuks, peab ta tundma, et partner on end tema meelevalda andnud. Pedofiili mina tuum on nii nõrk, et ta ei suuda isegi ette kujutada, et mõni täiskasvanud naine laseks enda tema poolt vallutada. Ainus, kes ses mõttes kvalifitseerib partneriks ongi samasuguse väljaarenemata isiksusega laps, kui pedofiil ise. Pedofiili muudab veel ohtlikuks see, et „tänu“ oma nartsissismile ei suuda ta mõista või mõistab vaid osaliselt teise inimese sh lapse kannatusi. Oma põhjustelt on pedofiilia mõnevõrra sarnane homoseksuaalsusele, mis põhiolemuselt on ka nartsissistlik isiksuse häire, aga erinevalt pedofiiliast, ei ole homoseksuaali kirg suunatut alaealistele, kuigi suhete loomine vastassoost isikuga on ka temal raskendatud või hoopis võimatu.
Nagu eelnevast nähtub, on pedofiilia haiguslik seisund, mida pedofiil ise ei ole valinud. Inimene saab oma seksuaalkäitumist mingites piirides suunata ja enamus pedofiilsete mõtetega täiskasvanuid seda teebki, valides oma kire rahuldamiseks vähimat kannatust tekitava viisi e siis masturbeerides vastava sisuga pornograafia abil omaette kodus. Eriti raskel juhul võib oht lastele ka reaalne olla.
Kuidas siis võiks tänapäeva kultuurne eurooplane pedofiili suhtuda? Ajakirjandusest jooksis just läbi uudis, et Kreekas võrdsustati pedofiilia muude puuetega, ning riik hakkab neile inimestele invaliidsus pensioni maksma ja ühtlasi organiseerima neile abi ja ravi oma eluga toime tuklekuks. Nii eesrindlikku käitumist oleks Eesti ühiskonnast ilmselt palju nõuda, aga iga inimene, kes pedofiilile oma „õiglases“ vihas tuld ja tõrva kaela manab, peaks mõtlema sellele, et üks pisike pedofiil pesitseb meis kõigis, nii, nagu seal on ka homo, mõrtsuk ja mis kõik veel. Meis, „korralikes“ inimestes on vastavad himud sügavale alateadvusesse surutud. Mida kõvemini inimene pedofiile siunab, seda aktiivsem see kirg on temas endas ja seda vähem ta usaldab oma allasurumisvõimet. On ju vana tõde, et see, kes homosid enim vaenab, on suure tõebnäosusega ise kapipede. See reegel on kindlasti kehtiv ka pedofiilia kohta.
Ometigi ei saa me ju tolereerida peofiiliat sama moodi, nagu me tolereerime homosid, sest seksuaalne ärakasutamine mõjub lapse psüühikale hävitavalt. Me peame lapsi nende eest kindlasti kaitsma, aga parim kaitse neile on see, kui teil jagub oma lastele piisavalt tähelepanu. Siis nad ei lähe seda otsima juhusliku kommionu käest. Meie ümber on lõputult ininmesi, kelle peades keerlevad kõikvõimalikud kolemõtted. Kes unistab naabrinaise vägistamisest, kes naabrimehe maha löömisest. Mõni unistab ka seksist lastega. Me ei saa neid kõiki vangi panna või ära tappa. Pedofiilia ilminguid on meie ümber lõputult. Olgu need siis jaapanlaste kõikjal populaarsed lausa ühemõtteliselt pedofiilsed nn hentai multikad või valgete põlvikutega kooliplikaks riietatud täiskasvanud naised mõnes pornofilmis. Pedofiilia ilminguks kvalifitseerub igasugune naiste püüe ennast lapseliku ja abituna näidatata. Üheks vohavaks ühiskonnas süveneva pedofiilia märgiks on naiste häbeme karvutuks raseerimine. Tänapäeva pesemisvõimaluste juures ei ole siin midagi pistmist hügieeniga, vaid sellega, et mehed otsivad naistes abitut last. Seega püüavad nasied alateadlikult võimalikult lapsed välja näha. Minuvanused (50) veel mäletavad, et mõnikümmend aastat tagasi olid sileda tussuga tüdrukud vaid pornomaailma eripakkumistes. Tänaseks on sellest saanud ainuvalitsev reegel, mis räägib nüüdisaja mehe teadvuse allhoovustest nii mõndagi.
Kokkuvõttes tasub enne kaks korda mõelda, kui käsi kivi järele sirutub. Ka selles küsimuses pole meist keegi patuta ja kes julgeb oma alateadvust analüüsida, võib sealt üllatavalt mahlakat sisu avastada (ja ilmselt avastabki). Leidkem endas jõudu armastada, sest see on efektiivseim viis piirata kõikvõimalike perverssuste levikut. Armastatud inimene julgeb olla kontaktis teise inimesega, ega pea oma nälga asjade või endast nõrgemate abil rahuldama. Seega tauni pedofiiliat, aga armasta pedofiili, sest teda vihates sa aitad hälbe levikule hoopis kaasa ja see teeb sinust sisuliselt kaassüüdlase.
Pööran nüüd pilgu maha ja valmistun vastu võtma teie kivirahet.