Ohmygossip.ee / Ohmygossip Couture / OHMYGOSSIP Teen / Intervjuud / Seltskonnauudised / Suhted & Seks / Üritused / Blogid / Mitmesugust / Ilu & Mood / Film & TV / Gourmet
NordenBladet.ee / Ühiskond, Poliitika ja Äri / Reisimine & Kultuur / Kodu & Lapsed / Tervis, Keha & Vaimsus / Helena-Reeda Blogi / Eesti uudised / Soome uudised / Päevauudised

Mart Laisk: Mina ja maailmalvalu

Viimastel päevadel on interenetis sh Facebookis tiirelnud võigas video pisikesest Hiina tüdrukust, kes aetakse auto alla ja ükski möödakäija ei tee sellest väljagi. Vähe sellest, surevast lapsukesest sõidab üle ka teine auto ja alles siis arvab üks mööduja, et võiks sureva lapse vereloigust tee äärde nihutada.

Kui ma seda videot Facebook’is esmakordselt kohtasin, siis, aimates tema jäledat sisu, jätsin video vaatamata. Mõtlesin, et milleks minu teadvusesse midgi nii kohutavat. Kui mul paluti sel teemal kirjutada, siis võtsin siiski südame rindu (kuigi oleks võinud pigem võtmata jätta) ja vaatsin selle ära. Video vastas ootustele. Midagi nii kohutavat ei ole ma varem näinud ja loodan, et ka ei näe tulevikus. Mu peas keerles, et mis inimesed need hiinlase küll on, kui lasevad sellistel asjadel sündida. Video teises pooles näidatud ema reakstsioon vastas küll minu arusaamale lapse surmast, aga samas räägib isa, et autojuht oli talle öelnud, et Ups! tapsin su lapse ja kas sa annaksid mulle oma pangaarve numbri, et saaksin sulle kompensatsiooniks mingi summa üle kanda. Kogu lugu ja mindi sõpradena lahku. Miljardilise rahvaarvu juures kehtivad ikka hoopis teised reeglid, kui me siin maailmanurgas harjunud oleme.

Eri põhjustel surevaid lapsi on ikka aeg ajalt maailmameedias näha ja ikka tõmbab see heaoluriigi hellitatud kodaniklul südame valusalt kokku. Me tunneme nende laste valu ja meis ärkab kaastunne. Või nii me vähemalt usume.

Ma küsin endalt, kummal juhul ma käitun eetilisemalt, kas siis, kui ma vaatan sellist videot ja lasen selle koleduse enda hinge, või kui ma väldin selle vaatamist, säilitades nii oma siseilmas ühe pisikese killukese kurjusest puutumata maastikku.

Ininese psüühikal on palju mooduseid, kuidas inimhinge maailma kurjusega kokku puutumisest kaitsta. Psühholoogias nimetatatakse neid ego kaitsemehanismideks. Sõltuvalt isiksuse arengu tasemest, on kasutusel kas primitiivsemad või siis keerulisemad kaitsed. Primitiivsete kaitsete hulka kuulub nt eitamine ja väljatõrje. Sisuliselt tähendab see seda, et kui meie ego leiab, et meie hing ei ole valmis mingit kurja taluma, siis seda infot teadvusesse ei lastagi. See jääb alateadvuse tasandile ootama, kuniks me küpseme, et siis meie teadvusega integreeruda. Kui nüüd kasutada seda sama hiina lapse näidet, siis mina valisin algselt kõige primitiivsema kaitse st ma keeldusin filmi vaatamast. Pole näinud, tähendab,  pole olnud. Jah, ma tean, et maailmas toimuvad koledused, aga ma ei taha neid näha. Ma kardan seda tunnet, mis neid nähes mind valdab. Suur hulk inimesi ei jäta siiski iial ühtegi kolevideot vaatamata, sest  nende vaatamine annab meile illusoorse kontrollitunde oma hirmu üle. Samal põhjusel on menukad ka õudusfilmid ja krimilood.

Aga mis on sellel kõigel õieti pistmist pealkirjas mainitud maailmavaluga? Ega palju polegi. Nähes surevat Hiina last ma ei tunne maailmavalu, vaid ma regresseerun kontakti oma sisemise väikese Mardiga ja tunnen tegelikult selle pisi-Mardi tundeid. Pisi-Mart on ilmselt kunagi kogenud abitust ja maailma jõhkrust ning nüüd ma projekteerin enda sisemise pisi-Mardi sellele allaaetud lapsele. Mu süda tõmbub kokku, tajudes kogu seda haledust, mida ma filmilast arvan tundvat. Seda videot nähes ma haletsen tegelikult ennast ja see pole üldse kasulik tunne. See surev laps ei vajanud minu haletsust – minu kokkutõmbuvat südant. Mu süda tõmbus kokku, sest nende projektsioonide tulemusel kahanes minu enesehinnang, mida võib vaadata ka kui isiksuse kahanemist ja see tekitab meis alati ängi. Me muutume enese silmis väärtusetuks, mis väljendub nii enesehaletsuse,  kui ka ärevuse tõusuna.

Haletsus on loomariigist pärit instinkt, mis sunnib loomaemmesid oma järglaste eest hoolitsema. Haletsuse sõnum on, et haletsetav on väeti ja vajab kaitset ning hoolt. Haletsus on armastuse loomalik vorm.

Kui nüüd rääkida maailmavalust e minu kannatustest seoses sellega, et kuskil maailmas möllab kurjus ja kas ma peaksin seda endasse laskma või mitte, siis minu arust on nii, et seni, kuni me langeme kurjust nähes haletsusse oleks kasulik, kui me ei laseks seda valu endasse. Kasulik just kannataja seisukohast, sest haletsus lüpsab kannatajat enrgeetiliselt, võtab ära tema elujõu, kuna me eeldame haletsedes, et ta on elujõuetu. Meie tähelepanu koondub tema väetisusele, aga kosmiline reegel on see, et kasvab see, mis saab tähelepanust energiat.  Haletsus on psühhoenergeetiline katastroof st sellest ei lisandu kellelegi elujõudu vaid vastupidi, elujõu kadu muutub mõnusaks. Ka Aafrika nälgival lapsel on natule mõnusam, kui me teda halteseme. Kõik me teame ka, kui mõnus on olla haige, kui meie ümber käivad haletsevad kaaslased (OK, see ei ole alati mõnus, aga see on juba teine teema). Aga selle mõnu käigus väheneb organismi võime eluenergiat mobiliseerida ja paranemine viibib.

Ma ei taha siiski väita, et me ei peakski ilmakurja oma teadvusesse lubama. On paratamatu, et kui inimene areneb, siis ta tunnetab järjest enamat maailmast oma minana. Kui primitiivsemal inimesel jookseb mina piir kas kohe naha pinnalt või mahub sinna heal juhul perekond või rahvus, siis kõrgemal tasandil mahutab mina järjest enam, kuni kogu Universiumini välja. Kui nüüd surev laps Hiinas või Aafrikas läheb mulle korda, kui osake minust, siis ma ei hakka teda haletsema, et muuta kannatust mõnusamaks, vaid suunan oma eluenergia tema paranemisele nii, nagu me suuname seda viga saanud kehaosale, tundes valu. Ma tunnen siis tema valu, aga ma ei hakka seda valu läbi haletsuse magusaks muutma, vaid näen ja tunnen seda sellisena, nagu see on. Sellisest haletsuseta kaastundest jutustavad meile paljud religioonid ja eriti idausundeis on taolise tunde kasvatamiseks lausa spetsiaalsed meditatsioonid. Prarku enamus meist siiski sinna tasandile ei küündi, aga kui me hakkame valusaid asju ja haletsust vältima, siis me lõikame ära selle tooraine, millest kunagi kasvab konstrukiivne kaastunne. Seniks aga jääme me võõrast (või ka oma) valu mahendama haletsuse abil nii, nagu me teeme suhkruga magusaks mõruda kohvi ja midagi ei ole parata, sest meie isiskuse arengu tase ei võimalda vastu võtta kurjust kogu tema vägevuses. Seniks aga püüdkem siiski harjutada kurjuse nägemist kas või haletsuse kaitsval kaasabil.

Ühel päeval me saame nii tugevaks, et ei vaja enam seda kaitsvat filtrit ja me suudame suunata oma eluenergia haavatud koha paradamiseks.

 

Loe lisaks:
Mart Laisk: Mida mehed naistes hindavad?

Mart Laisk: Milleks mulle armuke?

 


Tags assigned to this article:
Mart Laisk


Reklaam:


Reklaam:

Tippkvaliteediga loodussõbralik Skandinaavia luksuskosmeetika - ElishevaShoshana.com

error:
Copyright © NordenBladet 2008-2021 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service & Link Directory