Ma olen täna terve päeva endast väljas olnud — nutnud, mõelnud, olnud segaduses, hämmingus, vahepeal vihas, vahepeal sügavas kurbuses, palvetanud — kõike seda segamini. Mõelnud, kuidas on muutunud maailm nii koledaks. Ma ei tea vastust sellele, kuidas ta selliseks on muutunud aga ma tean, kuidas maailma paremaks muuta!!
Peale maailma raputanud 2-aastase Hiina tüdruku Yue Yue uudise kajastamist sõitsin otsekohe lasteaeda (kiirusega 10km/h, sest sain sellest videost vist sõidufoobia), et ära tuua oma pisikesed Estella Elisheva (5) ja Ivanka Shoshana (3). Mitte sellepärast, et ma kardaks, et nad lasteaias ohus oleks, vaid sellepärast, et ma ise tundsin ennast nii nõrgana — tahtsin oma lapsi kallistada, nende lähedal olla, nendega koos olla, neile öelda, kui palju ma neid armastan.
Olen terve päeva mõelnud, et kuidas maailmas sellised asjad juhtuvad. See on tõesti koletu aga jõudsin järeldusele, et midagi sellist poleks kunagi juhtunud, kui ema-isa oleks oma 2-aastasel silma peal hoidnud nii, nagu seda 2-aastase lapse vanemad tegema peavad. See polnud hetkeline lapse silmast laskmine — väike laps oli õhtul tänaval ligi kümme minutit üksinda, tema vanematele helistati (!), et õnnetusest teatada. Tavaliselt on vanemad ikka lastele lähedal, muretsevad nende pärst. 2-aastasel lapsel ei lubata üksi autodeel luusida.
Uurisin ka statistikat. Terves maailmas kõige rohkem vägivalda, vägistamisi, ja just analoogseid kohutavaid õnnetusi juhtub just nende lastega, kes on sotsiaalselt nõrgast perekonnast või suhteliselt “ripakile” jäetud. Ma ei taha kuidagi enam puudutada külmavereliste autojuhtide ja kalgi südamega mööda kõndinud inimeste teemat (see on nagunii andestamatu!), sest uudist lugenuile (veel enam neile, kes videot vaatasid), on see tõenäoliselt samasuguse šoki ja stressi tekitanud kui mulle, aga ma tahaks, et väikese armasa 2-aastase Yue Yue kohutav õnnetus midagi maailmale ja kõikidele emadele-isadele vähemalt õpetaks: Hoidke oma lastel silma peal!
Me ei saa maailma muuta, kui me ei muuda ennast!
See on sada tuhat korda öeldud tõde, kirjutades tundub isegi naeruväärselt “tavaline” ja “lapsik” — aga nii see on — maailm muutub paremaks siis, kui me kõik muudame paremaks ennast ja ka ise märkame, mis meie ümber toimub. Igaüks saab alustada oma kodust, oma lastest, oma armastusest ja hoolivusest. Ma soovin kõigile oma lehe lugejatele armastust, sallivust, veelkord armastust ja suurt südant ja hinge. Elus tuleb võidelda ja ennekõike iseenda eest, sest see võitlus on selline, mille võime võita — mille võidame! Lihtsalt nutmisest ja kogu maailma valu endast läbi laskmisest saame vaid hallid juuksed (mina kahjuks olen just üks nendest, kes maailma valu sisse selliste uudiste puhul ära kaduda tahab).
Armastust teie kodudesse!
