Köhaidii! Sel ajal kui teie päevitate, võitlen mina köha ja nohuga, mis Eestist ‘suveniiriks’ sai kaasa toodud. Kolm ööd pole saanud magada, sest köhahood on mind üritanud lämmatada. Kohutav, kas pole?

Kuigi ilmaprognoosid olid kurvad, ootasin ma Eesti reisi õhinal. Juba saabumise päeva samal õhtul, esines Tallinna Lauluväljakul bänd Thirty Seconds To Mars. Olen nende loomingu suur austaja ning piletid selleks suursündmuseks varusin endale juba aprillikuus. Kontsert algas õhtul hilja, ja kuna ilm oli külm ja tuuline, otsustasime Margretiga (toim. Margret Järv), et soojendusesinejaid kuulama ei lähe. 

Aeg oli minna. Takso leidmisega probleeme ei olnud – lahkusime kodust veerand tundi enne kontserdi algust ning enamus kontserdikülastajatest oli juba kohal. Enne kui Laulukaart nägin, sähvatasid silme ees fotokaamerad. ‘Oh, ei…’, mõtlesin endamisi, ‘Just täna, mil ma olen end kubujussiks sisse pakkinud, peavad nad pildistama?’ Margret poseeris kaamera ees aga meeleldi, ta on harjunud sellise tähelepanuga ning näeb alati perfektne välja. 

Rahvast oli palju, aga õhkkond oli meeldivalt rahulik, kardetud kaost ei olnud. Aeg oli käes, aga laval veel kedagi ei olnud. Läksime Saku ‘aedikusse’, et natuke sooja saada. Viinamarjatee toimis sel puhul kenasti. Enne kui joomist lõpetada jõudsime, kuulsime eemalt suurt kisa – bänd oli laval. Teetassid käest, jooksime väljakule, et bändi tervitust mitte maha magada. Seal nad olid – Jared, Shannon ja Tomo, oma täies hiilguses. 

Jäin kontserdiga äärmiselt rahule. Mehed kõlasid laivis suurepäraselt ning viis, kuidas nad oma publikuga suhtlevad, on lihtsalt suurepärane. Neilt saadud positiivsest energialaengust jätkus vähemalt meile mitmeks järgnevaks päevaks. Lisasin teksti lõppu kontserdist ka väikese videolõigu.

Järgmine õhtu ootas meid endid ees esinemine, kui seda nii võib nimetada. Nimelt korraldan ma oma kodulehe lugejatele otse-eetris küsimustele vastamisi ehk Live Show’sid, ja kui Eestis käin, siis kaasan sellesse alati ka Margreti ja Jana (toim. Jana Kask). Seekordne laiv pidi toimuma vabas õhus, aga kuna väljas oli külm ja sombune, siis olime sunnitud siseruumidesse pagema. Asukohaks valisime Vanalinnas asuva Deja Vu Lounge baari, mille terrass oleks otse-eetriks ideaalseks sobinud. Siseruumid olid küllaltki pimedad ja seetõttu kannatas ka video kvaliteet. 

Kuigi me kõik kolm olime sel õhtul veidi liimist lahti (loe:magamata), siis kokkuvõtvalt võin seekordse Live Show’ga rahule jääda. Eriti meeldis see, et kogu vaatajaskond oli väga positiivselt meelestatud, mis omakorda tõstis ka meie tuju. Tõepoolest, korrektse kõnepruugi vahele saab alati kuulda ka jaburaid väljaütlemisi, mis kõigi huumorisoont kindlasti ei kõdita, aga ei tasu unustada, et tolerantsus on voorus, vähemalt minu meelest. Allpool teksti leiate videolõigu valitud hetkedest Live Show’st, mis meid endid kõige rohkem naerma ajasid.

Olen nüüdseks tagasi Itaalias, kus naudin suve Itaaliale iseloomulike soojade suveilmadega. Ka Margret on avastamas ‘saapamaa’ vaatamisväärsusi ning kui ta oma ekskursiooni käigus lõpuks siia peaks jõudma, siis on kindlasti oodata ka uut Live Show’d. Olge lainel!

Soovin kõigile päikesepaistelist ning rõõmsat suve jätku ning ärge unustage, et ei loe mitte see, mida sa ütled, vaid see, kuidas sinust aru saadakse.