Kojusõiduni on jäänud vähem kui nädal ja kui aus olla, ei jõua ma ära oodata, mil tagasi Euroopasse jõuan. Lõuna-Hiina suvi on lihtsalt nii talumatult palav, isegi päikesevarjust ei ole minu jaoks mingisugust abi. Nii ma siin kirjutan teile, konditsioneer maksimumi peal, rannariided seljas.
Olen Hiinas olnud juba kaks kuud ning see on minu kolmas pikaajaline reis siia. Eelistan küll Hongkongi Hiinale, aga kuna töö toob maismaale, siis tuleb leppida umbkeelse elukeskkonnaga. Numbrite ja mõne elementaarse väljendiga mul enam raskusi siiski ei ole, ka kirjutada oskan näiteks linnanimesid. Keele õppimise teeb eriti raskeks see, et linnas kus ma elan, räägitakse paljusid erinevaid murdeid (erinevatest maakondadest kokku tulnud tööjõud) ja et tihtipeale ei saa kohalikud omavahelgi räägitud.
Tunniajase sõidu kaugusel Hongkongis on aga lihtne – kõik räägivad inglise keelt! Endine Briti koloonia ühendab endas väga palju eri rahvusest inimesi, kellest suurema osa on viinud sinna töö. Ei ole palju väita, et see väike linnriik on maailma majanduse keskus. Mind ennast kutsub Hongkongi ikka ja jälle tagasi selle kirgas ööelu. Iga kord on au tutvuda uute ning huvitavate inimestega eri riikidest. Kõigil neil on rääkida ‘oma lugu’. Näiteks oma viimasel külaskäigul Hongkongi, tutvusin ühe Hollandist pärit noormehega, kes jäi silma oma erilise tantsustiiliga, mida ta tänaval kõigile demonstreeris. Ekshibitsionistid on mind alati võlunud võibolla ka sellepärast, et ma isegi just väga tagasihoidlik ei ole. Nii ma siis kutsusin selle hollandlase meie lauda, et mõista nähtud etteaste tagamaid. Sain teada, et noormees tuli kodust kaugele õnne otsima, aga töötu elu pole kerge. Kolm kuud tulutuid tööotsinguid on toonud ärijuhtimist õppinud mehe tänavaile tantsima. Ka viie erineva keele oskusest ei olevat siiani kasu olnud. Jätsin hollandlase sõna otseses mõttes leiba teenima ja liikusin mööda baare tulvil Wyndhami tänavat edasi. Samal õhtul tutvusin kuueliikmelise nn sõprusringkonnaga, kellest nüüdseks on mulle saanud head tuttavad kui mitte sõbrad. Kohalikega tutvumise eeliseks on juba see, et nad juhatavad sind kohtadesse, mis jäävad turistil üldjuhul nägemata. Paljud mõnusad baarid-klubid asuvad seal, kuhu silm ei näe ja kõrv ei kuule, ehk siis pilvelõhkujate viimastel korrustel. Ühte sellisesse katuse-klubisse ma ka oma viimase Hongkongi visiidi ajal armusin. See vaade, mis klubi terrassilt avaneb on lihtsalt kirjeldamatu!
Hiinas on elu rahulikum, aga ka siin ei puudu ööelu, vaid pidutsemise mõistel on hiinlaste seas veidi ‘teistsugune’ tähendus. Nimelt ei armastada kohalikud klubides jalga keerutada, selle asemel meeldib neile baaris kamba peale mitu liitrit õlut tellida ja siis täringumänge mängida. Väljas käiakse harva ja klubides näeb üldjuhul välimaalasi koos neid ‘noolima’ tulnud kohalikega. See tuletab mulle meelde eelmist nädalavahetust, kus ma oleksin oma elu esimesse baarikaklusesse sattunud. Tüli tõusis sellest, et üks purjus hiinlanna viskas minu suunas ühe jooki täis olnud klaasi. Miks ta seda tegi, on mulle siiani arusaamatu. Loomulikult vihastas mind selline ebanormaalne käitumine ning küsisin selgitust, mille peale too preili leidis, et võiks veel kätega ka kallale tulla. Õnneks lahenes inimeste sekkumisel asi kiiresti, mitte muidugi, et mina oleks neid kuidagi takistanud. Pean naistevahelist kaklust äärmiselt labaseks.
Kõige ilusam mälestus viimasest kahest kuust on kindlasti reis Hiina ühte turismimekasse – Guilin nimelisse linna ja selle ümbrusesse. Tegu on erakordselt looduskauni kohaga. Guilini läbiv Jangtse jõgi on üks pikimaid terves maailmas. See 6300km pikkune jõgi saab oma alguse Tiibetist ja suubub lõpuks Ida-Hiina merre. Tähtsaim turismituur, mida Guilini külastades teha, ongi kruiis eelpool nimetatud jõel. Veel soovitan külastada Yao rahva külakest ja nende riisiterrasse. Viimase puhul tasuks valmis olla pikaks jalutuskäiguks üles mäkke. Kõikide tähtsamate vaatamisväärsustega tutvumiseks piisab täiesti kolmest-neljast päevast.
Need viimased päevad võtan rahulikult, seda juba oma tervise huvides. Kõige piinarikkam saab vast olema viimane tööreis Guangzhousse, kus tuleb kannatada nii päikest kui lämbet ilma, seda kasvõi taksot püüdes, mida on antud linnas jube raske teha. Kui sa selle takso lõpuks ka leiad, küsitakse vahel lühikese maa eest hingehindu, sest taksomeetriga ei tasuvat see sõit ära. Siinkohal räägime siiski kilomeetritest ning pooletunnistest sõitudest. Hea meelega kasutaksin metrood, kui sihtpunktid asuksid nende vahetus läheduses. Suurte pakkidega pikka maad ei jaksa lihtsalt kõndida.
Loodan, et te ei olnud mind vahepeal ära unustanud ning ka seda, et suutsin teile pakkuda huvitavat lugemist. Allpool leiate mõned pildid, mis on tehtud selle kahe kuu jooksul ja ka video otse öisest Hongkongist.
[ot-gallery url=”gallery/k%c3%a4rt-krikmann-l%c3%b5una-hiina-suvi-on-lihtsalt-nii-talumatult-palav-isegi-p%c3%a4ikesevarjust-ei-ole-minu-jaoks-mingisugust-abi”]