Lugeja küsib: “Telekast näidatakse viimasel ajal palju loomade piinamist. Minu 5-aastane laps vaatab ka paratamatult õhtuti koos meiega uudiseid. Alati ei jõua nii ruttu kanalit vahetada kui tahaks. Kardan väga, kuidas mõjuvad sellised õudused lapsele. Kuidas peaks käituma? Siiani pole laps veel midagi küsinud, aga küll ta juba nägi ja kuulis. Näiteks seda koera aknast alla viskamise lugu.”
Psühholoog vastab:
Tõesti, lapsed puutuvad erinevate vägivaldsete ja traumaatiliste sündmustega kokku ka läbi televisiooni, filmide ja video. Alati pole selliseid kogemusi võimalik vältida. Laste võime mõista juhtunut ning töödelda oma reaktsioone, sõltub paljuski vanusest. Nt. kujutavad koolieelikud surma ette ajutisena. Nagu multifilmitegelaste puhul, kes ühes osas on surnud, teises jälle elus. Vahest mängivad lapsed ka ise „surnut“ või fantaseerivad surmast. Viie-aastasele on iseloomulik maagiline mõtlemine, st. laps arvab end suutvat panna asju toimima seda vaid soovides. Seetõttu võib juhtuda, et lapsed tunnevad end süüdlasena asjades, mis nendest kuidagi ei sõltu.
Samuti on lapsel vähe oskusi tulemaks toime oma tunnetega. Koolieelikud vajavad abi, et verbaliseerida oma tundeid. Siin saavadki vanemad abiks olla. Vestluses tasub kasutada lapsele arusaadavat sõnavara ja mõisteid. Võttes aluseks kirjas toodud vägivallanäite, saavad vanemad telesaate ajal selgitusi jagada ning omapoolset suhtumist väljendada. Nt. öelda, et tädi või onu tegi pahasti, meie nii ei tee; kutsudele, kiisudele ja inimestele ei tohi kunagi haiget teha, meie teeme hoopis pai ja kalli-kalli jne, jne. Kui laps juhtub midagi vägivaldset üksinda vaatama, siis puudub tal võimalus väljendada oma tundeid, saada juhtunule hinnangut ning selgitusi.
Sageli väljendavad lapsed oma tundeid läbi mängu. Jälgides mängimist, võib mõndagi lapse mõttemaailma kohta teada saada. Muinasjutud on hea variant anda lapsele võimalus kogeda kurja kui elu ühte osa. Paljud muinasjutud annavad mõista, et kurjus on olemas, kuid seda saab kontrollida. Vajadus näha maailma
kontrollituna ja ohutuna algab juba lapsepõlvest. Last ümbritsevad inimesed saavad nii oma käitumise kui sõnadega tekitada lapses turvalisuse tunde säilitamaks lapse usalduse inimeste ja kogu maailma vastu.