Nihao! Seekordses sissekandes lubasin teile rääkida Tokio ööelust, aga ma ei tee seda. Ma leian, et antud olukorda arvestades oleks ebaeetiline rääkida inimeste, kes praegu elavad sügavas leinas ning hirmus, lõbusast ööelust. Soovin südamest, et päikesemaa rahvas end ruttu jalule saaks.
Olen juba mõnda aega Eestist tagasi, kodus Itaalia Alpides. Kevad on kohal, ja seda ligi kolmekümnekraadiste plusskraadidega, juhei! Siin, mägedes, on karge ning kuiv õhk, ka +38 ei teeks liiga, samas Balil oli see kuumus minu jaoks juba liig. Kusjuures türgi saunas ma üle minuti olla ei kannata, mõni teine jääks või magama sinna.
19. aprillil ehk üsna pea sõidan ma Honkongi, kus ootavad külastamist erinevad messid. Sealt viib tee edasi Hiina, kuhu jään kaheks kuuks. Selle aja jooksul külastan erinevaid vabrikuid ning otsin oma klientidele uusi tootjafirmasid. Kui kõik peaks minema plaanipäraselt, käin ära ka Vietnamis, kuhu ma olen juba ammu tahtnud minna. See on mul kolmas pikem reis Hiina ning Hongkongi. Tunnen enda seal juba väga koduselt, kui nüüd veel ka keele selgeks saaks, oleks tipp.
Ma usun, et te kõik teate, et Hiina on rahvarohkeim riik maailmas. Wiki väidab, et siin elab laua 1,340,530,000 inimest, mis tähendab 19,5% kogu maailma rahvastikust! Ülerahvastatus on aga riigile suur probleem ning selle vähendamiseks, kehtib juba paarkümmend aastat seadus ‘Igasse perre vaid üks laps!’ Reeglite rikkujad peavad riigile makse maksma ning igasugused boonused jäävad neil ka tööandjate poolt kätte saamata. Ühesõnaga, oma pere heaolu huvides, piirdub iga paarike vaid ühe võsukesega. Minu meelest on tegu igati mõistliku poliitikaga, antud olukorda arvestades.
Kõige suuremaks probleemiks minule kui välismaalasele, on siin loomulikult suhtlemine! Enamasti saab kehakeeles hakkama, aga alati mitte. Keerulistemalt juhtudel, võtan appi iBook’i, kuid ka sellega ei ole lihtne ennast arusaadavaks teha. Wonder why… Itaallased ka üldjuhul inglise keelt ei mõista, kuid seal olles suutsin end käte-jalgade abil arusaadavaks teha. Me, eurooplased, elame hoopis teisel lainel, kui asiaadid. Žestikuleerimine on meie igapäeva loomulik osa, mis kommunikatsiooni puudutab.
Hiina keel (suhtlustasandil loomulikult) ei ole iseenesest raske. Hääldus on see, millest annab läbi närida. Keelena pean siinkohal silmas siis putonghua’d, seda ametlikku riigikeelt (millel on palju erinevaid murdeid), mida enamasti põhjas kasutatakse. Aegu hiina keeles eksisteerima ei pidavat. Mina sööma eile, mina reisima eelmine kuu. Veidi primitiivne viis end väljendada, haha. Kirjakeel koosneb hieroglüüfidest, mis ei olegi silmad kinni joonistatud kritseldused (tadaaa!), vaid ehtsad sümbolid. Näiteks sõna istuma, kirjutatakse nii: ?. See kujutab istet ning kahte inimest istumas. Inimene on justnimelt see tagurpidi V kujutis, mis kirjutatakse nii ?. Loogiline, aga lihtne mitte! Minu jaoks ei tähenda ‘S’ täht madu näiteks, see on lihtsalt üks susisev kaashäälik . Siin mõeldakse ja nähakse aga kõike läbi sümbolite.
Hiinlased on kindlasti traditsionalistid. Nad hindavad väga oma folkmuusikat, ajalugu ning kultuuri. Teemapark ‘Splendid China’ on Shenzhen’i (linn Hiinas, Guangdongi regioonis) üks külastatumaid, ja seda eriti just hiinlaste endi poolt. Pargis on miniatuursel kujul välja toodud kõik Hiina suuremad vaatamisväärsused nagu Suur Hiina müür, Keelatud linn Gugong, Taevatempel jpm. Õhtused kellaajad on pühendatud erinevatele etendustele. Ise käisin nn peaetendusel, mis kandis nime ‘Splendid China’. Pean ütlema, et kava oli väga huvitav ning need sajad kostüümid, mis seal silmade eest läbi jooksid olid lihtsalt kirjeldamatult ilusad.
Peaetendusest ‘kleepisin kokku’ ka väikese video, millel ei ole küll suurem asi kvaliteet (videokaamerat polnud kaasas), aga loodan siiski, et teile meeldib!