Kes hästi järge pidanud, see mäletab, et pool aastat tagasi tagasi sai alustatud suure hurraga uue toitumisprogrammiga. Ja see toimis, kaal langes, lihasmass jäi. Mingil hetkel aga väsisin pidevast toidu kaalumisest, kaasas tassimisest ja sõltumata ajast ning kohast pidevast mugimisest. Lisaks haigusperiood, kus tervis nõudis kogu mu tähelepanu. Nüüdseks olen enam kui kolm kuud toitunud teadlikult ja tervislikult, kuid endale sobiliku graafiku alusel ja pead vähem vaevates. Hoolimata sellest, et see pole enam mu eesmärk, on kaal jätkuvalt langenud – aeglaselt, kuid püsivalt.
Ehk vaid paar kilo võiks/saaks enne maratoni kaotada, kuid see oleks juba ka viimane piir, sest rasvaprotsent oleks minimaalne. Dr Muza käest saan ilmselt juba praeguse kaalu juures pragada, kuid siinjuures on oluliseim ikka minu enda enesetunne.
Kes veel mäletab, siis aasta tagasi oli mul päris raske end nädalavahetustel trenni vedada, sest veinitamine oli reeglipärane, reedel olin aga peol kui aamen kirikus ja tavaliselt veel laupäevakski jätkus võhma. Pidev unevõlg polnud võõras. Tänane seis on kardinaalselt teine. Ma ei tea, millest või miks, kuid viimase poole aasta jooksul olen veini tarbinud ehk vaid mõned korrad. Ma lihtsalt ei taha. Kui klaasi võtan, olgugi et õhtusöögi kõrvale, kaasneb sellega põrgulik peavalu, magamatus, iiveldus. Järjest enam olen tundnud, et elu alkoholita on kvaliteetsem, iseennast raiskan vähem ja tervist hoian rohkem. Üks tuttav naisterahvas, kes eelmisel aastal Berliini maratoniks treenis, rääkis sarnasest kogemusest – ta lihtsalt ei tahtnud alkoholi tarbida. Ehk tuleb see põhimõttelisest konfliktist – trenn terviseks ja alkohol tehtu nullimiseks?
On see siis alateadvus või muu, kuid lisaks alkoholile on minu laualt kadunud suhkur, valge jahu, kõikvõimalikud poolfrabikaadid ning E-dega küllastatud toidud. Kuulsin, et viimaste tõttu pidavat tänapäeval laibad kauem lagunema kui näiteks meie esivanemate puhul see oli. Lisaks määramatu hulk allergiaid, mis enamasti lastel välja löövad.
Lõpetuseks, kes nüüd arvab, et olen endale justkui kõik ära keelanud ja elu ei tundugi elamist väärt olevat, siis väike patustamine aeg-ajalt on ikka lubatud. Lihtsalt isu patustamise järele on harva, kui toitumine on tasakaalustatud.