Istun hotellitoas ja vaatan aknast välja – päikest ei paista ning sajab. Olen ühes väikelinnas nimega Biella. Asub see kusagil 50km kaugusel Torinost. Miks ma siin olen, ei olegi oluline. Tähtis on aeg, mille ma selle sissekande jaoks endale võtan. Olete olnud siiani nii meeldivalt positiivsed, et mul on vaid rõõm teile kirjutada :)
Usun, et paljud teist on mingil määral kursis minu hobiga, aga kes veel ei ole, siis ma kohe räägin sellest. Nimelt meisterdan ma Barbie-teemalisi aksessuaare. Kõige olulisem detail minu teoste juures on pea, aga kasutan ka kehaosi, enamjaolt käsi ning jalgu. Torsodega ei ole ma veel tegelenud, aga maha kandmisele ei kuulu midagi, kõik kehaosad leivad endale lõpuks kunstilise lõpu. Arusaadavalt ei ole tegu lastele suunatud ehetega, sest kes meist ikka kannaks oma iidolit tükkidena rinnas, peas või kus iganes. Või siiski?
Lisaks nukule endale kasutan palju oma töödes dekoratiivkristalle – pärleid, sulgi, kunstripsmeid – j a karusnahka, erinevaid plastmassist ning metallist minidetaile ja heegeldatud materjali. Idee kui selline sündis juba aastaid tagasi, peale mu esimest reisi Tokiosse, aga teostuseni jõudsin alles nüüd, paar kuud tagasi.
Jumaldan Jaapanit ning olen seal käinud alates aastast 2006, nii kord aastas. Enamasti viibin Tokios, kuhu on koondunud jaapanlasi riigi igast nurgast, tuues igaüks endaga kaasa tükike oma kodukoha eripära. Linn ise on väga kaootiline ning esimest korda Shinjuku metroojaama jõudes võib suure ehmatuse osaliseks saada. Tegemist on kõige rahvarohkema metroo – ja rongijaamaga kogu maailmas, päevas kõnnib sealt läbi ligi 3,65 miljonit inimest. Võite vaid ette kujutada, kuidas mu pea sinna esimest korda sattudes ringi käis. Ainuke abivahend on kaart kuna inglise keelt ei mõista seal rääkida keegi, teistest võõrkeeltest rääkimata. Sa kas ise leiad õige tee või ise leiad õige tee, variante ei ole.
Tänaseks liigun ma Tokio suuremates linnaosades kaardita ja vaevata. Oma esimese, aga ka ainukese Barbie prossi ostsin ma kohast nimega Shibuya 109. Sellel torni-kujulisel majal on kuus korrust ja igalt korruselt v?ib leida sadu väikeseid poode, mis kõik müüvad kohalike disainerite loomingut. Barbie-pross jäi mulle kohe silma ja ostetud ta sai. Hind oli ca 40EUR, aga täpselt ei mäleta. Nüüd paar kuud tagasi, koristades oma panipaiku, leidsin selle ammu unustatud aksessuaari taas enda jaoks ning tekkis tuline soov ka enda kätega midagi valmis meisterdada. Midagi, mis peegeldaks veel rohkem mind ja minu isiksust, läbi mu lapsepõlve iidoli – Barbie. Ainuke vahe minu ja enamus samalaadsete, ringluses leiduvate aksessuaaride vahe, on see, et ma kasutan eranditult Matteli Barbie’sid ja nende aksessuaare. Teised käsitöö meisterdajad kasutavad üldjuhul originaaltootega sarnased nukke. Samas, kes valmistab aksessuaare müügiks, panustades kvantiteedile, ei saagi algmaterjalile nii palju kulutada kui seda teen mina, seega on ka arusaadav, miks Sindy müüb ja Barbie mitte.
Minu jaoks on see hobi ning algselt ei mõelnud ma üldse müügile, vaid hiljem, kui paljud pöördusid mu poole ostusoovidega, kalkuleerisin ning määrsin oma töödele hinnad. Saadan need igale huvi tundjale individuaalselt.
—
Ilm on selginenud ning vihmasadu lakanud, kell näitab kolveerand üks – aeg on lõunast süüa. Linna ei tunne, seega jääb vaid loota, et
restoraniga väga mööda ei pane. Ilusat päeva jätku!
Muide Kärt tähitab oma sünnipäeva 9.märtsil, täpselt samal päeval, mil Barbie’gi ;)
[ot-gallery url=”gallery/jaapanist-inspireeritud-k%c3%a4rt-krikmann-e-cattiva-oma-esimese-barbie-prossi-ostsin-shibuya%c2%b4st”]